Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Tänapäeval kannab linna tähtsaim tänav Brīvībase nime. Eri võimud on üritanud seda enda näo järgi kujundada, näiteks nimetati seda ümber 20. sajandi diktaatorite järgi. Enne seda sai tänav nime tsaar Aleksander I järgi ning lühikest aega kandis see isegi Revolūcijase nime. Kuna Brīvībase tänav on oluline transpordisõlm, on see üle elanud paljud sündmused alates eeslinnade põletamisest ja erisugustest rongkäikudest (sh esimeste langenud laskurite ärasaatmine vennaskalmistule) ning lõpetades laulupeo rongkäikude, paraadide, vägede sissemarssimiste ja põgenemiste ning Dailese teatri kolimisega uude hoonesse. Pikka aega kurseeris siin tramm ja enne seda kaasaja uudseim transpordivahend omnibuss. Igal Brīvībase tänava majal on oma lugu, mis on kõik tihedalt läbi põimunud ning millest saate lugeda sellest „Riia marsruutide“ artiklist.

RIIA LOOD:
Brīvībase tänava

Suur tulekahju

„11. juunil tehti hirmus ja mõtlematu tegu: Riia eeslinn pandi põlema. Linnaelanikke kuberneri käsust ei teavitatud. See anti välja ootamatult ja saladuskatte all. Kella kümne paiku õhtul jagati sõduritele 2000 tõrvikut ja nad saadeti märgistatud alasid süütama. Pärast raketisignaali algas põletamine,“ kirjutab Riia teejuhis Andris Kolbergs, tsiteerides anonüümset pealtnägijat.

Brīvībase tänav kuulub Vidzeme eeslinna, mis 1812. aastal Napoleoni vägede sissetungi ootuses armutult maha põletati. Tollal täitsid Brīvībase tänavat punaste katusekivide, armsate trepikeste ja hoolitsetud aedadega puumajad. „11. juunil tehti hirmus ja mõtlematu tegu: Riia eeslinn pandi põlema. Linnaelanikke kuberneri käsust ei teavitatud. See anti välja ootamatult ja saladuskatte all. Kella kümne paiku õhtul jagati sõduritele 2000 tõrvikut ja nad saadeti märgistatud alasid süütama. Pärast raketisignaali algas põletamine,“ kirjutab Riia teejuhis Andris Kolbergs, tsiteerides anonüümset pealtnägijat. Tulekahju hävitas Riia eeslinnas 702 maja, 35 avalikku hoonet ja 4 kirikut. Kolm päeva oli linna kohal näha suitsu. 1812. aasta tulekahju elas üle ja on siiani säilinud kõigest umbes 25 puumaja.

Sellel traagilise ja täiesti ebavajalikul sündmusel oli ka positiivne pool: pärast põlengut hakati põhjalikult planeerima uute rajoonide ehitamist sirgete tänavate ja uute majadega.

Aleksander Nevski kirik

Postkaart. Aleksander Nevski õigeusu kirik, [190-]. Foto: Zudusī Latvija

Brīvībase tänav on dünaamiline ja lärmakas, kuid tasub vaid paar sammu teha, kui oled astunud kollase kiriku lävele, kus valitseb alati vaikus ja õhus on tunda viirukilõhna. Aleksander Nevski õigeusu kirik näib ümbritsevate juugendstiilis majade ja nõukogude pärandi ehitiste seas, mis on sellele Brīvībase tänava osale omane, ebatavaline välja. Kuid see seisis siin juba pikka aega enne kõrvalasuvate suurte majade rajamist.

Aleksander Nevski õigeusu kirik tänapäeval. Foto: Shutterstock

Pärast suurt tulekahju, mille käigus põles maha õigeusu kirik, mis asus sõjaväehospidali lähedal nüüdisaegse Valdemāra ja Ģertrūdese tänava nurgal, otsustati ehitada uus kirik. Pühamu oli valmis juba 1820. aastal, kuid see pühitseti alles viis aastat hiljem. Võib öelda, et kirik ehitati Venemaale omase tüüpprojekti järgi, mille isikupärastas ja kohandas Riia jaoks arhitekt Christian Friedrich Breitkreutz, on kirjas teatmikus „Sakraalse arhitektuuri ja kunsti pärand Riias“.

