Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Riia võib uhkust tunda oma bulvarite vööndi üle, mille sees jonkleb roheliste haljasaladega linnakanal, mille kallastelt võib leida haruldasi puid, ning mis on ümbritsetud huvitavate lugude ning mälestusmärkidega. Kunagi asus Bastionimäe otsas moodne Viini kohvik. Kuidas see kõik toimus ja milliste puude varjust võiks otsida kõige põnevamaid objekte, sellest räägitakse järjekordses „Riia marsruutide“ osas.

Riia lood: 
Bastionimäele

Foto: DELFI

Riia kaitsevallid koos liivakuhjadega ehitati 15. saj, et kaitsta linna tollaste tulirelvade eest. Kusjuures liivavalli oli palju lihtsam püstitada kui müüri. Aja jooksul võttis kindlustussüsteem tähe kuju (17. saj), kaevati palju sügavam kraav ja avardati vaadet (18. saj) müüride ees praeguse esplanaadi juures, et linna kaitsjad märkaksid vaenlast varakult. Samal ajal segas ulatuslik kaitsesüsteem linna arengut, transporti ja logistikat. 19. saj relvad erinesid tunduvalt keskaegsetest ning 1857. aastal kiitis tsaar Aleksander II heaks kaitsevallide lammutamise projekti ja rekonstrueerimistööd, mis kestsid järgmised kuus aastat. Huvitav, et kõik see toimus suure toretsemise saatel – valmistati isegi eriline pähklipuust varrega labidas, mida kasutati kindlustiste lammutamise alguse auks korraldatud pidulikul tseremoonial 15. novembril 1857. aastal, kirjutatakse entsüklopeedias „Riia“.

Vaade Bastejkalnsile. 1870–1899. Foto: Ühendatud arhiivifond, Läti riiklik audiovisuaalsete dokumentide arhiiv

Tööd kestsid üsna kaua, sest kõike tuli teha käsitsi, abiks vaid labidas ja käru. Kaevatud mullaga kindlustati Daugava kallast, osaliselt puistati seda vallikraavi, millest sai linnakanal, ning ülejäänud mullast, liivast ja kividest loodi endise Liiva bastioni kohale Bastionimägi. Kanali mõlemal kaldal, kuni Maria ja Nikolai sillani välja (Krišjāņa Valdemāra tänav), liiv tasandati ning sinna istutati puud ja rajati teed.

Bastionimägi

1860. aastal oli Riia keiser Aleksander II külaskäigu ootuses ning seepärast tuli mägi ja ümbritsev ala kiiresti korda teha. Riialased kutsusid kohale sakslasest spetsialisti A. Vendti, kes siiski ei õigustanud talle pandud lootusi, kuna töötas kirjutuslaua taga Lübeckis ega arvestanud oma projektides reaalse eluga. Tuli leida keegi teine, kes võiks muuta Riia üheks moodsaimaks linnaks omaaegsete seas.

Bastejkalnsi ja kanaliäärse roheaed. 20. sajandi algus. Eemal on näha Viini paviljoni. Foto Riia ajaloo- ja laevandusmuusemi arhiivist

Ülesande arendada pargivööndit linnakanali juures võttis enda peale maastikuarhitekt Georg Kuphaldt, kes töötas Riias 35 aastat ja andis linna parkidele ilme, mida võib ka praegu näha.

Kanali ääres asuv pink, mis on pühendatud haljastuse loojatele G. Kuphaldtile ja A. Zeidaksile. Foto: LETA 

Kuphaldtile ja tema järglasele Andrejs Zeidaksile pühendatud pingid asuvad Läti ülikooli vastas nende rajatud taimekuningriigis. Kuphaldti juhatusel haljastati kanali kaldapealset ja arendati Bastionimäge, kuhu loodi nüüdseks tuntud nõlvapealsed kivimüürid, ojad, kaskaadid ja kiviktaimlad. Bastionimäkke viiva spiraalse tee pärast kutsuti mäge mõnda aega isegi Teomäeks. Mägi sai üheks armastatuimaks jalutuskohaks linnakodanike seas, kes veetsid meelsasti aega Viini kohviku paviljonis või terrassil mäe kõrgendikul. Sealt avanes ilus vaade vanalinnale ja Püssirohu tornile, mida hiljuti istutatud puud veel ei varjanud, samuti linnakanalile. Mäel soovitas tervist tugevdavaid jalutuskäike teha doktor Rulle ja see algatus leidis linlaste seas palju vastukaja.

