Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Kui vaadata Riia kesklinnale Pārdaugava linnaosa poolt, siis eristub vanalinna panoraamil kolm teravatipulist torni: Püha Peetri kirik ja Püha Jakobi kirik, mis omal ajal oli üks Riia tunnusmärkidest. Hoone välisküljel, väikese katuse all, asus Püha Blasiuse kirikukell. Muutuste tuuled ei ole pühakojale asu andnud – selles äärelinna kirikus tegutsesid katoliiklased, siis sai sellest jesuiitide klooster ja luterlik kirik, Napoleoni ajal viljahoidla, seejärel tagastati hoone katoliiklastele ja kirikust sai piiskopi kateeder. Ka nõukogude ajal ei läinud kõik libedalt. See on Riia suuruselt kolmanda kiriku ja tema tornide lugu.

Riia lood:
Jakobi katedraal

Gravüür. Franz Hohenberg. Riia panoraam. 1572. a. Inventarinumber VN 8828. Publitseerimine on lubatud ainult Läti rahvusliku ajaloomuuseumi loal

Maakirik

Jakobi katedraal ehitati 13. sajandil, arvatavasti pärast kurelaste ajaloolist rünnakut Riiale (1210. aastal) aastatel 1215–1225. Tollal asus pühakoda veel linnapiiridest väljaspool, kuid see muutus varsti, kui linn ka sellesse piirkonda laienes. Nagu ka teiste linnakirikute puhul, oli alguses tegu lihtsa ehitisega, mida arhitektid nimetavad tüüpiliseks maakirikuks, mida sajandi jooksul laiendati ja mitu korda ümber ehitati. Kirik sai torni alles 14. saj ja kõrgemaks ehitati ka keskmist osa. Jakobi kirik on siiani üsna väike pühakoda – kõigest 50 meetrit pikk. Pühakoja teravatipuline torn on aga 86 meetrit kõrge ja seda kaunistab Riiale iseloomulik kukk, aga mitte rist, nagu see on üldiselt kombeks katoliku kirikutes üle maailma.

Foto: www.jekabakatedrale.lv

Nagu juba mainitud, ehitati Püha Jakobi kirik katoliku pühakojaks ja seda oli ta 300 aastat. Kui aga riialastel sai raest ja vaimulikest, korruptsioonist ja teistest rikkumistest villand, siis hakkasid nii siin kui ka Püha Peetri kirikus kõlama jutlused, mis panid aluse reformatsioonile. See kirik sai Riia lätlaste esimeseks luterlikuks pühakojaks, kus aastatel 1523–1582 kogunes läti kogudus. Siin toimusid ka pogrommid ja kalendrirahutused, mille käigus lõhuti kirikut päris palju. Linn allus Poola kuningas Stefan Batoryle ja pärast tema külaskäiku Riiga anti kirik üle jesuiitidele, läti kogudus pidi asuma Püha Jaani kirikusse.

1621. aastal, pärast Rootsi-Poola sõda, anti Püha Jakobi kirik luterlastele ja linn ise jäi rootslastele.

Altarisse ja kiriku fassaadi on sõjaajast mälestuseks müüritud rauast ja kivist kuule, kirjutab kiriku taastamisest ajakirjas Läti Ehitus Agrita Lūse. Rootsi (soome) garnisoni kirikuks sai sel ajal Brigitta kabel. Hiljem muudeti see lütseumiks. Müüril vana majandushoone juures kiriku kõrval võib praegu näha kahte vana kivitahvlit. Ühel neist on kirjas, et Rootsi kuningas Karl XII otsustas siia 1675. aastal rajada kooli. Kool nimetati kuninga auks Karli lütseumiks. Teine tahvel avaldab lugupidamist järgmisele valitsejale Peeter I-le, kes otsustas siin kooli taastada: "Keiserlik lütseum on Peeter Suure ja tema keiserlike järeltulijate armuliku kinnitusega õnnistatud 1733. aastal."

Tasub märkida, et siin töötas pikka aega üks tuntumatest riialastest, kes tegi Riia ja Läti kuulsaks – Johann Christoph Brotze. Tänu temale teame, kuidas nägi Liivimaa välja 18. sajandil. Hiljem koliti lütseum Lossiplatsile.

