Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Grīziņkalns nagu ka Sarkandaugava ja Čiekurkalns on töölisrajoon, kuid asub Riia kesklinnale palju lähemal, mis on jätnud oma jälje linnaosa hoonestusele. Kuigi kohalik tänavavõrk hakkas jõudsalt kasvama alles 1870. aastal, ehitati uued kvartalid väga kiiresti ja paremini kui teised linna äärerajoonid. Praegusel ajal saab majade pealt lugeda Grīziņkalnsi ja Riia viimase 150 aasta ajalugu nagu raamatust. Hea ajaloolase Vladimirs Eihenbaumsi ja peaaegu sada aastat tagasi ilmunud ajalehtede abiga püüame paljastada nii mõnegi saladuse, mis on peidus Grīziņkalnsi akende taga ja kivisillutise all.

RIIA AJALUGU: GRĪZIŅKALNS

Kohas, mida praegu tuntakse Grīziņkalnsina, olid kaua aega viljatud liivaluited, mida rahvasuu kutsus Liivamägedeks. Seda maad kasutasid aastasadu talupojad, kuid 19. saj võttis selle oma vajaduste tarbeks kasutusele Vene armee. Kui võtta arvesse kubermangu pealinna strateegilist ja majanduslikku tähtsust, siis oli Riia ka sõjalinn, ja siia, linnapiirile, rajati suurtükilaager, mille tähtsus kasvas eriti pärast linnavallide lammutamist 1850. aastatel. Riia linna tormilise laienemise tõttu tuli sõjaväelaager juba mõnekümne aasta pärast üle kolida Pārdaugava linnaossa, kohta, kus praegu asub Stradiņa haigla. Praeguseni on seal sellest ajast säilinud alleed ning Nometņu (Laagri) ja Mazā Nometņu (Väike-Laagri) tänav, hoolimata sellest, et 19. saj pidi sõjaväelaager jälle kolima. Seekord Ikšķilesse ja Stopiņisse (Salaspils).

IGAL SAMMUL
SÕJALINE PÄRAND

„Siin on kõik sõjaväega seotud. Igal suvel sõitsid siia sõjaväelased kõikjalt Venemaalt, enamasti lääne ringkonnast, ja rajasid laagri. Nad jagasid maa-ala eri tsoonideks: alad allohvitseridele, sõduritele, sapööridele ja suurtükiväelastele. Aga talvel hoiti kõike rajatut alles. Sellest said alguse tänavad, mis ka praegu on olemas, näiteks Lielgabalu (Kahuri), Artilērijas, Sapieru ja Laboratorijas. Viimane sai nime seal asunud pürotehnika laboratooriumi järgi. Praegu on sellest ajast alles jäänud vaid mõned viljalaod Maiznīcase tänava piirkonnas. Seal asusid suured pagaritöökojad, kus küpsetati leiba tuhandetele sõduritele. Tõsi, see kõik ei käi üldse Grīziņkalnsi, vaid sõjaväelaagri kohta,“ räägib Eihenbaums.

5. Cēsise jalaväepolk Grīziņkalnsi kasarmu juures (praeguse Krišjāņa Barona ja A. Čaka tänava vahel, kus tänapäeval asub spordi keskkvartal) enne paraadi Esplanaadil. 1. mai 1934.
5. Cēsise jalaväepolgu Grīziņkalnsi kasarmu värav on kaunistatud Läti vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise 16. aastapäeva puhul. 1934. a. Foto: LNA LVKFFDA
Artilērijase tänav. Foto: Zudusī Latvija

Ajaloolane selgitab, et algupäraselt tekkis see piirkond sõjaväelinnakuna. Paljud Vene keiserliku armee teenistujad, kes olid Riiga sõitnud, võisid peale viieaastast teenistust jääda üleajateenijaks ning asuda linna elama. „Neil ei olnud lihtsalt kuhugi minna, kuna kõik sidemed Venemaa ja oma külaga olid katkenud. Nad olid juba vabad inimesed, isegi kui nad varem olid pärisorjad. Nad jäid siia elama, sest siin oli tööd. Neist said mustusevedajad, hobusemehed või mõne teise abitöö tegijad.