Bastejkalnsi ja kanaliäärse roheaed. Foto Riia ajaloo- ja laevandusmuusemi arhiivist

Pärast teist maailmasõda leidsid Bastionimäel oma koha paljude vanalinna majade ja tänavate fragmendid. Üks selline on näiteks „vuntsidega“ sammas, mis on pärit raekojaplatsilt ja mille võib leida mäe jalamilt Bastionimäe juures oleva sillakese juurest. Tema teist „venda“ hoitakse toomkiriku ristikäigus. Aga sambad, mida võib praegu raekoja juures näha, on kõigest koopiad, räägib Riia arhitektuuri ekspert ja ajaloohuviline Gunārs Armans. Kahjuks ei ole mäe kõrgendik ka praegu kõige elavam paik. See on kurb ja hüljatud koht, mille arendamisele ja korrastamisele peaks linnavalitsus tingimata mõtlema, pakub ta.

Paatide ja liuväljadega kanal

19.–20. saj vahetusel nägi Riia kanal välja hoopis teisiti kui praegu. See oli palju elavam koht, kui nii võib öelda.

Kanalil ei olnud ainult esteetiline väärtus, vaid seda mööda toimetati küttepuid ja teisi kaupu nendeni, kes elasid lähedal asutvates majades, kirjutab oma raamatus Riia sildadest Ziedonis Vecvagars. „Selleks et teenida veidi raha kanali ülalpidamiseks, andis linna juhtkond rendile kanali mõlemas otsas asuvad lüüsid (Andrejevski ja Karli lüüsid). Rentnikud said õiguse koguda maksu mööda sõitvatelt paatidelt ja teistelt ujuvvahenditelt,“ kirjutab Vecvagars. Rentnikud olid mingis mõttes kanali järelevaatajad, kes olid huvitatud sellest, et kanal oleks korras. Samuti anti välja rendiõigust selleks, et talvel ehitada kanalijääle liuväli ja suvel avada siin paadisadamad. Liuväljal uisutamine ning paadiga sõitmine olid riialaste seas populaarsed meelelahutused.

19. saj ehitati üle kanali palju sildu, millest kaks on endisel kujul säilinud tänapäevani. Neist vanem on Bastejkalna (Bastionimäe) sild, mille projekteeris baltisakslasest insener Gustavs Ādolfs Agte, kes kavandas Riias ka teisi sildu, nende seas pontoonsilla, samuti tegeles Daugava kaldapealse kindlustamisega. Loomulikult ei laabunud ehitus probleemideta. Esialgu oli silla jaoks kaks võimalikku asukohta. Linnaaedade valitsus tahtis selle paigutada Reimersi silmakliiniku vastu (hiljem USA saatkond, praegu okupatsioonimuuseum).

Vaade uisutajatele Riia linnakanalil Bastejkalnsi juures. Taustal on näha Agte 19. sajandi teises pooles projekteeritud silda, millesse tekkisid hiljuti praod. Vasakul on näha luigemajakest. Foto: Ühendatud arhiivifond, Läti riiklik audiovisuaalsete dokumentide arhiiv