On huvitav, et ümar ja erk kirik Brīvībase ja Lāčplēša tänava nurgal on tegelikult puitehitis, mille seinad on lihtsalt krohvitud. Kindlasti tasub ka kirikusse sisse astuda, seal hoitakse väärtuslikke ikoone. 1845. aastal paigaldati pühakotta altar ja 1847. aastal valgustati väikest sisekirikut, mis asub seal tänini. Pühamu avamise puhul telliti ka üks eriline ikoon, millel on kujutatud kiriku ehitajate taevalikke soosikuid: pühasid prohveteid Miikat ja Miikaeli ning püha kannatajat Paulust.

Anna Brigadere venna maja, mis asus Lāčplēša tänaval ja mille rõdult imetles kirjanik õigeusu kiriku õitsvat aeda. Foto: DELFI


Võimas kellatorn ehitati 1860. aastatel. Kunagi kuulus kiriku juurde ka ilus aed, mida oma mälestustes meenutab kirjanik Anna Brigadere, kelle venna maja asus Lāčplēša tänava vastas. Praegu annab sellest tunnistust mälestustahvel, mis avati nõukogude ajal. Kirjanikule meeldis rõdult imetleda kiriku aia ilusaid taimi. Tasub mainida, et pühamu tegutses ka nõukogude ajal. See on hästi säilinud ja 21. sajandil läbis põhjaliku taastamisprotsessi.

Selle ümbruskonna kohta on huvitavaid mälestusi Andrejs Johansonil, kellele meeldis Riia tänavatel ringi uidata. Lähtudes nõukogude aja mudelist, avati Riias 1941. aasta kevadel palju toidupoode, mis töötasid pausideta kogu ööpäeva ning kus müüdi ka alkoholi. „Üks neist poodidest asus Brīvībase tänaval madala, justkui lössi vajunud Aleksander Nevski kiriku lähedal. Uidates öösel sooja majja, märkasin, et vuntsidega voorimees jättis vankri koos hobusega valgustatud poe ette ning naasis hetk hiljem, käes soru. Mugavalt oma istmel end sisse seadnud, pani ta pea kuklasse ja tühjendas pudeli mõne justkui äramõõdetud lonksuga, seejuures huuli pudelisuult tõstmata. Sakusmenti söömata silus ta oma vuntsid sirgeks, andis hobusele piitsa ja kadus pimedusse,“ kirjutas Johanson, kui oli Rootsi emigreerunud.

Puidust elumaja ja pood Aleksander Nevski kiriku kõrval, 1960. aastad. 1920.–1930. aastatel asusid seal V. Ivanovi fotoateljee, kus sai kujutisi marmorile teisaldada, ning H. Boriskovitši jäätise ja Prantsuse vahvlite valmistamise töökoda. Lammutati 1970. aastatel. Foto: Zudusī Latvija


„ALEKSANDER NEVSKI KIRIK NÄIB
ÜKSTEISEGA KÜLGNEVATE JUUGENDSTIILIS
MAJADE JA
NÕUKOGUDE ARHITEKTUURILISE PÄRANDI KÕRVAL EBATAVALINE.

SELLEGIPOOLEST ASUS SEE SIIN ENNE SUURI KÕRVALMAJASID.“


Richard Wagner Riias

Fotopostkaart. Hoone, kus elas helilooja Richard Wagner. 20. sajandi algus. Foto: Zudusī Latvija u VRVM 168026

Brīvībase tänaval elas ka kuulus helilooja Richard Wagner, kui ta 1838.–1839. aastal Riias viibis. Alguses elas ta vanalinnas, kuid maja esimesel korrusel asus kõrts, mille kära ja tugevaid lõhnasid muusik pikalt taluda ei suutnud. Seepärast kolis ta kahekorruselisse puumajja tolleagse Brīvībase ja Dzirnavu tänava nurgal, mis asus linna kaitsevallist väljaspool. Ajaloolased on muuhulgas tuvastanud, et sellel alal – lausa kino Splendid Palace'ini välja – asus vanasti surnuaed, kuhu maeti katku ohvreid.

