Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Torņakalns on Riia „kopsud“, kust riialased on juba üle 100 aasta otsinud pelgupaika kitsaste tänavate ja kiviseinte eest, mis takistavad vabalt hingamast. Torņakalns peegeldub Daugava vetes ja pakub imelisi vaateid. Linn meelitab oma kõrgete tornide ja pideva saginaga. Selle vastas on roheline Torņakalns Arkaadia pargi, puitmajade, raudteevõrgustiku ja luteri kiriku torniga. Torņakalnsis jalutades tuleb olla ettevaatlik, sest ajaloolised paigad ja imelised vaated võivad varitseda iga nurga taga, neid tuleb vaid märgata.

Riia lood: Torņakalns

Torņakalnsi sünd

Vaade Riiale Torņakalnsi Arkaadia pargist, 1905.–1910. a, postkaart. VRVM 168736

Juba 13. sajandil asus seal, kus Mārupīte oja suubub Daugavasse, ristirüütlite valvepost. Esimesed teated siinsest püsivast kaitsekindlusest ulatuvad tagasi 1483. aastasse, kui seda nimetati Punaseks torniks. Torn oli nelinurkne ja kuue korruse kõrgune. Alates teisest korrusest olid tornil aknad teravkaarsete gooti stiilis võlvidega. Gooti stiili oluliseks elemendiks oli astmikviil. Ehitis on punastest tellistest, mille ülemises osas on valged krohvitud vahekiilud. Fassaad on kaunistatud dekoratiivvöödega, mis eraldavad visuaalselt korrused. Sissepääs asus enamasti teise korruse kõrgusel.

Torni jalamile tekkisid aja jooksul asulad, mida hakati juba 17. sajandil nimetama Tornise aladeks.

Torn märgistati ka 1654. aasta plaanil, pärast mida mainitakse torni üha vähem. On teada, et 17. sajandi teisel poolel asus seal juba telliseladu. Võimalik, et torn hävitati, kui 1656. aastal Aleksei Mihhailovitši väed seda piirasid.

Torņakalns, veskitiik Māras, 1905.–1910. a, postkaart, VRVM 168728

Kobroni kants

Kohas, kus praegu asub Läti ülikooli loodusteaduste akadeemiline keskus, seisis omal ajal Rootsi-Poola sõja ajal rajatud kindlus, mida nimetati Kobroni kantsiks. Kindlus sai nime Rootsi väepealiku, kuningas Gustav II Adolfi armee koloneli Samuel Kobroni järgi.

21. augustil 1656. aastal piirasid Vene tsaari Aleksei Mihhailovitši väed Riiat. Nad moodustasid piiramisrõnga Sarkandaugavast Ķengaragsini ja põletasid maha eeslinnad. Kaks Vene armee väesalka paigutati piki Daugava vasakkallast, et vallutada Kobroni kants. Eesmärki nad ei saavutanud, sest Riia kaitsjad täitsid Mārupīte suubumiskoha Daugavasse, misjärel ujutas ümberkaudsed alad üle ja Kobroni kantsist sai saarekindlus. Nii pidid tsaari väed midagi saavutamata taanduma. Järgmisel aastal järgnes poolakate pealetung, kuid seegi rünnak elati üle. Armeel ei lastud linna siseneda: liiguti Daugava paremkaldale. Järgneval rahuajal ehitati Kobroni kants järk-järgult ümber.

Kuid nagu kirjutab Boriss Šalfejevs oma raamatus, piirasid Riiat 1709. aastal uuesti Vene väed ning seekord lahkusid rootslased kindlusest juba mõni päev pärast rünnakut ja läksid Riia linnabastionidesse. Mahajäetud kantsis kinnitasid kanda tsaariväed, nimetades selle ümber Peetri kantsiks tsaar Peeter I auks. Sinna kogunesid tähtsate küsimuste arutamiseks kõrgeimates auastmetes sõjaväelased. Rootslased üritasid kindlust linna poolt rünnata, kuid edutult.

Daniels Staverts „Lahing Daugaval“. Taustal on muljetavaldava täpsusega kujutatud Pārdaugava endist reljeefi ja Daugava kallast. Samuti on näha Kobroni kantsi. Allikas: veebiajakiri Āgenskalnsist

19. sajandil ulatusid Venemaa strateegilised piirid Riiast kaugele, mispärast kaevati linna laiendamise eesmärgil vallid ja rajati bastionid. Sellega seoses lammutati Kobroni kants, mille territooriumile ehitati raudtee.

