Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Teika alguseks peetakse selle keskosa, Zemitāni väljakut. Erinevalt enamikust teistest Riia piirkondadest, kus elamurajoonid kujunesid vanade mõisate juurde või vabrikute naabrusesse, tekkis Teika nii-öelda tühjale kohale: puude keskele ja põõsastest puutumata jäänud väljakutele Vidzeme maantee juurde, mida ümbritsevad ainult aasad ja liivaluited ning mille taga on männimets. Linnaosa hakati üles ehitama üsna hilja, alles 1920. aastate lõpus.

RIIA LOOD: TEIKA

Foto: E. Šmits. 20. sajandi algus, „Puidust Riia“.


Kui vaadata laiemalt, on praeguse Teika ümbruskonna piiriks ebakorrapäraselt rajatud hooned. Tollal ümbritsesid praegust Õhusilla linnaosa Brīvībase tänava ja raudtee vahel ettevõtete Union ja Fēnikss korstnad. Viimased on hiigelettevõtete VEF ja Vairogs eelkäijad. Siis tekkis ka väikeste tänavate võrgustik ühe- ja kahekorruseliste puitmajade ja pisikeste vabrikutega, mida tollal peeti teisel pool raudteed asuva Čiekurkalnsi osaks. Sajandi alguses ehitati elumajad nüüdisaegse Biķernieku tänava alguse juurde.

Brīvībase tänava juures, umbes seal, kus praegu asub Alfa kaubanduskeskuse parkla, oli Liela Šmerļa 1880. aastatel ehitatud puidust mõisahoone juures üks Riia huvitavamaid asutusi Villa Nova. 1932. aastal makse tasunud kõrtside nimekirja järgi täiendas esimese klassi restoran Villa Nova linnakassat 22 200 lati võrra, jäädes maha ainult sellistest elitaarsetest restoranidest nagu Otto Švarcs, Alhambras ja Wöhrmanni pargi restoran.

Siin leidsid üksikud ja igavlevad härrasmehed alati osavõtlike daamide seltsi, kes vastasid neile samaga ja kellest said mõttekaaslased, kui härrasmehed olid valmis neid rahaliselt toetama või kinkima neile ilusaid ehteid ja nipsasju. 1938. aastal kirjutas ajaleht Brīvā zeme, et endine aednik Ferdinand Valks muutus kõrtsidaamide seltskonnast sõltuvaks. Jõudnud juba auväärsesse ikka, varastas ta oma sõbralt Pēteris Ozoliņsilt tasahilju umbes 6000 lati väärtuses hõbeesemeid ja siidrätikuid neidudele, keda ta kohtas restoranides Vulkānās ja Villa Nova. Oma tegude eest pandi hallipäine kavaler kümneks kuuks vangi.


„1930. AASTATEL EI RIKKUNUD ÜMBRUSKONNAS

 AVALIKKU KORDA KOHALIKUD ELANIKUD, VAID RIIALASED.
KUI NAD OTSUSTASID LÕBUTSEDA
RESTORANIS VILLA NOVA,
SIIS KOSTUS BRĪVĪBASE TÄNAVALT JA SELLE ÜMBRUSEST TOHUTUT
LÄRMI NAGU PÄEVIL, MIL BIĶERNIEKLASED HAKKASID OMA LINNAOSA EHITAMA.
KUID 
SELLIST LÄRMI TEHTI AINULT MÕNED KORRAD KUUS: UMBES KUU ALGUSES JA KESKPAIGAS.“ “Darba dzīve” 22. detsember 1939.

1920. aastate teises pooles ehitati arhitekt Pāvils Dreijmanise (kes on ka keskturu projekti autor) projekti järgi Ropažu tänava lõppu viis linnale kuuluvat plokkmaja (nr 130–138). Igas majas oli kuus korterit. Samasuguseid maju võib näha Liepājase tänaval Pauls Stradiņši nimelise haigla vastas.

Hoolimata sellest, et naabruses asusid eraldiseisvad ehitised, esitas 1920. aastatel rajatud ühistu Savs stūrītis, kuhu koondusid eramajade eest seisjad, linnavalitsusele uute tänavate plaani. Nad kavatsesid täis ehitada liivaväljakut ümbritsevad heinamaad, mida siiani olid aeg-ajalt kasutanud ratsaväelased, kes elasid lähedalasuvates kasarmutes. Riialased h

Üks plokkmajadest, mis ehitati 1926.–1927. aastal Riia linnavalitsuse tellimusel. Foto: Zudusī Latvija.