Kuid ehituskomisjon tahtis, et sild asuks teise linnateatri läheduses (praegu Läti rahvusteater), kuhu see ka ehitati, vee- ja gaasijuhtmejaama juurde, et Nikolai bulvari (Krišjāņa Valdemāra tn) ja Troonipärija bulvari (Rainise bulvar) ümbruse elanikud saaksid lihtsamini minna Smilšu tänavale ja vanalinna. Kuid ehitustöid segas vana häda – rahapuudus. Tellijal oli kõigest 3000 rubla, kuid silla ehitamiseks oli vaja 5800 rubla. Omavalitsus lisas 500 rubla, kuid selleks, et sild valmis ehitada, tuli korraldada korjandus. Peamiselt annetasid raha ümbritsevate majade omanikud ja ka teised Riia elanikud ning nii koguti 2500 rubla. Raha, mis jäi ehitusest üle, kasutati ilusa haljastuse jaoks ning vee- ja gaasijuhtme jaama piirete ümber tõstmiseks, jutustab Vecvagars.

Huvitav lugu on seotud ooperimaja juures asuva silla või Timma sillaga. Ka see on ehitatud 19. saj lõpul. Mõte luua see kanaliületuskoht kuulus austatud professor Wilhelm von Timmile, kes käskis testamendis ehitada silla oma kauaaegse töökoha, Riia polütehnikumi (praegune Läti ülikool) vastu, et tudengid pääseksid lihtsamini õppehoonesse. Lesk täitis abikaasa viimast tahet, kuid selleks jäetud raha oli vähe ning lõpuks toetas linnavalitsus ka seda projekti. Timm soovis oma testamendis, et uue silla konstruktsioon ei meenutaks Bastionimäe silla oma, vaid oleks palju lamedam. 1898. a projektikonkursil valiti välja insener Ivan Krapivjanski kavand.

SAAMAKS OSA RAHASTUSEST KANALI KORRASHOIUKS,

ANDIS ENDINE LINNAVALITSUS ÜÜRILE KANALI MÕLEMA OTSA LÜÜSID. 

SAMUTI ÜÜRITI KANALIT VÄLJA LIUVÄLJA JA PAADISADAMANA.

Praegu on kanali pikkus 3,2 km ja seda ületab 16 eri laiusega silda.

Tänapäeval on kanalit elavdanud Rootsist toodud laevad ja rendile antavad paadid ning püstisõudmislauad. Öine sillavalgustus ja suvel töötavad purskkaevud muudavad kanali veelgi ligitõmbavamaks. Kuid katse tuua Bastionimäe juurde luigemajakesse linnud tagasi ei ole siiani olnud edukas. Praegu peremehetsevad kanali kallastel pardiparved ja puid ähvardavad koprad, kelle eest tuleb piirdega kaitsta paljusid puutüvesid.

Ajalooga mälestusmärgid

Võib-olla on seda raske uskuda, kuid kuni 1929. aastani ei olnud Riias ühtegi mälestusmärki ühelegi väljapaistvale Läti elanikule. Tollal oli linnas nii vähe monumente, et need sai ühe käe sõrmedel üles lugeda. Esimene ausammas, mis avati linnakanali kaldapealsel Bastionimäe sillakese juures, oli mälestusmärk ühele Läti kuulsamale kirjanikule Rūdolfs Blaumanisele. Mälestusmärgi autor oli Teodors Zal̦kalns. „Nii mõnigi kurtis, et nägu ei ole sarnane, ja paljud ironiseerisid, et Blaumanis istutati maha,“ kirjutab oma raamatus „Rīgas svārki mugurā“ Andreis Johansons. Skulptuur oli tõesti madal, kuid niimoodi rõhutati seda, et kirjanik peab alati olema rahva keskel. Kahjuks sai monument „rahvale lähedal olles“ tihti kahjustada ja Ulmanise ajal viidi see üle skvääri Blaumanise tänaval, kus monument paigaldati graniittahukale. Pärastpoole viidi skulptuur vanasse kohta tagasi, kus see asub ka praegu.

Gajda Grundbergi skulptuur "Varss". Foto: f64

Veidi kaugemale on asetatud mälestusmärgid 1991. aasta jaanuari sündmuste ajal hukkunute auks. Just siin, endise siseministeeriumi hoone vastas, kus praegu on avatud uhke hotell, toimus saatuslik tulistamine.