Huvitavaid meenutusi helilooja elust 19. sajandi Riias jagas F. Glāzenaps: „Peterburi eeslinna vanemad elanikud, kes sellest majast iga päev möödusid, mäletavad imehästi, et nägid heliloojat hea ilmaga. Ta vaatas aknast välja, jalas pidžaamapüksid, suus piip ja peas oli vististi Türgi fess.“ Tema muidu rafineeritud ja energilises olekus oli märgata teatud kahvatust ja kannatuste peegeldust.

Helilooja elas puumaja teisel korrusel Brīvībase ja Dzirnavu tänava nurgal 1839. aasta suveni, mil lahkus Riiast jäädavalt. Nüüd saab seda hoonet näha ainult fotodelt. Maja lammutati, kui Riiast hakkas kujunema suurlinn, ning asemele ehitati must pangahoone. See oli üks barbaarne tegu, mille tõttu kadusid enamik Riia kultuurilis-ajaloolised mälestised. Andrejs Johanson kirjutab raamatus „Kõik Riia majad kõlavad“, et seda ei kompenseerinud ka pangahoone trepikoja värviline klaasaken helilooja portree ning märkega, et „siin elas tuntud helilooja Richard Wagner ja komponeeris oma esimese ooperi „Rienzi““. Tänapäeval on seda vitraaži (täpsemalt selle koopiat) võimalik näha, kuigi nõukogude ajal asendati see tavalise mitmevärvilise klaasiga.

1940. aastateni tegutses siin majas kohvik-kondiitriäri A la Marquise, mis kuulus ühele karaiimi päritolu perekonnale. Seal valitses alati omapärane idamaine õhkkond. Nõukogude ajal asus siin kuulus kohvik Flora. Riia ajaloo uurimise entusiasti Gunārs Armansi sõnul oli selle maja hoov piiratud linna kõige ilusamate sepistatud metallväravatega. Need võeti remondi ajaks maha, sest nende vastu oli sõitnud üks veoautojuht ja väravaid kahjustanud. Taastamistööd viibisid ja väravad olid pikka aega niisama töökojas. Armans räägib, et muutuste ajal ei varastatud neid ainult selle tõttu, et läbi võre oli kasvanud suur puu, ning kuigi enamik teistest metallesemetest viidi ära, siis tundub, et varastel polnud mahti puud maha raiuda. Väravad on säilinud tänaseni ning on ikka veel töökojas Olaines. „Igal aastal helistan, et pärida, kuidas väravatega edeneb. Sepp lubas mulle, et kui sinna ehitatakse uuesti maja, naasevad ka väravad oma kohale,“ seletab Armans.

Politseimaja ja Irbīte

Sjezža – isegi Riia jaoks arhitektuuriliselt omapärane ja ainulaadne hoone puidust tahutud pilastrite ja kivist interjööriga. Seal asus Peterburi eeslinna politsei peakontor. Paremal pool on näha poodidega ärihoonet, mis on ehitatud 1913.–1914. a. Arhitekt Hans von Tiesenhausen. Maja põles maha teise maailmasõja ajal. Hiljem selle varemed lammutati. 1935. a. Foto: Zudusī Latvija

Umbes samal ajal Wagneri Riias viibimisega asus Dailese teatri lähedal, kus praegu istub kunagise pommivarjendi kohal paljasjalgne kunstnik Irbīte, pruun puumaja, mida kutsuti Sjezžaks (tuleneb venekeelsest sõnast съехаться, mis tähendab 'kokku kolima'). Selle katus eendus fassaadist ja toetus sammastele. 19. sajandil ehitati hoone politsei tarbeks.

Helilooja elas puumaja teisel korrusel Brīvībase ja Dzirnavu tänava nurgal 1839. aasta suveni, mil lahkus Riiast jäädavalt. Nüüd saab seda hoonet näha ainult fotodelt. Maja lammutati, kui Riiast hakkas kujunema suurlinn, ning asemele ehitati must pangahoone. See oli üks barbaarne tegu, mille tõttu kadusid enamik Riia kultuurilis-ajaloolised mälestised. [A.Johanson kirjutab raamatus „Kõik Riia majad kõlavad“]

Sjezža ehitati Peterburi väravate juurde, mis oli üheks linna peasissekäiguks maismaal. Varem kutsuti neid Raunase väravateks, mis asusid Brīvībase ja Ģertrūdese tänava nurgal ning viisid Ģertrūdese eeslinna. Peatselt pärast seda eeslinn laienes ja väravad viidi mujale. 19. sajandi alguses kogunes siia hulganisti Vidzeme vankreid, kuna nüüdisaegne Brīvībase tänav oli peamiseks idast Riiga kulgevaks maismaateeks.