Foto: DELFI.

Niimoodi järk-järgult hakkasid need, kes siia jäid, maju ehitama, abiellusid kohalikega, majaomanikega, sõjaväelased nägid ju head välja,“ räägib ajaloolane. Kuigi sõjavägi kolis siit ära, kutsuti uut elurajooni Matīsa ja Pērnavase tänava vahel ning kvartaleid Krišjāņa Barona ja Augusta Deglava tänava vahel kaua aega Laagriks. Säilinud on ka palju teisi jälgi. Kuni 1885. aastani nimetati Matīsa tänavat Nometņu (Laagri) tänavaks ja uues spordikvartalis, kohas, kus varem asus spordipalee, paiknesid kasarmud veel kahe sõja vahelisel ajal. Eihenbaums märgib, et sellel aastal plaanitakse Barona ja Čaka tänava vahel lammutada kunagise pürotehnika laboratooriumi hooned.

Püha Paavli kirik. Foto: Zudusī Latvija.

Tema sõnul kutsuti piirkonda pärast Püha Paavli kiriku valmimist 1889. aastal mõnda aega Paavli kiriku rajooniks. Kuid see nimetus ei jäänud kestma, sest sajandivahetusel otsustati ehitada vanadele liivaluidetele puhkepark koos restorani, lava ja jalgradadega jalutajate jaoks. Grīziņkalnsi pargi avamisega sai ka piirkond endale uue nime. Seda ei suutnud muuta isegi esimese vabariigi aegsed sotsiaaldemokraadid, kes nimetasid Grīziņkalnsi pargi ümber 1905. aasta pargiks. See nimi ei kinnistunud ka pikal nõukogude ajal.

Artilērijase tänav. Foto: DELFI

VAID MÕNED LUKSUSLIKUD PUUMAJAD

Riiga tuli küladest järjest rohkem tööotsijaid ja ka Grīziņkalnsi hakkas kerkima uusi maju. Piirkonna esimesed elanikud olid sõjaväest lahti lastud vene üleajateenijad. Nad elasid madalate lagede ja väikeste akendega puumajades ning jäidki niimoodi elama, räägib Eihenbaums. Need inimesed olid enamasti kas vanausulised või traditsioonilised õigeusklikud, kes toetasid patriarhaati.

„Tööliste jaoks ehitati siin suures ulatuses standardprojektide alusel – tüüpmajad, valitud kavandid, mille alusel majad püstitati. Seepärast puitehitus siin rohkem ei levinud. Ilusate puumajade ehitamine õitses Pārdaugava linnaosas. Selliseid hooneid kerkis ka Brīvībase ja Elizabetese tänava piirkonda. Pārdaugava piirkonnas kodunes Šveitsi stiil ja ilmus klassitsism. Sealsed majad olid väga ilusad, kuid Grīziņkalnsi linnaosas selliseid ei ehitatud,“ räägib Koka Rīga juhataja. Tema sõnul ei erine siinsed majad üksteisest eriti.

Grīziņkalnsi puumajad. Foto: DELFI

Ainsaks erandiks on hooned, mis kuulusid läti meistermüürseppadele. Tõsiasja, et selliseid mehi oli siin palju, kinnitab tänavanimetus Mūrnieku. „See, et oldi müürsepp, ei tähendanud meisterlikku müüriladumist. Nad olid ettevõtjad, kes ehitasid korrusmaju ning jagasid ülesandeid teistele müürseppadele ja sellidele ning tegid muud,“ selgitab Eihenbaums.