Rootsi kuningale Karl XI kui ülikooli rajajale ja Peeter I kui õppeasutuse taastajale pühendatud mälestustahvlid. Mõlemat on näha väravate kohal kõrvalhoonete juures. Foto: DELFI
Johann Christoph Brotze oli lütseumi lektor ja üks säravamaid isiksusi, kes kirjutas end Riia ajalukku. Mälestustahvlit on näha ka lütseumi seinal. Foto: DELFI

Kurbade sündmuste keerises

Kollaaž: Zudusīlatvija.lv/Shutterstock

Põhjasõja ajal, aastatel 1709–1710, sai kirik tugevalt kannatada. Kui pühakoda läks Vene tsaari eestkoste alla, tuli taastada kiriku katust ja seinu. Seda remonti võib pidada Püha Jakobi kiriku esimeseks restaureerimistööks, arvab ajakirjas Ehitusinsener Pēteris Uzkalns. 1756. aastal lisati pühakojale teravatipuline, kaheksanurkne, püramiidi kujuga torn, mis toetus barokkstiilis hoonele, pärast kaeti torn vasega ning mõned aastakümned hiljem ehitati uus keskportaal.

Tähtis on ka ajalooline fakt, et 1736. aasta septembris jutlustasid Püha Jakobi kirikus vennastekogudused ehk hernhuutlased. Seda tuleb lugeda lätlaste vaimse ja poliitilise liikumise sünni tunnuseks. Liikumise rajas krahv Nikolaus von Zinzendorf. Tema juhitud liikumine arenes eriti Vidzemes ning pea sada aastat hiljem, 1820. aastal kuulutati siin, Püha Jakobi kirikus, Vidzeme kubermangus pärisorjus kaotatuks.

Johann Christoph Brotze lõi joonistuse "Visand Riia kloostri niinimetatud ümbruskonnast, 1871. a", kui vaatas Jēkaba 10 ülemise korruse aknast välja. Foto: Zudusī Latvija

Nagu kõigis keskaegsetes kirikutes, nii on ka Püha Jakobi kirikus vanad hauad, kuid hilisemate restaureerimiste käigus on hinnalised hauaplaadid müüritud pühakoja seintesse, kus võib neid ka praegu näha. Vanu hauakirju pühakoja sissepääsu juures ei ole näha, sest need on kiviplaatide all.

Jakobi kiriku vanim (apsiidne) osa, 20. sajandi algus. Postkaart

Kõige huvitavam ja traagilisem oli kiriku jaoks aeg, kui linnale lähenesid 1812. aasta Napoleon Bonaparte’i väed. Sel ajal süüdati Pārdaugavas puumajad ning Riia kirikutest tehti laod ja hoidlad. Püha Jakobi kirikus hoiti jahukotte ja teisi toiduaineid. Kuid Napoleon möödus Riiast ega tulnud siia ning kõik purustusi kaasa toonud ettevalmistustööd osutusid asjatuks.

Kuni esimese maailmasõjani olid kiriku peremeesteks luterlased – rootslaste, sakslaste ja eestlaste kogudused.

Praegugi veel on raske uskuda, et rõdud ehitati kirikusse alles 19. saj arhitekt Kristof Bergmanise projekti alusel. Siis paigaldati ka altarimaal „Kristuse taevaminek“, mille autor oli Alexander Heubel ja mida saab näha vanadelt fotodelt. Barokkaltari mõnda fragmenti on praegu võimalik näha Läti riiklikus ajaloomuuseumis. Vana oreli skulptuursed elemendid säilisid kirikus kuni 18. saj, uus orel valmis 20. saj, räägitakse raamatus „Riia sakraalne arhitektuuri- ja kunstipärand“. Huvitav on teada, et kunagi olid oreli juures liikuvad inglite ja trummilööjate kujud.

Foto: www.jekabakatedrale.lv

Püha Jakobi katedraalis toimusid 19. saj lõpus suurejoonelised restaureerimistööd esmalt Karl Neuburgeri, hiljem Wilhelm Bockslaffi juhatusel. Remonditööde ajal tuli välja ajalooline maaling ja kirikulaed, mida saab praegu igaüks vaadata ukse poolt vasakul asuvas kabelis. Nõukogude ajal valimistati ka pühakoja lõunaseina ja käärkambri vitraažid. Need tehti punasest klaasist ja taastati hiljutiste restaureerimistööde käigus.

Kaose aeg

Püha Jakobi kiriku vestibüül. 1930. aastad. Fotograaf: Roberts Johansons. VRVM 120176/2

1923. aastal andis uus Läti valitsus kokkuleppel Vatikaniga pühakoja roomakatoliku kirikule. Sellest ajast saadik on kirik katoliiklaste kõige tähtsam pühakoda Lätis. Peab ütlema, et üleminek ei olnud päris rahumeelne ning vaidlusi oli palju. Toimus isegi referendum, et pühakoda ei antaks ära, ja kuigi enamik hääletajaid oli algatuse vastu, jäi kvoorumist puudu ning luterlased pidi kiriku maha jätma.