Johanson selgitab, et Läti ajal asus selles hoones Riia laste tervise täiendava järelevalve institutsioon. Kui ajakirjanduses ilmusid etteheited, et omavalitsusel tasuks pigem hoolitseda esmalt laste üldtervise eest, muudeti nimi üsna pea pärast seda. Uueks nimeks sai „Riia laste tervise järelevalve“, mis oli linnahaigla omanduses. Asutus tegutses vanas hoones 1938. aastani. Ajaloolane Andris Caune kirjutab raamatus „Riia Vidzeme eeslinn 100 aastat tagasi“, et üsna pea ei olnud ajaloolisel hoonel enam hoolitsevat omanikku ja see jäi unarusse.

Ruumi kohale, mis oli kunagi pommivarjend, on rajatud monument legendaarsele kunstnikule Irbītele (Voldemārs Irbe). Foto: DELFI

Hiljem ehitati see ümber pommivarjendiks. Seenetaolisi õhulõõre on künkal tänini näha. Tänapäeval asub seal lasketiir. Künkale rajati väike kiviktaimla, kuhu püstitati riialaste lemmikmonument, mis on pühendatud kunstnik Voldemārs Irbele. See valmis 1999. aastal. Ojārs Spārītis kirjutab raamatus „Riia monumendid ja dekoratiivne skulptuur“, et Andris Vārpa valas pronksskulptuuri tänu Rita Červenaka-Virkava annetustele. Kaasaegsete tunnistuse kohaselt sai Irbīte, nagu teda hellitavalt kutsuti, pealetungi ja Riia pommitamise ajal 1944. aastal haavata ning suri Cēsu tänava lähedal.

Tramm, kirik ja turg

Aleksandri bulvar vanalinna juures, [19--?]. Hoburaudtee asendati elektritrammiga. Marsruut – raekojaplatsilt Suure Pumbani. Foto:  Zudusī Latvija


Meie päevil on Brīvībase tänava liiklus vaieldamatult tihe ning võib olla raske ette kujutada, et veel 19. sajandi alguses veeresid siin mööda liivateed vankrid. Esimene omnibuss hakkas Riias kurseerima 1852. aastal Daugava turu juurest silla lähedalt maantee alguseni Peterburi eeslinnas. Rahvasuus sai marsruut üsna kiiresti suupärasema nime: raeplatsilt Suure Pumbani. See oli tuntud veevõtukoht, mis asus Brīvībase ja Cēsu tänava nurgal. Praegu kõrgub seal uus Püha Gertrudi kirik. See oli tähenduslik ja teada-tuntud koht Riias. Umbes 30 aastat hiljem asendas omnibussi hoburaudtee ning 1901. aastal hoopiski tramm. Alles nõukogude ajal hakkas Brīvībase tänaval kurseerima troll.

Vasakult poolt päripäeva: 1) vaade Aleksandri tänavale (nüüd Brīvībase tn) Revali tänava juures (nüüd Tallinna tänav). Hoburaudtee Suure Pumba ja turuplatsi juures, kuhu hiljem rajati uus Püha Gertrudi kirik. 1880. aastad. Foto: Läti rahvusarhiivi audiovisuaalsete dokumentide arhiiv; 2) uus Püha Gertrudi kirik pärast ehitustööde lõppu. 1911. Esiplaanil on näha trammipeatust. Foto: Zudusī Latvija; 3) Tunnistust Suure Pumba olemasolust annab selle endisel asukohal olev graveeritud kiviplaat. Samuti tähistab see Riia ajaloolise kesklinna piiri. Foto: DELFI

Kirik ilmus siiakanti tänava keskele 20. sajandi alguses. Selle projekteeris professor Vilhelms fon Striks. Tulevase pühamu nurgakivi ja vundament pandi paika 1903. aastal. Suuremat tähelepanu väärib kiriku altar, mida kaunistab 1911. aastal Janis Rozentālsi loodud maal „Kristus õnnistab lapsi“. Maali peetakse kunstniku sakraalse kunsti tippteoseks. Kiriku orel toodi siia vanast Püha Gertrudi kirikust.