Grīziņkalnsis võib praegugi vaadata paljusid eramaju, mille ehitasid endale meistermüürsepad. Kõige silmapaistvam eramu asub Jāņa Asara tn 2a. See kuulus meistermüürsepale Pēteris Radziņšile ehk Radzingale. Hoone fassaad on äratuntavalt Šveitsi stiilis: väga rikkalik ja kõigi laudade ning puunikerduste eest on hästi hoolitsetud,“ räägib Koka Rīga keskuse direktor. Omanik oli väga edukas ehitusettevõtja. Tema brigaadid ehitasid Läti Panga, uue Gertrudi kiriku, tuletõrjedepoo Hanzase tänaval. Ta oli üliõpilaskorporatsiooni Talavija üks asutajatest ning annetas organisatsioonile oma maja Lāčplēša tn 30, mis toonitab veelgi tema jõukust. Talle kuulus ka teisi maju.

Radziņši eramu Jāņa Asara tn 2a. Foto: DELFI

Eramu ehitas Grīziņkalnsi ka Krišjānis Ķergalvis, kes ehitas kunstiakadeemia, rahvusteatri, Riia 1. haigla ja keskvangla. Siia ehitasid majad ka teised meistermüürsepad. Nende otsus selle piirkonna kasuks ei olnud põhjustatud tollasest ehitamisest. Tavaliselt olid eramute juures või nende läheduses ehitusmaterjali platsid, mis olid nõutud ja otsitud, sest ehituseks mõeldud puitmaterjalil tuli viis aastat seista lasta. Tollane Riia oli ehitusmaterjali platse täis. Nendesse kohtadesse ei ehitatud üürimaju, sest ehitusmaterjalide hoid andis palju suuremat kasumit kui üüri- või kaubamajad, selgitab Eihenbaums.

SOTSIAALPROJEKTID JA -EKSPERIMENDID

Alguses plaanis Riia linnavõim Matīsa tänava ümbrusesse ehitada sotsiaalmajad, näiteks varjupaigad, avaliku sauna ja lasteaiad, ning luua midagi sotsiaallinnaku taolist. Plaanid muutusid ja 1896. aastal otsustati linnale kuuluvad maatükid maha müüa.

Riia tina- ja tsinkvärvide tehase reklaam.

Kuid osa mainitud plaanidest viidi siiski ellu, näiteks ehitati lasteaed Valmierase tn 24, sest ümbruskonnas arenes tööstus ja tekkis vajadus tööliste lapsed päevasel ajal kuhugi paigutada. „Suhteliselt kaugel Valmierase tänavast asus Vene-Balti vagunitehas Russo-Balt, mis tootis autosid, vaguneid ja vedureid ning kus töötas umbes 12 000 inimest. Samuti asus Barona ja Pērnavase ristmikul tina- ja tsinkvärvide tehas, masinaehitustööstus Felzers un Ko ja teised ettevõtted. Aja jooksul muutsid paljud ettevõtted oma tegevussuunda. Näiteks asub Russo-Balti tehasehoones praegu Riia piimakombinaat. Kuna esimese maailmasõja ajal viidi tootmisvahendid ära, lõpetasid paljud tehased oma esialgsel tegevusalal töö,“ räägib Eihenbaums selle piirkonna tööstuse ajaloost.

19. saj lõpus andsid Grīziņkalnsis asunud suured ettevõtted tõuke majade ehitamiseks töölisklassi vajadustest lähtuvalt. Seepärast ehitati siia suurel arvul nn tööliskasarmuid. Kasarmu igal korrusel oli üks pikk koridor ehk galerii, kust sai siseneda väikestesse ühetoalistesse köögi ja esikuga korteritesse. Need hooned on ümber ehitatud, kuid Grīziņkalnsi ümbrusest võib leida piisavalt ka puutumata maju. Kõige täiuslikuma ettekujutuse sellest, kuidas tööliskasarmu välja nägi, saab, kui vaadata Krāsotāju ja Lienese tänava nurgal asuvat maja, mille ehitas Johans Krastiņš ehk Krasting ja mis on praegu Koka Rīga keskuse hoole all. Kuna ehitustöö algas selles piirkonnas alles 1870. aastal, peetakse seda 1876. aastal ehitatud maja tänava ja kogu piirkonna üheks vanimaks. Kuid tavalised kandilised majad olid palju ilusamad, täheldab ajaloolane.

