Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Ajaloolane Vladimirs Eihenbaums leiab, et kõige väiksema rajooni vana osa on tänini säilinud pea igasuguste muudatusteta. Siin tukub mõisapark, kuhu on peitu pugenud telliskivihooned, mis kunagi ehitati luksusliku psühhoneuroloogia haigla tarvis, eesti kool ja mõningad tänavad algupäraste majadega, kus oli üks tuba ja köök. Pakume teile avastamiseks n-ö ajas seisma jäänud linnaosa saladused.

RIIA MARSRUUDID: ATGĀZENE

ROHELINE UTOOPIA PĀRDAUGAVA PARGIS

Pārdaugava eripäraks on sealne rohelus. Linnulennu kõrguselt võib näha, et siinpool Daugavat katab tihe lehestik pea kõiki Riia rajoone. Atgāzene võib uhkust tunda piirkonna tänavatel säilinud iidsete tammede ja mõisapargi üle. Ajaloolane ja puithoonete renoveerimiskeskuse juhataja Vladimirs Eihenbaums selgitab, et selle eest tuleks tänada kohalikke mõisnikke.

Atgāzene mõisa uus loss. Vladimirs Eihenbaumsi arhiiv.

Mõis ehitati siia 16. sajandil, kuid selle esimestest omanikest on väga vähe teada. Täpsemaid ajaloolisi detaile võib leida alates 17. sajandist, kui mõis läks suurgildi vanema Gotthard von Vegesacki omandusse. Põhjasõja ajal mõis hävines ja omanikud surid katku. Mõis taastati aastaid hiljem, kui välismaalt naasis koju surnud omanike poeg. Mõisakompleksi hooned ehitati 1800. aasta paiku. Viimast hoonet, härrastemaja võis näha veel isegi 1990. aastatel.

1886. aastal ostis mõisa Eduard Wilhelm von Haken. „Hakenite suguvõsa on Riias väga tuntud. Neile kuulus ka Biķernieku mõis. Nagu kõik tolle aja utopistid, üritasid nemadki luua peent maastikku, mida võib praegugi pargis näha. Raunase tänaval Biķerniekis on samuti võimalik näha iidset haljastust, mis projekteeriti veel von Hakenite ajal. Järk-järgult õnnestus neil Atgāzene territoorium muuta pastoraalsete vaadetega utoopiliseks linnakeseks. Eduardi lapsed olid intelligentsed inimesed: pojad meditsiinidoktor Augusts ja postiametnik Teodors ning tütred Emīlija ja Doroteja. Nad hoolitsesid pargi eest edasi ja säilitasid selle,“ jutustab Eihenbaums.

1887. aastal kirjutas ajaleht Latviešu Avīze Atgāzenest kui suure Riia osast, mis asub Jelgava maantee juures endise sõjaväelaagri alal. Tollal oli siin juba 200 maja, kus enamasti elasid lätlased.

Mõis pole tänini säilinud. 1990. aastate lõpul lammutati mõisakompleksi viimane hoone, mis oli äärmiselt mannetus seisus. Viis aastat tagasi kadus kaardilt ka niinimetatud uus Atgāzene mõis. Kahe maailmasõja vahel tegutses seal mitu aastat kool ja 2013. aastani elasid seal inimesed. Seejärel tunnistati Riia linnavalitsusele kuuluv hoone varemeteks ja see lammutati.

VÄGA JÕUKATE 
PSÜHHIATRIAKLIINIK

Maksis Šēnfelds

Pargis võib praegugi näha doktor Maksis Šēnfeldsi kliinikut, mis ehitati väga suurejooneliseks. Haiglahooned erinevad märgatavalt linnaosa ülejäänud hoonestusest. Osa pargist ostis Šēnfelds 1893. aastal pärast doktoritöö kaitsmist Tartu ülikoolis. Jõukast perekonnast pärit noor arst jõudis töötada Sarkaņkalnsi haiglas ja avada oma erapraksise. Mõni aasta pärast õpingute lõpetamist otsustas ta ellu viia ambitsioonika projekti ja võttis kliiniku rajamiseks laenu.