Peeter I kirjutas Riia piiramisest vürst Menšikovile nõnda: „Täna algas viis tundi enne keskööd Riia pommitamine. Esimesed kolm pommi saatsin linna poole oma kätega, mille eest tänan väga Jumalat, et sellisele neetud kohale kätte maksma olen vääriline.“ 3. Lancmanis „Rīgas vārtos“.

Blocki mõis

Blocki mõis Vienībase alleel 1930. aastatel. Fotograaf Roberts Johansons. VRVM 128387

Blocki mõis ehitati 1841.–1843. aastal Jelgava maantee äärde kõrtsmik Bartel Šeibe maale. Tegemist on Läti ainsa mõisaga, millel on galerii tüüpi sambad ja mis on ehitatud klassitsistlikus stiilis. Selle hoone ehitasid puusepatööde meister Mendel ja müürsepp Neimanis. Veebilehel citariga.lv on öeldud, et samal ajal ehitati kõrvale veel üks elumaja ja kaevati aed.

1857. aastal ostis mõisa Vene armee kapten Eduard Block, kelle järgi sai mõis hiljem nime. 1894. aastal avati hoones apteek, mis tegutses siin 1937. aastani. 1900.–1905. aastal ehitati mõisa aladele kaks väiksemat elumaja. 1930. aastatel oli hoone väga halvas seisus ja seal elas ainsana Blocki mõisa omanik J. Benšons.

Peahoone restaureeriti aastatel 1952–1954 ja 1963. aastal ehitati see ümber raamatukoguks. 

Pärast seda, kui raamatukogu siit ära kolis, jäi hoone tühjaks ja muutus ajaga kasutuskõlbmatuks. Mõisal on vahetunud mitu omanikku ning see ootab siiani restaureerimist, mil ta saaks uuesti kohalikke ja möödakäijaid oma elegantsiga rõõmustada.

Torņakalnsi kirik

Riia Lutheri kirik Torņakalnsis. Foto: LETA

Torņakalnsi või Lutheri kirik oli esimene kirik Lätis, mis sai nime Martin Lutheri järgi. Neogooti stiilis projekti töötas välja Riia polütehnilise instituudi professor Johannes Koch. Raha kiriku ehitamiseks hakkas 1881. aastal koguma Liepkalne kogukonna kloostriülem Vilhelms Štolls. Annetused Martin Lutheri 400. sünniaastapäevaks olid eriti helded. Kirikut hakati ehitama 19. oktoobril 1888. aastal. Reformatsiooni aastapäeval pani tulevasele pühamule nurgakivi arhitekt Wilhelm Bockslaff. Ta kujundas ka kiriku interjööri. Juba esimese aasta jooksul jõuti ehitamisega katuseni ning veel kaks aastat viimistleti fassaadi ja sisekujundust. 24. veebruaril 1891. aastal toimus kiriku pidulik avamistseremoonia ja selle pühitses kiriku esimene kloostriülem Pēteris Paukšēns. Tollal oli ta ainuke läti päritolu preester Riias. Kirikus on 1000 iste- ja 250 seisukohta. Vast tekkinud kogudus koondas Torņakalnsi, Mārupe, Atgāzene ja Ziepniekkalnsi elanikud.

Foto: Riia Lutheri kogukond

Andris Caune kirjutab oma raamatus „Rīga laimetu griežos 1901–1918“, et 1893. aastal, kaks aastat pärast kiriku pühitsemist, paigutas Ludwigsburgi firma E.F. Walcker & Co siia oreli, mis teenib kirikut siiani.

Tänapäeval on Torņakalnsi kiriku kogudus Läti suurim luteri kogudus.

Torņakalnsi jaam
ja raudtee

Foto: LETA

21. novembril 1868. aastal avati Riia–Jelgava raudteeliin. Varem asus vaksal Daugavale veidi lähemal. Seal olid esimese ja teise klassi reisijate kassad, kolmanda klassi reisijate ootesaal ja kassa, meeste ja naiste tualettruumid, telegraafiosakond, vaksali juhataja kabinet (kes haldas raudteeliini) ning raudteeliini juhatuse büroo. Samuti asus seal peakassa, ladu ja mõned ruumid vaksali töötajatele.Vaksaliväljakul toimus kauplemine: siin müüdi põllumajandussaadusi ja Daugava pool asus sadam, kust laevad viisid kauba paremale kaldale. Pärast seda, kui avati üle Daugava kulgev sild, suurem kauplemine lõppes, sest nüüd polnud kaupa vaja paatidega teisele poole kallast vedada.