Tüüpiline Grīziņkalnsi ehitis. Korteritega puumaja töölistele ning töökodade sellidele ja abilistele. Foto: DELFI

Tema sõnul on suurem osa maju aja jooksul oma hiilguse kaotanud ja algupärased fassaadid on hästi säilinud vaid 5% majadest. Asjaolu, et majades puudusid mugavused ja elekter ning paljudes on siiani säilinud ahiküte, viis selleni, et tulekahjud puhkesid üsna tihti. Kitsad ja ebamugavad olid ka ümbruskonna hoovid, kus pea igas oli olemas vankrikuur, tall mõne hobuse jaoks, kuur, käimlad ning laut sigadele, hanedele ja kanadele. „Paljudes hoovides olid töökojad. Neid oli väga palju, näiteks igal tänaval oli viis-kuus tisleritöökoda. Seal tegutsesid mööbel-, puu- ja püttsepad,“ selgitab Eihenbaums. Sellid, abilised, õpipoisid ja tavalised töölised elasid sellistes korterites. Pealegi elasid nad seal koos oma suurte perekondadega ja ühe maja hoovi võis oma koduks pidada mitusada inimest.

Riia ajaloo asjatundja räägib, et selliseid maju nimetati kasarmuteks, sest sealsed elanikud vahetusid üsna tihti. „Siia oli suur sisseränne valdadest, kui tööd oli, ja ränne tagasi, kui tööd ei olnud, kuna töölised olid kaua aega valdades registreeritud sotsiaalteenuste saajatena. See muutus alles 1911. aastal, kui loodi ametiühingud, haigekassa ja teised töölisi kaitsvad organisatsioonid ning kui hakati sõlmima esimesi lepingulisi suhteid tööandjate ja töötajate vahel.

„Čiekurkalnsi poisidpidasid lõputut sõda Grīziņkalnsi poistega. Nüüd on kunagised kraaklejad suureks kasvanud ja meenutavad kui unes neid aegu, mil nad laupäevaõhtuti katsusidsoo peal jõudu čiekurkalnsi ja grīziņkalnsi omadega. praegune noorsugu ja lapsed, keda on selles piirkonnas rohkem kui teistes, kasutab oma vaba aega selleks,et tegeleda spordi ja mängudega,”

- kirjutas detsembris 1939 töölispiirkonna laste argipäevast ajaleht Darba dzīve.’’ 

„Peale tööliste proteste 1905. aastal ja tsaari 17. oktoobri manifesti avalikustamist Riias algasid muutused, mille abil said paljud läti ettevõtjad kiiresti rikkaks. Kui vaadelda aastaid 1906–1914, märgitakse, et kogu Riias ehitati tuhandeid maju. Ka Grīziņkalnsi ehitati palju kivimaju, enamasti primitiivses art déco stiilis. Tsaariajal domineeris siin rahvusromantiline stiil, sest paljud omanikud olid lätlased,“ räägib Eihenbaums.

Revela tänav (praegune Tallinase tänav) 13. detsembril 1929. Foto: LVKFFDA / Nikolai Herzberg.

„Majaomanike seas oli venelasi vähe, ka sakslasi oli väga vähe, juudid ei tahtnud siia üldse ehitada, kui, siis ainult arstid ja rikkad juudid – 1. ja 2. gildi kaupmehed –, aga selliseid oli kõigest viis-kuus. Siin oli ka paar eestlast ja leedukat, keda tollal peeti poolakateks. Esimene maailmasõda pidurdas ehitustegevust. Need kortermajad seisavad siin kui postid, sest teisi maju ei jõutud nende kõrval valmis ehitada,“ räägib ajaloolane. Ta märgib, et peale sõda ehitustegevus jätkus ja Grīziņkalnsist leiab 1920.–1930. aastatel ehitatud maju.

AJALOOLISE VÄLJAMÕELDISE JÄTKUV KOPEERIMINE

Hoolimata sellest, et Grīziņkalns on töölislinnaosa ja Grīziņkalnsi park kandis sõdadevahelisel ajal 1905. aasta pargi nimetust ning 1970. aastatel püstitati sinna isegi Riia üks suurimaid ja tuntumaid mälestusmärke, ei ole selles piirkonnas kunagi olnud mingisugust revolutsioonilist tegevust, räägib Vladimir Eihenbaums.

