Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Lucavsala puhul, kui nii võib öelda, on tegemist linnaga linnas: saar asub Riia kesklinnale üsna lähedal, kuid on loomulikult eraldatud ja kõrvaliste silmapaaride eest varjus. Hoolimata kõigest keeb seal varmalt elu. Keegi ei takista, kui tekib soov jalutada ja uurida õitsvaid aiamaid; kõndida künkal seisva põhjasõjas langenutele pühendatud monumendini, mis meenutab õigeusu kirikut, või peatuda dissidendile ja inimõiguste kaitsjale Gunārs Astrale pühendatud mälestustahvli juures kohas, kus ta kunagi elas. Põhiliselt tulevad inimesed siia selleks, et külastada Saaresilla teist kallast, kus saab nii suvel kui ka talvel mitmel viisil aktiivset puhkust veeta ja lõbutseda. Selles „Riia marsruutide“ loos püüame lähemalt vaadelda saare ajalugu ja olemust.

Riia lood: Lucavsala

Võimalik et vanimad
aiamaad Euroopas

Laevaliikluseks mõeldud sügav Daugava säng Riia juures kulgeb mööda paremat kallast, samas kui vasakpoolne kallas oli madal ja lauskjas, mispärast ujutas seal kevaditi kogu aeg üle ja ükskord jõudis vesi isegi Torņakalnsi luideteni. Inimeste ponnistused jõge allutada ei toonud pikka aega tulemusi ja Daugava üllatas iga kord uute trikkidega. Nii tekkisid ja muutusid 19. sajandini kõik kuulsad jõesaared. Näiteks on 17. sajandi teisest poolest pärineval kaardil näha saari, millest siiani on säilinud ainult mõned. Kui ühel neist oligi mõni üksik majapidamine, viis suurvesi selle minema nagu pilpad.

Riia plaan, 1885. a. Lucavsala vasakus alumises nurgas on näha pikka maariba. Tegemist on Jumpravsalaga, mis pole veel Lucavsalaga täielikult seotud. Kaart aiandusseltsi Jumpravsala arhiivist.

Saareelanikeks olid ajalooliselt mittesakslased ehk lätlased. Tegemist oli pärisorjusest vabanenud linnaelanike või põgenikega Vidzemest, Kurzemest, Leedust, Poolast ja isegi Kesk-Venemaalt. Seepärast ei hoolitsenud linn eriti saarte korrasoleku eest. 

Veidi teistsuguseks kujunes olukord Jumpravsalal, mis tänapäeval moodustab Lucavsala kaugeima ääreala. Seal asusid juba keskajast saati tsistertsi ordu nunnade aiamaad. Oma nimetuse sai saar just nimelt nunnade või jumpravite järgi (neitsite, neiude). Hiljem eraldati väikesed aiamaad linnaelanikele. Tollal nimetati neid kapsaaedadeks, sest just nimelt kapsas kasvas seal kõige hõlpsamalt. Jumpravsala aiandusseltsi esimees Rasma Griņa, kes on siin töötanud juba lapsepõlvest saati 1940. aastate lõpust, arvab, et on võimalik dokumentaalselt tõendada, et Jumpravsalal asuvad Euroopa vanimad aiamaad. Praegu peetakse ametlikult vanimateks Inglismaa aedu.

Selleks, et vähendada riialaste seas joomarlust ja kaitsta neid „sotsialismi hävitava mõju“ eest, eraldati 1907. aastal riialastele ametlikult esimest korda aiamaid. Läti vabariigi 10. aastapäevale pühendatud artiklikogumikus on öeldud, et esimesena taotles oma perekonnale aeda Ernest von Rot. Juba 1920. aastaks oli registreeritud 619 aiamaad. Rasma Griņa jutustab, et praeguseks on seltsile jäänud 350 aeda. Aiamaa pidamine praegusel kujul kujunes välja nõukogude ajal 1947. aastal.

Tänavu tähistab Lucavsala aiandusselts 16. juunil Riia pereaiamaade tekkimise 111. aastapäeva. Sel puhul korraldatakse pidulikke üritusi ja avatakse näitus. Paljud siin kasvavad õunapuud võivad olla üle saja aasta vanad, mispärast loodab proua Griņa, et tal õnnestub need ametlikult vanimateks puudeks kuulutada, sest siis ei tohi neid maha saagida. Samuti plaanitakse sinna paigaldada infotahvlid, et iga huviline teaks, kus asuvad Riias vanimad viljapuud.