Sanatooriumi viie korpuse ehitus algas 1896. aastal. „Teisel korrusel olid väga suured palatid. Seal oli kolm suurt tuba ning kõrval elasid toatüdruk ja sanitar. Arstid olid esimesel korrusel ja tegid iga päev haigete ülevaatusi. Arvestades palatite suurust, oli haigla mõeldud väga jõukatele patsientidele. Enamasti olid nad baltisaksa suguvõsadest või rikkad töösturid,“ jutustab Eihenbaums. Haigla arhitektuur meenutab osalt lossi ja see pole juhuslik, sest hoone arhitekt oli Jaunmoku lossi projekteerinud Wilhelm Bockslaff.

Haigla peahoone taga asus puidust mõisahoone. 1990. aastal rajati siia klaasitud juurdeehitis. Foto: DELFI

Ajaloolane räägib, et Šēnfeldsi kliinik oli nii eksklusiivne kui ka äärmiselt moodne. Näiteks oli hoones keskkütte jaoks katlamaja ja haigla territooriumil veetorn. „Tol ajal oli see kõik äärmiselt uudne.“ Riias oli sarnaseid haiglaid ainult kaks: Šēnfeldsi kliinik ja Oskar von Kobilinski kliinik Kalnciema tänaval. Atgāzene kliinik oli neist kahest parem.

ŠĒNFELDSI TRAGÖÖDIA

Luksuslik haigla peidab endas päris palju saladusi. Kõige ilmekam neist on seotud selle asutaja kurva saatusega.

20. sajandi alguses saatsid sugulased haiglasse parun August Berens von Rautenfeldi, kes oli jõuka Rembate mõisa omanik. Eihenbaums jutustab, et parun oli tegelikult terve mees, kuid omakasupüüdlikud sugulased leidsid põhjuse, et ta Šēnfeldsi haiglasse saata.

„Tema esimene patt oli utoopilised ambitsioonid. Bieriņu mõisas hakkas ta talupoegadele ehitama idüllilist linna: igaüks pidi saama kolmetoalise korteri, küüni ja maatüki Kantora tänava territooriumil. Tema teiseks patuks oli armumine toatüdruk Elzāsse. Ta oli raudteevalvuri tütar ja toatüdruk Rembate mõisas. Nad elasid mõnda aega koos ja neil sündis isegi kaks poega.

Rautenfeld veetis natuke aega haiglas, aga kuna ta oli terve, jooksis ta oma sõprade juurde vaiksesse Riia kesklinna. Ta läks majja aadressil Andreja Pumpura 3, kus elas kahes korteris tema tädi ja selle perekond. Šēnfelds otsustas isiklikult parunile järele minna, sest selliseid kliente pole just varnast võtta, kuigi ta oleks võinud ka sanitarid talle järele saata. Võimalik, et nende vahel oli juba enne konflikt, aga sellest ajalugu vaikib. Kuid asjaolu, et parunil oli püstol, mis oli pärast 1905. aasta revolutsiooni mõisnike puhul üsna levinud, sai arstile saatuslikuks. 2. oktoobril 1912. aastal tapeti Šēnfelds korteris number 4.

Parun jättis püstoli maha ja jooksis minema, kuid ta saadi hiljem kätte ja pandi Sarkaņkalnsi haiglasse range valve alla. Eihenbaums selgitab, et parun veetis seal üle kümne aasta ja jäi lõpuks (võimalik, et teiste patsientide mõjul) tõepoolest haigeks.

Hiljem võttis Kārlis Jēkabsons paruni kireva elu oma romaani „Heinrihs Rautenfelds“ aluseks. Enne sõda müüdi raamatut lehekülgede kaupa, et lugejad tuleksid iga päev uuesti järge ostma

NÄRVE RAVITI

1990. AASTATENI

Pärast kliiniku omaniku surma võttis juhtimise enda peale tema vend Leopolds. Kui temagi suri, võttis haigla juhtimise üle Maksise poeg Aleksandrs, kellest sai koorekihi seas populaarne neuroloog. Eihenbaums jutustab, et Šēnfeldsi perekonna edasine saatus kujunes üsna tavatuks: juudi perekond repatrieerus Natsi-Saksamaale.