Praegu on vana vaksalihoone peidus Läti raudtee ajaloo muuseumi ja tuletõrjedepoo taga hoovis aadressil Akmeņu 38. 

Postkaart. Torņakalnsi raudteeviadukt enne esimest maailmasõda. 1910.–1914. a. VRVM 168752

Praegune vaksalihoone ehitati 19.–20. sajandi vahetusel ning teenib tões ja vaimus siiani. 1994. aastal hoone restaureeriti ja taastati pärast tulekahju.

Torņakalnsi raudteejaamaga on seotud Läti ajaloo üks kurvemaid sündmusi, sest just siit deporteeriti 14. juunil 1941. aastal ja 25. märtsil 1949. aastal kariloomadele mõeldud vagunites tuhanded Läti elanikud Siberisse. Paljud neist ei naasnud iialgi koju. Nende sündmuste mälestuseks on Torņakalnsi jaama paigutatud vagun, millesugustes saadeti inimesed pikale, surma täis teekonnale külma, nälga ja viletsusse. Rajatud on memoriaal Putenī ja mälestustahvel, mille lõi Pauls Jaunzems.

Foto: LETA

Torņakalnsi elu ja lust

Hoone Valguma tänaval. 1932. a. Fotograaf Roberts Johansons. VRVM 119942

Pārdaugava oli linnakodanike ja vähem jõukate elanike seas populaarne koht, kuhu mindi õhtuti jalutama ja aega veetma. Pärast siselinnas läbielatud epideemiaid, kitsikust ja lähedalasuva kanali musta vett igatsesid inimesed avarust ja värsket õhku. Jõukamad riialased ehitasid endale Pārdaugavasse suvila ja hiljem sai rajoonist nende püsiv elupaik.

Üks Torņakalnsi populaarsematest meelelahutuspaikadest oli Jeruzaleme. Seal käisid meeldivat seltskonda nautimas oma aja helgemad pead, näiteks Garlībs Merķelis. Nad tulid siia puhkama ja lõbutsema. Allikate andmetel asus Jeruzaleme Šrēderi mõisas aadressil O. Vācieša 19.

Selle taga veidi edasi tegutses Altonavase tänava alguses keegi ettevõtlik mees nimega Rasmuss Mēbe (teistes allikates Rasmuss Menbo), kes oli asutuse Altona omanik. Seal lõbutsesid madalamast seisusest inimesed. Inimeste tähelepanu köitmiseks mõtles ettevõtja kogu aeg uusi lõbustusi välja. Altona püsis seal rahva lõbustuste keskusena ligikaudu sada aastat: seal toimusid pidevalt erinevad üritused, sh teatrietendused ja Līgo pidustused. Seal korraldati regulaarselt ka Umurkumursit (sks Hunger-Kummer). Sellele pidustusele pandi alus 1710. aastal, kui katkuepideemia ja linna piiramise ajal jagas kaupmees Bērencs abivajajatele oma toiduvarusid tasuta. Publiku rõõmuks lasti lendu õhupalle, ehitati väikseid purskkaeve ja lasti isegi ilutulestikku.

Villa Mārase tiigi juures Altonavase tänaval. 1933. a. Fotograaf Roberts Johansons. VRVM 120112

Nüüdisaegsed Torņakalnsi piirid pandi paika alles 19. sajandil. Varem olid selles piirkonnas eraldiseisvad asulad. Tolleks ajaks ehitati sinna mitu suurt tehast ning rajooni elanikeks olid enamasti töölised ja nende perekonnad. Nagu ka teistes Pārdaugava rajoonides, olid Torņakalnsi iseloomulikeks ehitisteks ühe- või kahekorruselised majad või töölisbarakid.

Torņakalnsi pargi (hiljem Arkaadia park) rajas 1852. aastal kõrgele luitele K. fon Vērmanis. Seal olid ka värviküllased kasvuhooned haruldaste troopiliste taimedega. Tema järglased müüsid aia maja. Hiljem sai sellest riialaste üks armastatumaid puhkekohti.