On võimalik dokumentaalselt tõendada, et Jumpravsalal asuvad Euroopa
vanimad aiamaad. Praegu peetakse ametlikult vanimateks Inglismaa aedu.

Daugava muutuvad saared

Vaade Lucavsalalt Riia kesklinnale. 1950. aastate keskpaik. Fotograaf Vilis Rīdzenieks. VRVM 94671/292

Kui vaadata tagasi ajalukku, siis tasub mainida, et Lucavsala tekkis mitme väikse saare ühinemisel. Pärast järjekordset tulvavett 1670. aastal, kui Daugava muutis oma sängi, hakkasid riialased kartma, et Riia jaoks oluline sadam võib liiga madalaks muutuda. Siis kutsuti Saksamaalt appi „veeasjade meistrid“ Jakob Jost, keda tunti ka Riia veevärgi rajajana, ning Rupert Bindenš, kes tegeles Peetri kiriku põlenud torni (VIIDE tekstile Peetri kirikust) ja Johannese kiriku (VIIDE tekstile Püha Johannese kirikust) taastamisega. Neile seati ülesandeks tugevdada jõe kaldaid. Kuid tegemist polnud sugugi lihtsa ülesandega ja Andris Kolbergs mainib Riia teejuhis, et Daugava saadi kontrolli alla alles 18. sajandil. Üleujutused siiski jätkusid 20. sajandini välja. Leons Astra, kes on siin lapsepõlvest saati aeg-ajalt elanud, jutustab, et umbes 12 aastat tagasi sai ta üllatuse osaliseks, kui Daugava tema hoovile välja jõudis. Vesi tõusis nii kõrgele, et ta ei pääsenud autoga tööle.

Fotol on näha Zaķusala saart, Lucavsalat ja Kazu madalikku. Foto tegemise ajal nimetati Zaķusalat Friedrichi saareks ja osa Lucavsalast Daugava vasakkaldal Jumpravsalaks. Aerofotode tegemine 1920. aastatel. Foto: Zudusī Latvija

Daugava saarte üldkuju muutus 19. sajandi lõpus, kui jõe hargnemise kohale paigaldati tammid, peamist voolusängi kitsendati spetsiaalsete tammide abil ja süvendati laevateed. Nii moodustusid väikestest ja madalatest saarekestest Zaķusala, Lucavsala, Kundziņsala ja Ķīpsala. Tehtud töö uurijad jõudsid järeldusele, et 19.–20. sajandi vahetusel asus siin turvalisuse vaatenurgast üks kõige komplekssemaid ja vastupidavamaid hüdrotehnilisi moodustisi maailmas, mille lõid üheskoos Hollandi, Rootsi, Inglise, Poola, Vene, Prantsuse ja muidugi Läti insenerid ja ehitajad. Edasi muutis saarte üldkuju hüdroelektrijaamade ehitamine.


Lucavsala umbes 100 aasta tagust ilmet aitab ette kujutada artikkel Läti vestlussõnastikus: 

Läti kaubandusliidu liikmed Lucavsalal. 15. juuli 1923. a. Fotograaf: P. Mūrnieks. VRVM 166991

„Kuna suure ja madala osa saarest ujutab jõgi kevade saabudes üle, kasutatakse seda karjamaana. Samuti on siin aasad, kust suve jooksul saadakse kaks heinasaaki. Saare kõrgemas kirdeosas asuvad piki Väikse Daugava kallast 10–11 väiksemat majapidamist, millest suurim on Lucavsala mõis. Majapidamine on enamjaolt puidust ja on üleujutuste tõttu ehitatud 1–2 meetri kõrgusele vundamendile. Väljast on hoone piiratud kõrge palkaiaga. Majade juures kasvavad lehtpuud ja paiknevad väiksed juurviljaaiad kapsa, kartuli ja peediga. Majaomanike peamiseks elatusallikaks on piimatoodete valmistamine, sest saartel on head aasad ja karjamaad ning toodete Riia turule transportimine üsna mugav (Lucavsalal on umbes 150 lehma). Rentnikud teenivad kasumit Riia Daugavmala saeveskil, Zaķusalal ja Daugaval püütakse kala. Kokku elab saarel umbes 100 inimest. Lucavsala on maismaaga ühendatud Pārdaugava poolt Oskara tänavalt, kuhu ehitati üle Bieķengrāvise kulgev sillaga kivitamm. Samuti pääseb Riiga ja Zaķusalale paadiga mööda Daugavat.“