Auväärne piiskop Boļeslavs Sloskāns. Püha Jakobi toomkiriku diakon rääkis, et varsti alustatakse õndsakskuulutamise protsessi. Foto: DELFI

Püha Jakobi kiriku diakon Gunārs Konstantinovs, kes on selles kirikus teeninud 30 aastat, räägib, et nõukogude võimu tulekuga läksid olud keerulisemaks, kuid teenistused pühakojas ei katkenud. Vaimulikke kutsuti tihti välja Nurgapealsesse majja (Läti NSV KGB maja), kus neid püüti hirmutada ja kallutada koostööle tšekistidega, et vaimulikud avaldaksid neile saladused, mis usklikud on neile usaldatud. Kuid see ei õnnestunud. Möödudes Kristuse südame altarist, võib selle juures praegu näha piiskop Boļeslavs Sloskānsi pilti. Tema saatus oli väga raske. Ta teenis Venemaal, kuid 1927. aastal mõisteti vaimulik süüdi spionaažis ja saadeti pikkadeks aastateks Siberi laagritesse, kus ta oli kuni 1933. aastani, mil ta vahetati välja ühe Lätis kinni peetud Nõukogude spiooni vastu. Siis naasis Sloskāns Riiga.

Diakon meenutab aegu, kui 1980ndate alguses ei lubatud pühakojas pidada jumalateenistusi ning kirikus töötas palju noori vaimulikke, kes selgitasid pühakotta tulijaile usuküsimusi ja jagasid väikeseid ripatseid jumalaema kujutisega.

„Jagatud ripatsite arvu järgi teadsime, et olime isiklikult rääkinud tuhande inimesega, kes tulid hiljem tagasi ja meenutasid, et olid siin käinud.“ Konstantinovs meenutab ka, et olid ajad, kuid Riias käisid ametlikud turistigrupid ja kirikuuste juures rääkisid giidid, et parem sinna mitte minna ega segada, kuid tegelikult tehti seda selleks, et vaimulikud ei saaks inimestele usust rääkida. Vahel turistid siiski tulid ka kirikusse ja jäid siia mõneks ajaks.

Ja barrikaadide ajal (1991. a) olid Püha Jakobi kiriku uksed avatud, siin sai süüa, puhata ja rääkida. „Mäletan sellest ajast ühte väga liigutavat hetke. Tuli isa koos pojaga. Ja poeg ütles, et tuleb, mis tuleb, aga kui on vaja, siis on ta valmis Läti nimel surema,“ räägib diakon emotsionaalsest vestlusest.

Foto: Shutterstock

Praegu asub kiriku juures, seimi (Läti parlamendi) vastas Jēkaba tänavale asetatud mälestusmärk 1991. aasta barrikaadide mälestuseks. Selle mitte väga suure püramiidi skulptuuri autor on Sandro Čaidze. Mälestusmärk avati 20. jaanuaril 2007. aastal.

Ootamatud üllatused

Alles hiljuti, 2017. aastal, taastati täielikult kiriku altari ja käärkambri osa. Huvipakkuv on fakt, mida ajakirjas Ehitusinsener meenutab restauraator Anete Grava. Ta rääkis, et restaureerimise ajal leiti, et paljudel vanadel tellistel on sissepressitud märgid: südamed, võtmed, loomakäpa jäljed. See oli usutav tõend selle kohta, et tellised on valmistatud keskajal.

Ajalooline kiriku altariosa oli kuubikujuline, praegu hästi tuntud katus ehitati aga alles 1890. aastatel. Sellest ajast on säilinud vitraažid kolmel aknal idafassaadil. Vitraaži kompositsiooni aluseks on sakraalne motiiv – viinamarjaväät, mis koos väänlevate lehtede ja rippuvate marjakobaratega traditsiooniliselt sümboliseerib püha õhtusöömaaega.

Francis Trasunsi mälestustahvel

Kiriku seina kaunistab Francis Trasunsile pühendatud mälestustahvel. Trasuns oli vaimulik, publitsist ja aktiivne poliitik Läti rahvuslikus vabadusliikumises ja Latgale ühendamisel Lätiga.

Postid

Kiriku uste juures piiravad tänavat ilusad postid – ajaloolised kaunistused, mis koos kettidega paigaldati alles hiljuti, sest nõukogude ajal paigaldatud postid eemaldati.