Suure Pumba juures asus alates 1876. aastast Aleksandri turg, kuid 19. sajandi lõpus kolis see Brīvībase (tollal Aleksandri) ja Matīsa tänava nurgale. 20. sajandi esimestel aastatel ehitati Riia linnaarhitekti ja asjatundja Reinhold Schmaelingi projekti järgi esimene kinnine kaubahall, kus plaaniti müüa liha. Seejärel avati teine hall teiste toodetega kauplemiseks. Vidzeme turg oli esimene Riias, kuhu rajati heakorrastatud paviljonid. Riia keskturu veebilehel on kirjas, et turu ehitamine läks maksma 235 000 rubla.

Vidzeme turu paviljon, 1964. a. R. Schmaelingi projekteeritud kaks uut kaupluspaviljoni, mis paigaldati 19. sajandi lõpus ja avati ametlikult 1902. aastal. Foto: Zudusī Latvija

Puumaja Brīvībase ja Matīsa tänava nurgal (Brīvībase 90), 1931. a. Lammutati 1930. aastate keskel, kui asemele taheti ehitada maja ja linna ehitustarvete pood. Foto: Zudusī Latvija



Maja, mille taga peidab end ümberehitatud Vidzeme turg. Ehitatud 1939. aastal, arhitektid J. Rengarts ja A. Vecsīlis. 1930. aastate lõpus asusid esimesel korrusel Vidzeme turu restoran ja järelevalve. [196-]. Foto: Zudusī Latvija


„VIDZEME TURG OLI ESIMENE PAIK RIIAS,
KUHU PAIGALDATI HEAKORRASTATUD PAVILJONID.
TURU EHITAMISELE KULUS
KOKKU 235 000 RUBLA.“


Välisturistide hotell

Selleks, et ehitada hotell Latvija, tuli nõukogude ajal seal, kus varem asus vastas Sotniku kiosk (VIIDE kioskite tekstile) ja hiljem püstitati Lenini kuju, maha lammutada kvartalijagu puumaju, sh kõigi lemmik piimarestoran (VIIDE kohvikute tekstile), mis viidi üle kanalile lähemale. Hotelli ehitamine oli järjekordne kinnitus nõukogudeaegsest ehitustraditsioonist. Näiteks ehitati liftišaht esialgu liiga kitsaks ning see tuli ümber teha, mistõttu hotelli avamine lükkus edasi. 1979. aastal hotell siiski avati.

Praegu asub siin Radisson Blu Latvija Conference & Spa Hotel. Pärast rekonstrueerimist säilitati fassaadil kineetiline objekt „Sõlg“. Foto: Shutterstock

„Hotelli nähti kohana, kus paratamatult põrkusid kapitalismi vead nõukogude voorustega, mispärast lubati esimest korda sõjajärgses Riias restorani suures saalis lõbustusprogrammi tantsijate osalusega,“ kirjutab Andris Kolbergs Riia teejuhis. Hoones asus ka valuutavahetuspunkt, mida muidugi mõista jälgisid tšekistid. Nende jälgimispunkt asus Konstantīns Pēkšēnsi projekteeritud romantismihõngulises nurgapealses hoones Dzirnavu tänava vastas. Seal olid ka valvekaamerad, mille abil selgitati välja petturid, kuid kaamera ette jäid vastaspool asuvad puumajad. Ühes neist majadest elas kunagi maailmakuulus tangokuningas Oskars Stroks. Majad lammutati jälgimise tõhustamiseks ning siiani ei ole sinna asemele midagi rajatud.

Lenini (nüüd Brīvībase) ja Dzirnavu tänava ristmik. 1960. aastad. Paremal pool esiplaanil on veel näha puumaju, mis hiljem lammutati, et tšekistid saaks jälgida hotell Latvija valuutavahetuspunkti. Fotograaf – K. Melbārdis. VRVM 131812

2001. aastal hotell rekonstrueeriti ja uueks nimeks sai Reval Hotel Latvija. Praegu asub 27-korruselises hoones Radisson Blu Latvija Conference & Spa Hotel. Kui hotellist möödute, pöörake tähelepanu vanast hotellist säilinud kineetilisele objektile „Sõlg“, mille autor on Artūrs Riņķis.