ESIMENE KATSE LINNAOSA ÜHENDADA

Ühistu Savs stūrītise palvel linnalt saadud maa-ala jaotamise ajal suri Läti armee kolonel Jorģis Zemitāns. Vabadussõja kangelase ja Põhja-Läti armee brigaadi ülemjuhataja surm 16. jaanuaril 1928 tõi inimestes esile patriootilise tänutunde. Ajalehe Pēdējā Brīdī õhtuväljaanne Pieci Santīmi teatas, et öö hakul enne koloneli matuseid pandi tema kirstu juurde Maarja või toomkirikusse auvalverood ning kõrgema ohvitseri hüvastijätutseremooniast võtsid osa peaminister Marģers Skujenieks ja president Gustavs Zemgals.

1904. aastal ehitati Vidzeme maantee ja Šmerļa tänava ristmikule niinimetatud Aleksandri väravad, mis on peaaegu sada aastat tagasi ehitatud triumfikaar Vene vägede võidu auks Napoleoni üle. Zemitāns saabus ratsa valgel hobusel nende alla Põhja-Läti brigaadi üksuste ette 6. juulil 1919. aastal pärast Saksa Landeswehri ja osa raudteediviisi purustamist. 1928. aastal nimetati triumfikaar tema auks ümber Zemitāni väravateks.

Zemitāni põhikool, mis tehti nõukogude ajal ümber Sarkanā Zvaigzne tehase administratiivkorpuseks. Foto: Šapiro, 1963. a

Saatusliku nimevahetuse elas üle ka Aleksandri väravate nimeline raudteejaam, mida hakati nimetama Zemitāni jaamaks. Tollal oli see lähemal Õhusillale, mitte praegusele Zemitāni viaduktile. Zemitāni nimi otsustati anda ka uue linnaosa keskel asuvale liivaväljakule ja ühele tänavale Grīziņkalnsis. Pea kümme aastat hiljem, 1937. aastal anti koloneli nimi ka aadressil Krimuldase 2 asuvale põhikoolile, mis on peidetud vabrikukorpuste taha. Praegu tegutseb seal erakool Klasika.

Foto: DELFI. Zemitāni endise põhikooli hoones tegutseb nüüd erakool Klasika.

Aegamööda hakati Teika ümbruskonda nimetama Zemitāniks. Juba 1930. aastatel räägiti lastelehes Jaunais Cīrulītis VEF-i kvartalist, et Zemitāni ümbruskond on üks viimaseid Riia vabrikurajoone. Kuna ümbruskonnas pole pääsu veeteedele, hakkas see arenema, kui 1889. aastal rajati siia Riia–Pihkva raudteeliin. „Kaupade ja söe vedamine veeteedel on väga odav ... Üks hobune suutis enda järel vedada üht suurt paati, raudteel võis vedada ainult viit hobust, mööda korralikku maanteed 40 hobust, ebatasast maanteed mööda 80 hobust ja mööda maad 160 hobust,“ selgitati vabrikute arendamise ajalehes. Sporta Pasaule kirjutas 1935. aastal, et Zemitāni sportlaste meeskond finišeeris võidukalt Riia professionaalsetel kergejõustikuvõistlustel, mida korraldati Ziemeļblāzma pargis. See annab tunnistust Zemitāni ühinemisest Riiaga.

Godlevski maja aadressil Tālivalža 2. 1940. aasta kevad. Foto: LNA LVKFFDA / Nikolajs Hercbergs

Maja aadressil Stūrīša 15. 1940. aasta kevad. Foto: LNA LVKFFDA / Nikolajs Hercbergs

Maja aadressil Tālivalža 4. 1940. aasta kevad. Foto: LNA LVKFFDA / Nikolajs Hercbergs

Vaade 21. juuli väljakule (nüüd Zemitāni väljak), kino Teika ja vasakul Lielvārdese tänav. 1957. a. Foto: LNA LVKFFDA / J. Jasenovs