Mustpeade pingid

Kohe sissepääsu juures on mõlemal küljel näha ajaloolised puidust nikerdatud elegantsed mustpeade vennaskonna pingid.

„Alustasime tööd Püha Jakobi kirikus umbes neli aastat tagasi ja praeguseks oleme koostanud projekti kogu ülejäänud kiriku restaureerimiseks. Esimesena tehti teoks mõte taastada altariosa ja käärkambri fassaad, samuti vitraažide, uste ja akende restaureerimine,“ rääkis arhitektoonilise uurimisrühma arhitekt Arturs Lapiņš ajakirjale Läti Ehitus 2017. aasta novembris. Ta rääkis ka, et restaureerimise ajal leiti altarifassaadi lõunaküljelt väike kinnimüüritud aken, mille kaudu sa tänavalt kirikusse sisse vaadata. „Seda akent kasutasid patused, kellel ei lubatud mingisugusel põhjusel pühakotta siseneda. Sarnased aknad ehk hagioskoobid on ka teistes kirikutes,“ kirjutab Lapiņš.

Pealiskiri sissekäigu kohal

Ladinakeelne pealiskiri pühakoja ukse kohal kõlab: "Laulan igavese ja armuliku jumala auks."

Püha tuulelipp

Kiriku katusel on Püha Jakobi tuulelipp, mis hoiab käes maamõõtja nurgikut.

Kiriku sissepääs

Endine kirik sissepääs nüüd immured, kuid selle kuju seinas võib veel aru saada

Kirikutes elasid tuvid, kes tegid pühakojale alalist kahju. Kui tõusta mööda kitsast keerdtreppi vanasse torni, võib ka praegu linde kohata. Diakon naerab, et see koht oli tõeline tuvide kalmistu, ning võimalik, et mõni lindudest elas tornis juba keskajal ja tõi endaga kaasa jumala õnnistuse. Praegu torni taastatakse. See tähtis ehitis plaanitakse puhastada ja korrastada. Praegu külastajaid torni ei lubata, kuna sealne olukord on üsna nutune, kuid kogu selle ajalooline sarm säilitatakse ning tornil on suur potentsiaal muutuda vanalinna ainulaadseimaks kohaks, samasuguseks, nagu on Tallinna Oleviste kirik, kus iga päev käivad turistid.

Et restaureerimise ajal leiti, et paljudel vanadel tellistel on sissepressitud märgid: südamed, võtmed, loomakäpa jäljed. See oli usutav tõend selle kohta, et tellised on valmistatud keskajal.

Patuste tornikell

Foto: Shutterstock

Püha Jakobi kiriku välisküljel, väikese varjualuse all asub juba mainitud Püha Blasiuse tornikell. Pärast Liivi ordu vägede võitu Vene tsaari üksuste üle Pihkva juures 1509. aastal valati Püha Peetri kiriku jaoks tornikell Hollandi linnas Kampenis. Kell oli kaunistatud järgmise kirjaga: „Kutsuge mind pühaks Blasiuseks, kui mind lüüakse, siis minge püha Peetri juurde, sest seal tegid mulle rõõmu puhkavate pühakute säilmed.“ Teine kiri ütles äsja toimunud sõjasündmuste kohta järgmist: „Jumal, kaitse meid venelaste, katku ja veeuputuse eest. Aamen.“ Kuid see tornikell ei jõudnudki Püha Peetri kirikusse. Kuna Püha Jakobi kiriku vana tornikell hävis 1482. aastal rahutuste ja kokkupõrgete käigus linlaste ja ordurüütlite vahel, siis uus kell anti Jakobi kirikule.

Seda teatakse kui vaeste patuste tornikella, millel oli ka teine oluline otstarve. Kellahelinaga kutsuti linlasi raekojaplatsile vaatama, kuidas timukas viib täide kohtuotsuseid ja raiub päid maha. Tornikella kohta käib legend, et see helises iga kord, kui sellest möödus truudusetu naine. „Tihe kellahelin ärritas riialannasid nii palju, et nad palusid kella eemaldada. Siinjuures tuleb tähele panna, et rae reeglid ütlesid järgmist: „Kelle leiad võõra naise juurest, sellel tuleb pea maha raiuda,“ kirjutab Riia reisijuhis Andris Kronbergs, selgitades legendi tekkimise põhjuseid.