Veel üks huvitav fakt: hotelli teisele poole, Brīvībase ja Dzirnavu tänava nurgale, paigaldati 1930. aastatel Riia esimene valgusfoor, mis kinnitati tänava kohale. Varem me juba kirjutasime, et esimene valgusfoor statiivil paigaldati Toomväljakule (VIIDE Toomväljaku tekstile).

Vasakul on tänapäeva Brīvībase tänav Elizabetese tänava poolt vaadatuna. Foto: Shutterstock. Paremal pool on 1920. aastate vaade. Seal on liiklust reguleeriv liikluspolitsei, kuna tol ajal valgusfoore ei olnud. Foto:  Zudusī Latvija


Nurgapealne maja

Nurgapealne maja. Foto: Zudusī Latvija

1912. aastal Aleksander Vanagsi projekteeritud ilusast hoonest Brīvībase ja Stabu tänava nurgal pidi plaani järgi saama poodidega ärihoone. Vanagsi projekteeritud hooneid on Riias mitmel pool, sh Brīvībase tänaval. Ka arhitekt ise elas Brīvībase ja Stabu tänava nurgal, kuid tema saatus osutus traagiliseks. Teda süüdistati revolutsioonivastases tegevuses ning ta tapeti 1919. aastal, kui võimu juures oli lühikest aega Pēteris Stučka.

Läti Vabariigi ajal tegutses siin siseministeerium. Samuti asus siin piirivalvebrigaadi staap kindral Ludvigs Bolšteinsi kabinetiga. Kindral lasi end oma kabinetis maha, kuna ei suutnud pealt vaadata, kuidas okupatsioonivõim laastab riiki, mille ta üles ehitanud oli. Praegu näeb seal näitust tolle ajaperioodi kohta.

Hirmsa maja ajalugu algas 1940. aastal. Üheks nõukogude võimu alustalaks sai eriti repressiivne institutsioon, mida rahvasuus nimetati tšekaaks (Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon). Tulemuseks oli, et hoolimata nimemuutusest märgistati riigi tähtsaim repressiivorgan. Nurgapealsesse majja, mis on nime saanud oma asendi järgi, kolis 1940. aastal KGB ehk Riikliku Julgeoleku Komitee. Siin ja aadressil Amatu 4 piinati nii vaimselt kui ka füüsiliselt ja tapeti lugematu hulk inimesi. Tšekistide halastamatust tõendab tõsiasi, et keldriruumides olid sellised põrandad ja seinad, kust oli kergem verd maha pesta. 

Imelik kontrast: Nurgapealse maja sisekujunduses on säilinud palju ilusaid elemente, mis meenutavad aegu, mil hoone ei tekitanud veel hirmu ega olnud lootusetuse sümboliks. Foto: DELFI DELFI

änapäeval asub seal okupatsioonimuuseumi osa – Nurgapealne maja, kus jutustatakse 50 aastat kestnud hirmsast ajaperioodist. Giidiga on võimalik näha sisevangla ruume, koridore, keldrit ja hoovi. Samuti leiab siit maja virtuaalse ekskursiooni.

„Must lävepakk“ Autor: Gleb Pantelejev. Foto: DELFI

Hoone Stabu tänava poolsele seinale paigaldati 2003. aastal sümboolne mälestusmärk „Must lävepakk“, mille autor on Gleb Pantelejev. See on valmistatud roostevabast terasest ja mustast graniidist ning asetseb transpordiväravate lähedal, mille kaudu viidi tavaliselt ära repressiooniohvrid. Mälestusmärgil on kiri läti ja inglise keeles ning see kõlab nii: „Siin piinas, tappis, hoidis kinni ja alandas inimesi vaimselt nõukogude okupatsiooni ajal KGB ehk Riikliku Julgeoleku Komitee. Nurgapealne maja. 1940–1941. 1944–1991.“ Kiri on laseriga graveeritud justkui poolavatud uksele nii, et tähed paistaks läbi. Mälestusmärki rahastasid telefoni teel annetuse teinud välislätlased.