„Viimastel aastatel võttis ta vastu ristiusu. Repatrieerunute arhiivis nägin isiklikult nende fotosid ja nende nimed avaldati ajalehes Valdības Vēstnesis repatrieerunute nimekirjas. Viimasena läks Saksamaale 1932. aastal surnud Leopolds Šēnfeldsi lesk. 30. mail 1940. aastal läksid suguvõsale kuulunud maa-alad, sh kliinik, Krediidipanga omandusse,“ jutustab ajaloolane.

Haigla töötas mõnda aega samamoodi edasi. Peagi pärast Läti okupeerimist võttis Punaarmee selle üle ja sinna loodi rehabilitatsioonihaigla. Eihenbaums räägib, et paljud kaotavad pea, kui vahetavad tsiviilelu sõjaväelase elu vastu. Saksa okupatsiooni ajal hoiti siin sõjavange: kliinik asus mugavas kohas kohe Jelgava maantee ääres, kustkaudu Saksa väed sisenesid Riiga ja hiljem selle ka maha jätsid.

Pärast sakslaste lahkumist läks haigla Nõukogude armee kätte ja 1990. aastateni asusid siin meditsiini sõjaväeosad. „Kõigepealt hoiti siin sõjainvaliide, kuid siis saadeti nad Pleskodālesse ja sealt veel edasi, sest Nõukogude võimud tahtsid riigi sõjaväeinvaliididest puhastada. Siinne kontingent muutus: ruumid tehti ohvitseride jaoks ümber, sest näiteks allveelaevnike ja pilootide psüühika võis teiste omast tõenäolisemalt kannatada,“ jutustab Eihenbaums, kellele haigla endised töötajad rääkisid omal ajal patsientide kohta lugusid.

1994. aastal, kui Vene väed siinse territooriumi maha jätsid, oli selge, et vana mõisahoonet pole võimalik taastada. Sõjaväelaste poolt puutumata jäänud park ja ilusad hooned tõmbasid ligi Soome investorid, kes lõid siia eksklusiivsete kontorite ja korterite rajooni. 1990. aastate lõpus kirjutati ajalehtedes, et kahekorruselistele telliskivimajadele on ehitatud kolmas korrus ja kompleksile lisati mõned uued korpused.

IDÜLLILISED NURGAKESED

Haigla ehitamine mõjutas ka Atgāzene ülejäänud hoonestuse rajamist. Hoolimata sellest, et mõis andis maad eluaegsele rendile varemgi, hakati intensiivsemalt ehitama alles pärast seda, kui siia 19. sajandi lõpus sanatoorium rajati.

Erilist tähelepanu pöörab Eihenbaums Pastendese tänavale, sest just nimelt see annab aimu, milline oli Atgāzene rohkem kui sajand tagasi. Sisuliselt on tegemist muutumatuna säilinud tänavaga, mida eraldab Ģimnastikase tänavast kaks mitme korteriga maja. Peaaegu nagu Suur Hiina müür. Need tõendavad nõudeid, mida mõisaomanikud omal ajal esitasid. Riias on tema sõnul selliseid puutumata jäänud nurgakesi üsna mitu. Tänava praegune hoonestus pärineb väheste eranditega 1880.–1930. aastatest.

Atgāzene hoonestus. Foto: DELFI

Autojuhtidele lõpeb Pastendese tänav tupikuga. Kui aga minna jala Ģimnastikase tänava poolt, avaneb eeslinlik vaade madalatele hoonetele ja kõrgetele puudele. Tänava lõpus on ikka veel alles vana klompkivisillutis. Terve Atgāzenese tänav on klompkividega kaetud. See on säilitanud oma järsud kurvid, sest vanasti pidi see pargi piiridest välja jääma. Šēnfeldsid ei tahtnud, et seal oleksid elumajad. Iseseisvunud Läti ajal seda nõuet muudeti.

Atgāzenese tänav. Foto: Vladimirs Eihenbaumsi arhiiv.