Kuid need on ainult legendid. Tegelikkuses kaotas kirik neli tornikella esimese maailmasõja ajal, kui Riiast veeti Venemaale suures koguses metallesemeid. Tornikella ei toodud Riiga kunagi tagasi. Alles Riia aastapäevaks 2001. aastal n-ö laulis Tēvzeme koor välja uue tornikella, andes heategevuskontserte koos teiste kooridega, et raha koguda. Tänane tornikell on valatud tehases Liepājas metalurgs ja see on eelmisest kaks korda raskem. Kahjuks kell ei helise siiani, räägib diakon, sest selle tila oli halvasti tehtud ja lagunes. Hea, et see alla kukkudes kedagi ei tapnud. Diakoni sõnul plaanib kirik kella korda teha ja ühendada torni vana kellamehhanismiga. Kell lööks täistunni ajal ja vanal legendil truudusetutest naistest ei oleks enam alust.

Jaakobi kiriku torn olemasolev kella mehhanism dateeritud 1911 aastal. Foto: Shutterstock

Praegu on kirikutorni paigaldatud kolm kella, mida juhib automaatika.

Kiriku vastas asub huvitav hoone. See on õdede tsistertslaste vana klooster-kiriku hoone (13. saj eraldati õdedele osa kiriku õuest), mis oli ehitatud Magdaleena vahendite abil (liivlaste vanema lapselaps, sai sellise nime oma patrooni Maarja-Magdaleena auks). Peeter I valitsemise ajal anti pühakoda õigeusklikele, kes tegid siia Aleksei Jumala Inimese kiriku ja sinna on maetud kaks kindralkuberneri. See kirik, nagu ka Püha Jakobi kirik, anti 1923. aastal katoliiklastele. Lütseumi vana hoone kuulub praegu omakorda luterlastele.

Püha Jakobi kiriku vastas tänavanurgal asub veel üks väike maja. See on katoliku kiriku apostelliku administratuuri kuuria hoone, kus elas Nõukogude Liidu ainuke kardinal monsenjöör Julijans Vaivods.

Seda teatakse kui vaeste patuste tornikella, millel oli ka teine
oluline otstarve. Kellahelinaga kutsuti linlasi raekojaplatsile vaatama,
kuidas timukas viib täide kohtuotsuseid ja raiub päid maha.

Rist ja altarid

Foto: www.jekabakatedrale.lv

1930ndatel ehitati kirikusse kaks altarit – vasakpoolne pühendati Aglona jumalaemale (sest altaril on Aglona basiilika maali koopia) ja parempoolne on Kristuse südame altar. 1922. aastal leiti kiriku pööningult 14. saj pärit Kristuse skulptuuriga rist, mis oli 1,86 meetrit lai ja 2,87 meetrit kõrge. Praegu hoitakse risti Läti riiklikus ajaloomuuseumis, kuid kunagi asus see kiriku võidukaarel koguduse vanema ja koguduse ruumide vahel. „Võimalik, et tuleb teha midagi selleks, et paigaldada rist tema ajaloolisse asukohta,“ arvab diakon.

Aglona Püha Neitsi Maarja altar. Foto: www.jekabakatedrale.lv
Kristuse Südame altar. Foto: www.jekabakatedrale.lv

Altari paremal küljel võib tihti näha punast piiskopitooli, mida kasutatakse jumalateenistuste ajal. Kirikus võib näha ka vanaaegseid toole.

Siinkohal tasub meenutada veel ühte olulist sündmust. 1993. aastal külastas Püha Jakobi katedraali roomakatoliku kiriku pea, paavst Johannes Paulus II. Kuid selleks aastaks kavandatakse praeguse pontifeksi (paavsti) külaskäiku.

Kirikus toimuvad regulaarselt jumalateenistused ja teised üritused. Tähtsaimad sündmused on loomulikult jõulud ja ülestõusmispüha. Sissepääsust vasakul asuvas väikeses kabelis võib vaadata Jeesuse sõime maali (jõulude puhul) ja ülestõusmispühale pühendatud maali.

Suurel reedel pärast jumalateenistust saab toomkirikus alati vaadata maali Jeesus Kristuse hauaga. Foto: www.jekabakatedrale.lv

PROJEKTI EKSPERDID

Gunars Armans

Suurepäraste teadmistega jutuvestja umbes Riia maja ja tänava ajaloo kohta, Riia endine monumentide kaitse inspektor.

AUTOR KIRJUTAB

Andra Briekmane

Ajakirjanik, "Tūrisma Gids" toimetaja.

VIDEO AUTOR

Maija Kuznecova

Video ajakirjanik, "DELFI TV".