Foto, millel on jäädvustatud meeleavaldus Grīziņkalnsis 1905. aasta oktoobris. Võimalik, et võltsitud. Foto: LNA LVKFFDA / tundmatu autor.

Sündmused Grīziņkalnsis 1. mail 1932. Foto: LNA LVKFFDA / Voldemar Šmidbergs.
Meeleavaldus Grīziņkalnsis 1. mail 1932. Foto: LNA LVKFFDA / Voldemar Šmidbergs.

„Naljakas, et see nimi sinna pandi. Seda nime nõudsid visalt 1929. aastal sotsiaaldemokraadid. Tavaliselt on olemas mingisugused argumendid, mis põhjustel Riia juhtkond otsuseid tegi, kuid kahjuks ei ole õnnestunud mul midagi leida,“ räägib ajaloolane. Kõigest hoolimata elab inimeste teadvuses senini legend – mida toetab ka ajakirjandus –, et siin toimus 1905. aasta oktoobris massidemonstratsioon 50 000 osalejaga, teiste allikate alusel 100 000 – 150 000 töölisega. Kuid ajaloolane on veendunud, et see on kõigest legend. Massimeeleavaldust ei kajastanud ükski ajaleht ja pealtnägijate „mälestused“ ilmusid alles palju aastaid hiljem.

Tollane ajakirjandus kirjutas hoopis midagi muud. 1. mail 1905. aastal oli plaanis suur protestimiiting Vērmanesi aias ja 20. oktoobril pidi seal toimuma meeleavaldus, kuhu oodati osalema 50 000 inimest. Kuid meeleavaldus toimus Riia teises otsas, Pārdaugava linnaosa vanal laagriplatsil, umbkaudu Mārase tiigi ja Stradiņa haiglakompleksi vahelisel alal. Anti teada ka väiksemast miitingust Grīziņkalnsi suurimal väljakul – turuväljakul –, mis on Püha Paavli kiriku vastas. Taraga ümbritsetud Grīziņkalns, koht, kus avati teater Apollo ja kus oli palju jalgradu, ei sobinud üldse sellise massiürituse korraldamiseks.

Ajalehe Rīgas Avīze 21. oktoobri 1905. aasta number.

„Alates hetkest, kui Riiga jõudis telegraafi teel 17. oktoobri manifest, hakati linnas korraldama massimeeleavaldusi, mis kestsid päevi. Need toimusid avalikel väljakutel (vanal laagriplatsil teisel pool Daugavat ja Grīziņkalnsis Paavli kiriku juures) või siseruumides. Teisel juhul kasutati iseenesest mõistetavalt teatri ja muude avalike asutuste saale. Inimmassid vallutasid need ruumid omavoliliselt. Seda oli lihtne teha, sest sõjaväeüksused olid tänavatelt ära kutsutud ja politsei ei saanud mitmest tuhandest inimesest koosneva hulga vastu midagi teha. Kõige suurem meeleavaldus toimus 19. oktoobril väiksel laagriplatsil. Sellel osales 30 000 – 50 000 inimest. Kõik meeleavaldused olid üsna ühtemoodi. Inimesi kutsuti üles jätkama võitlust valitsuse vastu ja osalema sotsiaaldemokraatlikus liikumises (...).“

1933. aasta 1. mai meeleavaldusel osalejate arreteerimine Grīziņkalnsis. Foto: LNA LVKFFDA / tundmatu autor.

Müüt elab oma elu ning selle kaja võib leida isegi Riia mälestiste ameti väljaannetest. „110 aastat tagasi, 20. oktoobril 1905. aastal, kogunes ülevenemaalistel streigipäevadel Riias Grīziņkalnsis meelt avaldama 80 000 – 100 000 inimest (...) Meeleavaldused kestsid Grīziņkalnsis kuni 22. oktoobrini. Kaasaegne sotsiaaldemokraat Fēlikss Cielēns meenutab, et samal ajal peeti kõnesid umbes 30 tribüünilt,“ kirjutas kolm aastat tagasi ajaleht Latvijas Avīze.