Roheline ümbruskond on samuti vana mõisa pärand. Eihenbaums mainib, et üürnikel oli keelatud ilma loata puid raiuda ja nende ülesanne oli jälgida, et ka naabrid seda nõuet täidaksid. Lisaks ei tohtinud siin olla kõrtse ega tööstushooneid. Eriti rangelt oli keelatud keemiatööstus: mida rohkem arenes revolutsiooniline liikumine, seda tõenäolisemaks muutus lõhkeaine tootmine

Atgāzenese 8. Foto: Vladimirs Eihenbaumsi arhiiv.

Pastendese tänavalt võib leida konstruktivistlikus stiilis maja, mille projekteeris kuulus Läti arhitekt Teodors Hermanovskis. 1930. aastatel rajatud hoonel on palju ainulaadseid originaaldetaile. Näiteks art déco stiilis ukselingid või klaasuste kaunistused, mis kaitsevad võõraste möödujate pilkude eest, samas kui väljapoole vaadates on kõik näha. Eihenbaums räägib, et käsitöölised kohanesid arhitektuuriga, mida kliendid parasjagu nõudsid.

Ģimnastikase tänav. Foto: Zudusī Latvija 

Ainult põlisasukad teavad, et Pastendese tänavat nimetati varem Teltsi tänavaks, mis tähendab tõlkes telklat. Põhjus on väga lihtne: siin oli sõjaväelaager, kus muu hulgas olid telgid püsti pandud. Laager muutis oma asukohta ja siia jäi väike vanausuliste kogukond, kes ehitasid siia väiksed majad ja ajapikku assimileerusid. Hiljem tänava nimi muutus põhimõtte kohaselt, et Pārdaugava tänavad peavad nime saama Kurzeme toponüümide järgi.

DEPOO KULTUURIKESKUSENA

Atgāzene mõisa rendilepingu kohaselt pidid elanikud tulekahjuolukorras naabreid abistama ning neil pidid olema tuleohutusvahendid, sh redel, konks ja ämber. Ajapikku kujunes siin vabatahtlik ühendus, kes ehitasid endale tuletõrjedepoo.

113. juulil 1880. aastal rajati Bišumuiža, Atgāzene, Zasulauksi jt vabatahtlike tuletõrjujate ühing. Ühingu jaoks ehitati mitu tuletõrjedepood, sh Ģimnastikase tänavale. Ajaleht Pēdējā Brīdī kirjutas, et siin majas sai 1930. aastal ühingu 50. aastapäevaga samal ajal alguse rongkäik Esplanaadile. Foto: DELFI

Depoo asub aadressil Ģimnastikase 2 ja on 2011. aastal ehitatud Riia 2. haigla hoone vastas. Nõukogude ajal olid depoo ruumid, sh vankrigaraaž, korteriteks jaotatud. Teoreetiliselt ei asu depoo hoone Atgāzene territooriumil, kuid tsaariajal arvas ajakirjandus selle kindlakäeliselt rajooni osaks. Eihenbaums eeldab, et tegemist oli Atgāzene seltskonnakeskusega, sest mõisapark oli kinnine ala ja lisaks valve all. Mingeid muid avalikke kohti ümbruskonnas ei olnud. Kuna kõik elanikud olid niikuinii sunniviisiliselt vabatahtlikud tuletõrjujad, siis võib öelda, et hoone oli kultuuri- ja seltskonnakeskus.

Alfrēds Grīnbergsi projekteeritud konstruktivistlikus stiilis kool on arhitektuurimälestis. Riias on veel kaks sarnast koolimaja: Kandavase tänaval Zasulauksis ja 1. garā līnija tänaval Čiekurkalnsis. Foto: Zudusī Latvija/DELFI

Teisel pool ajaloolist rajooni raudtee lähedal Atgāzenese tänaval asub teine kultuurikeskus: eesti põhikool. 1934. aastal pandi siin maha Riia 45. põhikooli nurgakivi. Peagi pärast avamist nimetati see ümber Atgāzene põhikooliks, nõukogude ajal sai sellest Riia 47. seitsmeaastane kool ning seejärel Riia 8. põhikool. Pärast atmoda't asus siin mõnda aega Riia inglise gümnaasiumi filiaal ja 2005. aastal anti hoone üle Riia eesti koolile. Õpilased omandavad siin süvendatult eesti keelt ja tähistavad nii Läti kui ka Eesti tähtpäevi.