Bastionimäe jalamil paikneb uhkelt paljude riialaste lemmikskulptuur „Varss“. See Gaida Grundberga skulptuur ahvatleb juba 1970. aastast alates lapsi, kes on hobuselapse selja läikima poleerinud. Kui tuleb juttu imelistest loomakujudest haljasaladel, siis ei saa jätta meenutamata kunagist Riia linnapead George Armitsteadi, kelle kuju asub ooperimaja juures. Üks väljapaistvam Riia linnajuht seisab seal koos abikaasa Сecila Pyhlau ja tšau-tšau tõugu koeraga. Mälestusmärk avati Inglise kuninganna Elizabethi ja prints Charlesi visiidi ajal 2006. aastal. See oli Jevgeni Gombergi ja Rodney Radcliffe’i kingitus.

Keset rohelisi haljasalasid asuvad ka teised tähtsad mälestussambad, nt mälestusmärk helilooja Alfrēds Kalniņšile, president Kārlis Ulmanisele, matemaatik Mstislav Keldyshile ja teistele. Kuid üle kõigi mälestusmärkide kõrgub Vabadussammas.

Haruldased puud ja läbikukkumine rododendronitega

Rääkides kanali kaldapealsest, tuleb kindlasti mainida, et siin saab iga soovija täiesti tasuta rõõmu tunda paljudest haruldastest puudest ja põõsastest. Näiteks asub Läti ülikooli poolses küljes Timma silla kõrval haljastuse üks haruldasemaid isendeid – hõlmikpuu. Siin on ka ameerika sarvpuu, kontpuu, mis õitseb veel enne lehtede kasvamist, samuti mandžuuria pähklipuu ja hobukastani haruldased liigid.

Rainise bulvari ja Krišjāņa Valdemāra tänava nurgal õitseb igal aastal puu nimega alpi kuldvihm, Bastionimäe nõlval kasvab aga Riia parkide suurima võraga saar. Kanali juures Kronvaldsi pargis kasvavad sellised haruldused nagu amuuri korgipuu, jaapani katsura ja kurgirohi. See on kõigest osa rohkem kui sajast välismaisest ja kohalikust puust ja põõsast, kes on leidnud kanali kallastel kodu. Paljud neist on istutanud tuntud inimesed, näiteks ooperinäitlejad.

Foto: Shutterstock

19. saj lõpus istutati bulvarivööndile iseloomulikud hollandi pärnad.

Aedniku Andrejs Zeidaksi käe all rajati mitmeaastaste taimedega lillepeenrad, aga nõukogude ajal tekkis ambitsioonikas mõte istutada parkidesse suurel hulgal rododendroneid. Kuid need Kaukaasia mägedest pärit taimed ei hakanud igal pool kasvama. Mõnes kohas läks siiski õnneks ja näiteks kanali kaldapealsel Kolonādesi taga õitsevad varased asalead või Läti ülikooli peahoone juures rododendronid, mis pakuvad igal kevadel oma iluga rõõmu. „Rododendronite kasvatamisel tehti palju vigu. Näiteks tegi Riia aedade ja parkide direktor 1950. aastatel Dubulti aednikule Jēkaba Andersonile ülesandeks kasvatada Riia jaoks rododendroneid, mida parkidesse istutada. 1958. aastal istutati Riiga, eelkõige parki Rainise bulvaril, kus asus Läti NSV kommunistliku partei keskkomitee ja Ülemnõukogu presiidium, umbes 8000 rododendroniistikut ja loodi selle taimeliigi tohutu kogum. Rododendronid istutati peamiselt suurte puude – pärnade ja vahtrate – alla, millel on teatavasti väike juurestik. Suur puuvõra pidas vihmavee kinni ning keegi ei mõelnud sellele, kuidas rododendronid oleksid pidanud nendes tingimustes ellu jääma. Mõne aasta jooksul läksid rododendronid välja, jäid ainult mälestused, tuulde lastud raha ja töö,“ rääkis mõned aastat tagasi oma mälestustes sellest ajast Läti rododendronite isa Rihards Kondratovičs.