Rīgas modes ja
Frankfurt am Main

Lenini ja Marxi tänava ristmik (nüüd Brīvībase ja Ģertrūdese tänav) – vaade kerkiva olmemaja ehitusplatsile. Varem olid seal puumajad. 1968. a. Fotograaf: Velta Dzene. VRVM 97057

Hoone aadressil Brīvībase 49/53, mida paljud kutsuvad nimega Rīgas modes, ehitati 1970. aastate keskel Viktor Rimša projekti järgi. Selleks tuli lammutada ajalooliselt olulised hooned, mille seas oli ka maja, kus asus hotell Frankfurt am Main. Selle esimesel korrusel tegutses riialaste poolt armastatud restoran Alhambra. Seal esines oma karjääri algusaastail maailmakuulus lauljanna Zarah Leander.

Hotelli Frankfurt am Main interjöör ja fassaad. Postkaart Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumist
Hotelli Frankfurt am Main Ameerika baari interjöör. Fotopostkaart. Foto: Läti riiklik audiovisuaalsete dokumentide arhiiv

1970. aastatel kolis hoonesse tuntud õmblemis- ja trikoo tööstusühing Rīgas modes. Kaasaegsed räägivad, et tollal olid kuulsuste osalusega moeetendused nii populaarsed, et vabamüügist oli sinna pileteid saada peaaegu võimatu. Nüüdseks on hoone taastatud ja seal asuvad mitmesugused kontorid, Riia linnavalitsuse klienditeeninduse peakontor ja Riia keskraamatukogu.

"Hoone Rīgas Modes, 1980. a. Hoone ehitati 1970. aastate keskel. Selleks tuli lammutada paljud ajalooliselt tähtsad hooned. Foto:  Zudusī Latvija

Dailese teater ja operett

Nagu juba varem mainitud, siis enne Dailese teatri tuntud kolimist Lāčplēša tänavalt Brīvībase tänavale asusid kvartalis Bruņinieku ja Šarlotese tänava vahel väikesed puumajad. Legendaarne lavastaja Eduards Smiļģis oli terve elu unistanud modernsest teatrist, kuid hoone, kus paljud tema unistused täitusid, ehitati alles pärast tema surma. Selle fassaadil on näha kivisse jäädvustatud kunstileeki. Projekti autorid on üks oma aja kuulsatest arhitektidest Marta Staņa ning Imants Jākobsons ja Haralds Kanders. 

Brīvībase tänava osa Bruņinieku tänava taga, [197-]. Vasakul on näha kvartalit, kuhu pärast puumajade lammutamist ehitati teater Dailes. Zudusī Latvija


On huvitav, et alguses taheti hoone ehitada Krišjāņa Barona tänavale, kus varem asus Riia spordipalee. Hiljem otsustati teater siiski rajada Brīvībase tänavale. 1976. aastal kolis teater pidulikult uude hoonesse. Kõik näitlejad kõndisid publiku saatel jalgsi uude teatrisse. Teatmikus „Riia tänavad“ on märgitud, et 2006. aastal ehitati teatrile juurde ruumid garderoobi, dekoratsioonide ja kontorite jaoks.

Veel üks riialaste armastatud teater asub siit veidi edasi. Jutt käib operetiteatrist või operetist, mille juures seisis nõukogude ajal rohkem busse kui nn suurte teatrite juures. 1952. aastal avati see Johann Straussi operetiga „Nahkhiir“. Varem asusid seal teatri Kazino ruumid ning veel enne seda teater Aquarium, mida kutsuti ka nimega Alcatraz. Operetiteater tegutses aastatel 1963–1992. Pärast seda on hoones olnud ööklubi, kasiino ning 2002. aastal põles siin maha tollal tuntud klubi La Rocca. Peatselt ruumid taastati ja praegu tegutseb seal jälle ööklubi.


Brīvībase tänava
läbi sajandite

PROJEKTI EKSPERDID

Gunars Armans

Suurepäraste teadmistega jutuvestja umbes Riia maja ja tänava ajaloo kohta, Riia endine monumentide kaitse inspektor.

AUTOR KIRJUTAB

Andra Briekmane

Ajakirjanik, "Tūrisma Gids" toimetaja.

VIDEO AUTOR

Miks Siliņš

Videooperaator, "DELFI TV".