MAANTEE JA PIIRIALA

Üks 1930. aastate lõpus püstitatud mälestusmärkidest seisab endiselt Vienības gatve tänaval. Foto: DELFI

Ajapikku Atgāzene ja Riia piirid muutusid. Tänapäeval peetakse rajooni põhjapoolseks piiriks Kārlis Ulmanise tänavat, kuid see magistraal loodi üsna hiljuti, 1981. aastal. See lõikas ära kolm Atgāzene tänavat ja eraldas Atgāzene mõisa territooriumist suure kvartali Robežu tänavani välja. Robežu tänava nimi tõendab, et millalgi kulges linna piir just nimelt siit. Atgāzene asus esialgu pealinna väravate juures.

Pärast seda, kui Atgāzene arvati linna osaks, viidi Riia piir mõisa taha. Piiriks peeti nimetut jõge, mida rahvasuus kutsuti Bieriņgrāviseks. Eihenbaums eeldab, et see kraav ja selle järsk kallas võis nime anda tervele rajoonile. Teine versioon on see, et tegemist on mõisnik Gotthard von Vegesacki perekonnanime ladina transkriptsiooniga. Mis on tõde, ei oska vist enam keegi öelda.

Tänapäeval peetakse Atgāzene lõunapiiriks Riia praegust piiri, kuid see pole alati nii olnud. Graudu tänaval ja selle taga laius varem Biķernieku mõisa hoonestamata territoorium. Ainult piki Jelgava maanteed (mida praegugi nimetatakse Vienības gatveks) hakkasid juba sada aastat tagasi mõlemale poole kerkima madalamad hooned. Ajapikku hakati seda nimetama Šosciemsiks. Praegu kuulub enamik nendest majadest Ziepniekkalnsi alla, kuid osa ka Atgāzene rajooni.

Linnaosa piire kujundab silmanähtavalt ka Riia–Jelgava raudteeliin ja Vienības gatve tänav. Ajalooliine hoonestus näitab, et mõisa territoorium ulatus ka Vienības gatvest ida poole Pastendese tänavale. Seepärast pole Vienības gatve ainult rajooni piir, vaid on ka linnaosa täisväärtuslik osa. Majad, puud ja teised objektid annavad siiani tunnistust kunagisest mõisa hoonestusest.

Ajaleht Baltijas Vēstnesis kirjutas 7. juulil 1900. aastal, et Atgāzenes (väikeste majade, ilusate aedade, värske õhu, vaikuse ja rahu linnaosas) rikuvad viimasel ajal öörahu niinimetatud öölinnud. Hoolimata sellest, et ajalehes polnud süüdlasi välja toodud, märgib autor ära, et osas rajooni majades elavad mustlased. „Jelgava maanteel jalutades võib tihti kohata mustlasneidusid, kes laulavad läti kurbloolisi rahvalaule ja paluvad möödujatelt metallraha.“

Mõisale kuulub ka väike ala Apūzese tänavani, raudteetammist lääne pool. Raudtee ehitamise ajal püüdsid mõisnikud selle oma alale sokutada, et hiljem selle eest heldet kompensatsiooni saada. Praegu käitutakse samamoodi, kui suuri infrastruktuuri objekte ehitatakse. Eihenbaums ütleb, et kompensatsiooni sai ka Atgāzene mõisa omanik.

Foto: Bing Maps

PROJEKTI EKSPERT

Vladimirs Eihenbaums

Ajaloolane ja puumajade renoveerimisbüroo Koka Rīga juhataja

TEKSTI AUTOR

Andris Kārkluvalks

DELFI ajakirjanik

VIDEO AUTOR

Patriks Pauls Briķis

DELFI videotoimetaja