MAJA ELANIKE JÄLGIMISEKS

Elumaja Jāņa Asara tn 15. Foto:
Zudusī Latvija 

Linnale kuulus Grīziņkalnsi linnaosas palju maad ja kahe sõja vahelisel ajal pikalt võimul olnud sotsiaaldemokraadid koostasid plaani korterikriisi lahendamiseks. Selle plaani alusel hakati 1920. aastate keskel ehitama plokkmajade komplekse, et esmajärjekorras tagada eluase linnaametnikele. „Esimesi maju hakati ehitama Ausekļa ja Samarina (praegune Lomonosova) tänava piirkonda, samuti ehitati kompleksid Ropažu ja Liepājase tänavale, kus asusid kaheksa korteriga kahekorruselised majad. See oli Riia linna kava eluasemekriisi lõpetamiseks,“ räägib Eihenbaums.

Plokkmaja Jāņa Asara tn 15. Maja 1934. aastal ja praegu. Foto: LNA LVKFFDA.

Ka Grīziņkalnsis nähti selle muljetavaldava kava alusel ette plokkmajade ehitus. 1927. aastal pandi nurgakivi kompleksile, mis plaaniti ehitada Asara tänavast kuni Augusta Deglava tänavani ja mis pidi hõlmama ka ala, kus praegu on Daugava staadion. „Sellele alale nähti ette mitme korpuse ehitamist. See plokkmaja, mis seal praegu asub, on kõigest osa, üks väike osa. Võib öelda, et see ei ole isegi viiendik, vaid kümnendik sellest tohutust kompleksist koos puhkeala, esindusruumide, klubide, mänguplatside, väikeste staadionite ja tenniseväljakutega,“ selgitab ajaloolane. Piirkonna edasine areng katkes, kui sotsiaaldemokraadid kaotasid linnas võimu.

Foto: DELFI. Osvalds Tīlmanise projekteeritud neljakorruselise maja ehitusele kutsuti skulptor Rihards Maurs. „Plokkmaja aias anti üle ja paigaldati huvitav skulptuur „Jõehobu“,“ kirjutas ajakiri Architektūra 1938. aastal.

Ausekļa tänavale vaikses linnakeskuses ehitati plokkmaja kahe- kuni viietoaliste korteritega, mis jaotati ametnikele olenevalt nende positsioonist: mida tähtsam oli amet, seda suurem oli korter. Kuid Grīziņkalnsi plokkmajas olid ülekaalus väiksed ühe- ja kahetoalised (omal ajal öeldi pooleteisetoaline) korterid. Sellist tüüpi majade hoovides olid alati skulptuurid, basseinid ja rohealad.

Elumaja Jāņa Asara tn 15. Foto: DELFI.

Siiski oli nendel majadel ka teine otstarve. „See stiil pärineb Austriast, Austria-Ungari keisririigist, hitlerlikult ja isegi sotsiaaldemokraatlikult Saksamaalt. Majad olid planeeritud nii, et inimesed jälgiksid teineteist: oli ühine hoov, ühised kohtumiskohad,“ räägib keskuse Koka Rīga juht. Tema sõnul loodi Saksamaaga sarnaselt ka siin hierarhiline jälgimissüsteem. Igas majas oli majavanem, kvartali eest vastutas blokivanem, tänava eest tänavavanem. Nii sai tsentraalselt töödelda teavet iga elaniku režiimilojaalsuse kohta.

Enne Kārlis Ulmanise riigipööret oli Lätis ja eriti Riias väga populaarne Läti sotsiaaldemokraatlik töölispartei, mille juht Brūno Kalniņš asutas poolsõjaväelise spordiorganisatsiooni Strādnieku Sports un Sargs (SSS), mille liiget kutsuti rahvasuus siseņi’ks. SSS-i jaoks ehitati praeguse Daugava staadioni eelkäija. Ametlikult avati staadion 1933. aastal ja SSS-i liikmed kandsid juba siis vormi. „Kui ei oleks olnud Ulmanise riigipööret, oleks olnud Kalniņši riigipööre,“ osutas Eihenbaums.