Näitus, mis jäi meelde sajaks aastaks

Omaaegne Kütiaed ehk tänane Kronvaldsi park jäi pärast kaitsevallide lammutamist erinevalt kanali kaldapealsest Bastionimäe juures mõneks ajaks avalikkusele suletuks, kuna see oli saksa laskeühingu valduses. Kuid 19.–20. sajandi vahetusel olukord muutus ja just siin toimusid rabavad pidustused 700aastase Riia auks.

Aastatel 1865, 1871 ja 1889 toimusid Riia esplanaadil suured Balti põllumajandusnäitused, kuid neid ei saa võrrelda linna 700. aastapäevaks korraldatud näituse ulatusega, mis äratab imetlust veel sada aastat hiljemgi. Kütiparki rajati osa atraktsioone, mis kujutasid endast peaaegu elusuuruses keskaegseid vanalinna hooneid. Kanali teisel kaldal asus Linnuaed koos kohviku, restoranide ja muusikapaviljonidega, kirjutatakse entsüklopeedias „Riia“. Üks tähtsamaid meelelahutusi oli Veneetsia imitatsioon koos gondlisõiduga kanalil. Linnakese mõõtkava oli 1 : 100 ning külalistel oli raske uskuda, et kõik majad olid ehitatud laudadest ja krohvist. Et lisada reaalsuse tunnetust, siis võis muistselt raekojaplatsilt leida ehtsa kaevu ja häbiposti, kirjutab ajaloolane Ilja Dimenšteins.

Riia 700. aastapäeva näitus, mis jättis linna mitmeks aastaks kustumatu mulje. Foto: Die Rigaer Jubiläums-Ausstellung 1901 in Bild und Wort: ein Erinnerungsbuch /hrsg. von M. Scherwinsky, Director der Gewerbeschule des Rigaer Gewerbevereins

Mõne kuu jooksul käis näitust vaatamas peaaegu 800 000 inimest. Paljud arhitektid tegid ettepaneku kõik näituse jaoks püstitatud ehitised säilitada, kuid nende algatus ei leidnud toetust, kuna iga pidu peab kunagi läbi saama. Ja ongi hea, et matkised ja paviljonid lammutati peaaegu kohe ära ning neid ei jäetud ajahambale järkjärguliseks puremiseks. Praegu leiab toimunu kohta tõestust vaid memuaaridest ja vanadelt postkaartidelt, mis asuvad kollektsionääride albumites. Ainuke tunnistus, mis on näitusest senini säilinud, on Kronvaldsi pargis asuv paviljon, mille kavandas lätlasest arhitekt Krišjāņis Ķergalvis. Kuni esimese maailmasõjani asus seal keiser Aleksander II büst.

Kanaliäärsesse parki jätkub praegu teisigi huvitavaid vaatlusobjekte, näiteks Hiina paviljon ja kaar, mis ehitati siia 2001. aastal. 2009. aastal paigaldati siia Aleksandr Puškinile pühendatud monument. Räägitakse, et Riia pakkus luuletajale alati huvi, sest siin elas tema muusa – Riia sõjakomandandi Jermolai Kerni abikaasa Anna Kern. Mälestusmärk ei asu kaugel, see on kontserdisaali Ave Sol juures. Kronvaldsi parki on paigaldatud Berliini müüri fragment, samuti mälestusmärgid kirjanik Andrejs Upītsale ja Sudrabu Edžusele.

Foto: Shutterstock

PROJEKTI EKSPERDID

Gunars Armans

Suurepäraste teadmistega jutuvestja umbes Riia maja ja tänava ajaloo kohta, Riia endine monumentide kaitse inspektor.

AUTOR KIRJUTAB

Andra Briekmane

Ajakirjanik, "Tūrisma Gids" toimetaja.

VIDEO AUTOR

Maija Kuznecova

Video ajakirjanik, "DELFI TV".