ÜHENDRIIKIDE STIILIS LINNAKE

Zemitāni väljaku ümber kõrguvad liivamäed lammutati kiiresti ja heinamaadele rajati uus tänavavõrgustik. Saamaks aimu sellest, kui kiiresti linnaosa ilme muutus, tuleks tutvuda linnavalitsuse otsustega väljaandes Valdības Vēstnesis. 1929. aasta oktoobris kinnitas linnavalitsus Aizkrauklese, Stūrīša, Bajāru, Pikola, Lielvārdese, Ķeguma, Laimdotase, Burtnieku, Tālivalža, Zalkšu, Āraišu, Pudiķa ja Ausmase tänavad Riia linna tänavateks. Sama aasta oktoobris lisati nimekirja ka Remīnese ja Pēkšēna tänavad. Ajaleht Valdības Vēstnesis kirjutas 25. märtsil, et lisaks liideti Pudiķa tänavaga ala, mis algab Zemitāni väljakult ja suundub edelasse, kuigi Zemitāni väljaku nimi, nagu ka Strupā tänava oma, kinnitati ametlikult alles 1930. aasta veebruaris.

Foto: DELFI. Vaade Āraišu tänavale

Uut lähenemist linnaosa ehitamisel tõendab ka lehvikutaoline tänavavõrgustik, kuigi projekti arhitekt polnud eriti vana ega kogenud. Selleks oli 1899. aastal sündinud Pēteris Bērzkalns, kes lõpetas õpingud Läti ülikoolis alles 1930. aastal. See asjaolu ei takistanud tal lähiaastail üheks nõutumaks arhitektiks saamast. Ta projekteeris väiksemaid maju Zemitānis ja Mežaparksis, kuhu ehitati mitu aastat pärast diplomi kättesaamist rohkem kui kümme tema projekteeritud väljapeetud funktsionalistlikus stiilis maja.

Foto: DELFI. Endine Teika kino ja monument, mis püstitati Zemitānsi auks 1995. aastal temanimelisele väljakule.

Tänavavõrgustiku hoogsa kasvuga kaasnes töökäte puudus ja nii teatas 1932. aasta jaanuaris väljaanne Latvijas Kareivis, et pinnasetöödeks Zemitāni väljaku ümbruses värvati 603 töötut. Pole teada, kuidas töötud ehitusega seotud olid, sest juba veebruaris andis sama ajaleht teada, et kinni võeti keegi Antons Zvirbulis, kes tegeles Zemitānsi väljaku ehitamisega ja selle üleandmisega poliitilise juhtkonna käsutusse, sest ta õhutas ka teisi töölisi streikima.

Veel aasta hiljem lasi linnavalitsus märgistada voorimeeste ja taksojuhtide ala Laimdotase tänava alguses, kinnitades sellega, et linnaosas tekkis vajadus liikluse korrastamise järele.

„Ümberringi magab männimets nagu tumeroheline sametist tekk ja selle hääled sarnanevad oreli kõminaga ... Vaatame nüüd sinnapoole, kus VEF-i taga saab näha kivist, rauast ja betoonist Riiat. See on mähitud hallikassinise uduloori sisse ... Mis see on? Kohe jalgade juures avaneb uus vaade: kohevate kirsiaedade keskel on peidus sadu väikseid majakesi, mis püüavad teinetest mitte varju jätta ja justkui rõõmustavad iga ümbritseva lopsaka puu üle. Juba hõivatud majade kõrvale ehitatakse kümneid uusi: on nii algusjärgus kui ka pooleldi valmis maju, mille kohal lehvivad sarikapäeva puhul tuules lipud nagu värvilised sädemed. Kõikjal käib vilgas töö. Ringi sõidavad veoautod, mis toovad kohale ehitusmaterjalid; plekkkatuselt kõlavad katusemeistrite haamrilöögid ja sinistes särkides töölised sebivad terve päev ringi nagu sipelgad,“

- kirjutati 83 aastat tagasi, 28. juulil 1935. aastal Teika kohta ajalehes Rīts.