Samasugust süsteemi tahtsid sisse seada ka teised režiimid, nende seas sotsiaaldemokraadid ja natsionaalsotsialistid. „See maja ehitati mõttega, et kõik hakkavad teineteist jälgima. Kohtudes hoovis, valvates lapsi, pritsides purskkaevus või basseinis, tehes midagi muud, jälgitakse teineteist ning saadakse kavatsustest teada,“ selgitas Eihenbaums. Esimesed kinnipeetavad Saksamaa kontsentratsioonilaagrites natside võimule tulles olid vaimulikud ja sotsiaaldemokraadid, mitte juudid. Ka pärast Kārlis Ulmanise riigipööret olid esimesed kinnipeetavad Liepāja vanglas või Kalnciema töölaagris kas kõueristlased või sotsiaaldemokraadid.

Gümnasistide esinemine spordipeol. Riia linnastaadion (praegu Daugava staadion) 23. septembril 1934. Foto: LNA LVKFFDA / tundmatu autor.

LINNAOSA UINUB,
ET ÄRGATA

Nõukogude ajal jäi siin kõik sõna otseses mõttes seisma. Kortereid oli piisavalt, Läti ajal ehitatud korterid osutusid väga headeks ja ajaloolase sõnul on need ka praegu väga kvaliteetsed. 1962. aastal saadi ministrite nõukogult korraldus Grīziņkalnsi puumajad lammutada.

Lapsed kelgutavad 1905. aasta pargis (praegu Grīziņkalnsi park). 30. detsembril 1967. aastal. Foto: LNA LVKFFDA / V. Prikulis.

„Osaline lammutamine algas Laboratorijase, Zvaigžņu ja Vārnu tänavalt. Selles piirkonnas on väga ilusad alleed ja kõik tänavad viivad välja Grīziņkalnsi. Nähti ette, et siin hakkavad elama ministrite kabineti, ministeeriumide ja kultuuriasutuste ametnikud. Ka paarile autojuhile anti korter, et seal ei oleks ainult ametnikud. Taheti luua omamoodi nõukogude nomenklatuuri linnakut. Vanu maju hakati lammutama ja uusi ehitama 1970. aastatel. 1980ndatel ehitatud majad tunneb ära punaste telliste järgi.

Ehitustegevuse käigus kaotati kunagine kruntide süsteem, aga ka praegu võib nõukogulike hoonete vahel näha vanemaid maju. Eihenbaums räägib, et 1980. aastate teisel poolel tehti ehitamisse paus, et jätkata 1990ndatel. Alles praegu on Grīziņkalns hakanud jälle arenema, kuid nüüd juba täiesti teises suunas. Praegu renoveeritakse tsaari- või Läti-aegseid vanu maju ja ehitatakse moodsaid kortereid. Samal ajal säilitatakse puumaju. Tõsi, nii mõnigi lammutati, nagu võib näha Asara, Krāsotāju ja Lienese tänaval. Renoveerimise abil edeneb Ziedoņdārzs (park Grīziņkalnsis) ning mõned tänavad, näiteks Sparģeļu, Krāsotāju ja Lienese. Siin on mõnele tänavale paigaldatud isegi vanaaegsed tänavalambid ja Mūrnieku tänavat loetakse ajalooliseks väärtuseks. Selle eest seisavad majade omanikud, kes siin restaureerivad või uusi hooneid ehitavad.

PROJEKTI EKSPERT

Vladimirs Eihenbaums

Ajaloolane ja puumajade renoveerimisbüroo Koka Rīga juhataja

TEKSTI AUTOR

Andris Kārkluvalks

DELFI ajakirjanik

VIDEO AUTOR

Kārlis Dambrāns

DELFI fototoimetaja