Torņakalnsi pargi rajas 19. sajandi keskel tööstur ja peakonsul K. fon Vērmanis. Tegemist oli eriti hooldatud ja luksusliku aiaga, kus olid kasvuhooned ning kus kasvasid palmid, viinamarjad, aprikoosid ja mitmesugused troopilised taimed. Neid tulid vaatama nii huvilised kui ka tolle aja aiandusspetsialistid.

Pärast peakonsuli surma ei hoolitsenud tema järglased enam aia eest ja see käis peagi alla. 1896. aastal ostis pargi mitmelt omanikult välja linn ja laiendas seda, lisades osa Kobroni kantsi esplanaadist, mõned linnale kuuluvad aasad ja hiljem ostetud maatüki piki Fricis Brīvzemnieksi tänavat. Park laienes ümbruskonna tänavatele ja selle üldpindala oli 6,2 hektarit. 1900. aastal hakati uusi parke linnaarhitekt Georg Kuphaldti projekti järgi haljastama ja heakorrastama. Mārupīte sängi muudeti, oja suunati pargi keskossa ja seda laiendati osaliselt, luues kaskaade ja koski.

20. sajandi esimesel kümnendil sai Torņakalnsi pargist üks armastatumaid puhkekohti. Väikesel laval korraldasid oma üritusi heategevuslikud organisatsioonid ning tuletõrjujate, muusikute ja lauljate ühingud. 1910. aastal rajati põlenud restorani asemel Leopold Rimeri projekti järgi uus, palju avaram ja moodne restoran. Uue söögikoha nimeks sai Arkaadia. Oma raamatus „Rīga laikmetu griežos 1901–1918“ kirjutab Andris Caune, et Arkaadia on mägine ala Vana-Kreekas, kus varem elas elurõõmus jahimeeste ja karjaste rahvas. 18.–19. sajandi romantilises luules peetakse Arkaadiaks igasugust idüllilist ja maalilist paika. Restoranist sai üks armastatumaid paiku ja peagi anti sama nimi ka pargile.

Rootsi tollihoone aadressil Valguma 28/30, 1932. a. Roberts Johansons. VRVM 120114/2


Torņakalnsis asuvad ka rahva poolt armastatud luuletajate Ojārs Vācietise ja Jānis Akuratersi muuseumid. Muuseumite kodulehel on Ojārs Vācietise elust kirjutatud järgmiselt: „Siin [Pārdaugavas] lõi ta enamiku oma loomingust ja selle paremiku. Ludmila Azarova kujutab Pārdaugavat ette poeedi intellektuaalse keskkonnana, mis on justkui ta suur kirjutuslaud, kuna luulet inspireerisid jalutuskäigud Arkaadia pargis, Mārase järvest mööda teele, mis viib Āgenskalnsi turuni, Torņakalnsi jaamani ja sealt edasi linnast eemale ning teinekord üle Daugava Riia ajaloolisse kesklinna ja sealt edasi.“ Huvitav on ka fakt, et poeedile eraldati korter samas majas, kus 18. sajandi teises pooles asus kuulus Jeruzaleme kõrts. Muuseumid populariseerivad siiani poeetide luulet ning korraldavad regulaarselt loovõhtuid ja harivaid üritusi, et tutvustada luuletajate loomingut järeltulevatele põlvedele.

Ojārs Vācietis,

„Gar Mārupīti“

Te sienu pļauj, te svētās Māras govs,
pret sauli sānus spīdinot, ēd zāli,
te tēlnieks akmens sejai skalda lieko nost
un ēnā brīnās neaizmirstulītes vārīgas.

Te vietām Kursa, vietām Piebalga,
te pagājušā gadusimtā griezta durvju stendere.
Ja Mārupītes vidū cirkuļsmaili liek
un apvelk riņķi – te ir Rīgas centrs.

Te pagaidām vēl dzīvības pilns viss,
vēl baltā smiltī dzidrs avots vārās,
vēl, cilvēciņ, tu esi pazudis,
ja tevi nobur Mārupītes nāras.

PROJEKTI EKSPERD

Valdis Gavars

Pārdaugava ajaloo ekspert

TEKSTI AUTOR

Kristīne Radovica

Ajakirjanik

VIDEO AUTOR

Miks Siliņš

Videooperaator, "DELFI TV".