Ehitusettevõtja Žanis-Roberts Rudulis rääkis ajakirjanikele, et Teikas ehitati aasta ringi ja brigaadide töölised ei vahetunud, mis tõendab, et palk ja töötingimused olid head. „Suurepärase kinnisvara omanikuks võis saada 8000 – 15 000 lati eest, kui välja arvata maatüki maksumus. Seegi jäi mõne tuhande lati piiresse. Kuna ehitamine sai suuresti võimalikuks tänu Läti hüpoteekpangale, mis andis välja pikaajalisi laene, siis laenumaksed ei osutunud suuremaks kui keskmise linnakorteri eest,“ selgitas Rudulis. Samuti rääkis ta, et siia maja ehitanud riialased polnud eriti jõukad ega oodanud erilist tulu. „Nad ostsid endale terve maja ja üürisid paar korterit välja.“

VÄLJAPAISTEV ZEMITĀNI „JUHT“ KĻAVIŅŠ

Foto: Kirjamees ja kosmeetikafirma Nazenda omanik Daniels Kļaviņš

Uude linnaossa ostis residentsi ehitamiseks maatüki ka Daniels Kļaviņš, kes tutvustas end 1920. aastate lõpul kirjandusajakirjas Sidraba Zvani pseudonüümi Danno all kui narri, kutsumata võrukaela ja tuhahinge.

Uus autor, kes ei olnud kirjutamises just teab mis meister, teatas juba 1928. aasta lõpus Anekdote lehekülgedel, et plaanib kevadel välismaale sõita ja avada seal ettevõte, et natuke puhata. Neli aastat hiljem teatas Valdības Vēstnesis Kļaviņši ettevõtte Nazenda registreerimisest. 1933. aastal teatas rahvusäärmuslik ajaleht Pērkonkrusts, et peagi ilmus ajalehtedesse uue ettevõtja kosmeetikatoodete reklaam, kus tutvustati Nazenda nime all suurepärast seepi ja nii lillelõhnalist kui ka kõõmavastast šampooni. Tänu ettevõtte kiirele arengule ja kvaliteetsetele toodetele hakkas ajakirjandus Kļaviņšit nimetama Läti ameeriklaseks.

Bilžu avots

Kļaviņši tulek kosmeetikarutule sai sama palju kõlapinda kui tema ilmumine kirjandusmaastikule: sellest kujunes skandaal. Oma reklaamis naeruvääristas ta Lūcija Midziņši konkureerivat kosmeetikafirmat Vetta. Tõenäoliselt tuli skandaal Nazenda kaubamärgile ainult kasuks, sest 1937. aastal Atpūtа ajakirjas avaldatud reklaamis kutsus Kļaviņš kõiki huvilisi tähistama firma viieaastast juubelit niinimetatud Nazenda lossis, milleks ta kutsus oma laboriruumidega villat aadressil Laimdotas 30.

Okupatsiooniaastatel ei saadetud tema perekonda asumisele, kuid tema „loss“ tehti ümber mitme kommunaalkorteriga elamuks. Tänini on säilinud paljud maja originaalkaunistused, mida saab praegugi imetleda, sh vahtralehtedest kaunistused fassaadil ja vitraaž, millel on säilinud kiri „Nazenda“. Kļaviņši sünnikodu juurest võib kõnniteelt leida märke Kārlis Nevermans un biedri tsementplaadivabrikust.

MIKS SAI TEIKAST TEIKA?

Foto: DELFI. Teika kino, Zemitānsi väljak.

Kolonel Jorģis Zemitānsi järgi said nime linnaosa keskväljak, raudteejaam ja kool, kuid rahvasuus Zemitānsi nimi siiski kõlama ei jäänud. Veel 1915. aastal nimetati ajalehes Darba Dzīve 10 000 elaniku, laiade tänavate ja kahekorruseliste majade ridadega uut ja arenevat Ameerika stiilis linnaosa Biķerniekiks. Ajalehes kirjutati, et olulisimaks vaatamisväärsuseks ja meelelahutuskeskuseks sai mitme aasta jooksul viiekorruseline „pilvelõhkuja“ kinoga Teika.

Aadressil Zemitāni väljak 2 asuva kinohoone, mida võib tänapäeva arhitektuuris vaadelda kui üht funktsionalistliku stiili näidet, projekteeris arhitekt ning esimene töö- ja kommunikatsiooniminister Teodors Hermanovskis. Hoone tellis teise põlvkonna majaomanik Hugo Zaķītis. Teade ajalehes Valdības Vēstnesis ütleb, et seal tegutsenud ettevõte Kinematogrāfs Teika, mis registreeriti 1936. aasta jaanuaris, kuulus tema abikaasale Lidijale. Härra Zaķītis korraldas kino ruumides ka Riia majaomanike koosolekuid.

„Teika on uus kino, mis avati Brīvībase ja Lielvārdese tänava ristmikul spetsiaalselt selleks ehitatud hoones. Tegemist on pealinna 35. kinoga ... Siin elab palju riigiametnikke ja haritlasi, kelle esteetilisi vajadusi silmas pidades kinoprogramm loodi. Uus kino töötab ainult kolm päeva nädalas,“ - kirjutas 1936. aasta märtsis ajaleht Rīts.

Foto: DELFI. Teika kino, Zemitānsi väljak.

MIDA EI SAANUD ZEMITĀNI, EHITATI TEIKAL

Asula arenes 1930. aastatel: siia rajati kõnniteed, kanalisatsioon ja veevärk, kuid hoogsat ehitust takistas sõda, nii et isegi tänapäeval on siia jäänud kruusakattega tänavaid.

Tollal kulges tänavavõrgustik Zemitāni väljakult põhja poole, puhkajate armastatud Biķernieki metsa juurde. 1930. aastate teises pooles käidi välja idee muuta mets lähitulevikus suvilarajooniks, nagu see varem juhtus Mežaparksiga. Kõigest mõni aasta enne sõda tuli rajooni arengule kasuks pidalitõbiste ravila sulgemine. Need olid majad, kus elasid äärmiselt nakkava haigusega inimesed. Enne seda oli maja männimetsa ääres peidus. Haigla patsiendid viidi üle niinimetatud Talsu pidalitõbilasse, mis asus endises vaimuliku mõisas Sukturi lähedal.

Zemitāni põhikooli projekt ajalehes Jaunākās Ziņаs 2. novembril 1939. aasta

Pikka aega oli ümbruskonna suureks probleemiks koolide ja lasteaedade puudus. Koolide ehitamiseks eraldati lai maa-ala Zemitāni väljaku lõpus Laimdotase ja Tālivalža tänava vahel. Juba 1938. aastal töötati välja esimene projekt 14 klassiga põhikooli jaoks, kuhu peale aula ja arstikabineti taheti ehitada ka gaasivarjend.

Foto: DELFI. 1953. aastal avatud koolihoone praegu.

Pool aastat hiljem kirjutati ajalehes Rīts, et linnavalitsus jõudis järeldusele, et 14 klassiga kool on linnaosa jaoks liiga väike, sest siin on väga palju mitme lapsega peresid. Seega otsustati ehitada 18 klassiga kool, mis mahutaks umbes 800 õpilast. Linnavalitsus avaldas lootust, et kooli hakatakse ehitama juba samal aastal ja õppetöö võib alata 1. septembril 1940. aastal. Plaane muutis pingeline olukord kogu maailmas, mille tagajärjel jäeti 1939. aasta teises pooles paljud ehitusobjektid maha.

Foto: DELFI / Imant Purvciemsist. Koolistaadioni äärde ehitati 1975. aastal üliõpilaste diskoklubi Argo. Seejärel jäi hoone tühjaks ning alles mõni aasta tagasi ehitati siia eksklusiivsed korterid, kus kunagi kogunesid ja tantsisid üliõpilased.

Peagi pärast Läti okupeerimist otsustas uus linnavalitsus, et uut kooli on tõepoolest vaja, kuid et seal peaks olema 24 klassi. Sellest, miks kooli ikka veel pole, kirjutas uus valitsus 26. oktoobril 1940. aastal ajalehes Cīņа ja selgitas, et plutokraatlik režiim ei saavat aru, kui väärtuslik on kool tööliste laste jaoks. Sõda tegi omad korrektiivid ja kool, millele eraldati koht veel iseseisva Läti ajal, avas uksed alles 1953. aastal.

PROJEKTI EKSPERT

Zigrīda Jansone

Teika ühingu aktivist

VIDEO AUTOR

Andris Kārkluvalks

DELFI ajakirjanik

VIDEO AUTORS

Kārlis Dambrāns

DELFI fototoimetaja