Saaresild ehitati siia alles 1970. aastate lõpus. Leons Astra meenutab, et tollal asusid siin sillaehitusala büroo ja tootmistaristu. Saare ehitusega pääses Lucavsalale varasemast hõlpsamalt.

Lucavsala mõisake

Mõis Lucavsalal, 1984. a. Mõisa elumaja ehitati 18. sajandi lõpul, hiljem on seda mitmel korral ümber ehitatud. 19. ja 20. sajandil oli mõis, nagu ka ülejäänud Lucavsala, Leontevite perekonna omanduses. 1902. aastast kuulub see Riia linnale. Foto: Zudusī Latvija

Enne Läti vabariigi rajamist kuulusid linnale ainult Jumpravsala maa-ala, mida peeti ametlikult Pārdaugava osaks. Ülejäänud Lucavsala osa loeti ajalooliselt vabade rüütlite mõisaks: Akmeņsala kogukonna territooriumiks. Enne rüütliordu hääbumist 1559. aastal kuulusid need alad Liivi ordule. 17. sajandil elas ühel väikestest saartest, mis praegu moodustab osa Lucavsalast, Klaus Lucav (von Lutzau). Tema perekonnanimest pärinebki nüüdisaegne saare nimetus (Lutzausholm).

Põhjasõja ajal piirasid Rootsi väed kapten Wolmar von Schlippenbachi eestvedamisel 1701. aasta juulis lahingus Daugava juures ümber Vene armee garnisoni. Lahingus hukkus umbes 400 sõdurit, kes kinnitasid saarel kanda ja valvasid Riiga viivat teed. Kadunud sõdurid maeti siiasamma Lucavsala vennaskalmistule. 1891. aastal andis Vidzeme kindralkuberner Mihhail Zinovjev välja ukaasi püstitada hukkunud sõdurite auks kuue meetri kõrgune õigeusu kiriku kujuline monument. Nüüd seisab oluline ajalooline mälestusmärk Lucavsalal ja Daugava juures on suplusala. Pärast Läti iseseisvuse taastamist korraldatakse siin suviti mälestusüritusi.

Mälestusmärk 400 Vene sõdurile, kes hukkusid põhjasõja käigus Lucavsalal. Ehitatud 1891. a. Jäädvustatud 1932. a. Fotograaf Roberts Johansons. VRVM 122412/1

1919. aastal valvas Riia kesklinna Lucavsalalt omakorda Bermondti armee, kuid neil ei õnnestunud sealt edasi tungida.

Veebileht Rīgassalas.lv teatab, et 1944. aastal avasid Lucavsalalt Riia suunas tule Saksa väed ja Punaarmee rajas sinna samal aastal lennuvälja. 

Astra peab lennuvälja ehitamist vähetõenäoliseks, kuid meenutab: „Lähimale aasale maandus Nõukogude õhuvägede hävitaja, mille piloodiks oli lambanahkses kasukas noormees, kes tahtis meie majja elama tulla. Tundus, et eitava vastusega ta nõusse poleks jäänud, mistõttu tuli järele anda. Mõne päeva möödudes kadus ta lennukiga sama kiiresti, kui tuli. Tundus, et noormees tahtis õhuvõitlusi jälgida maa pealt.“

Lucava mõis ja selle ees kasvavad hiiglaslikud pärnad, mida peetakse haruldasteks puudeks, on ikka veel oma endisel kohal. Kahjuks on vana mõisahoone mannetus seisus. Lucavsala elanik Leons Astra, kes veetis siin oma vendade Gunārsi ja Harijsega lapsepõlve, meenutab, et pärast teist maailmasõda elas siin ühtaegu kuni 14 Vene sõduri perekonda. Nii suur hulk koos elavaid inimesi muutsid koha peatselt kulunuks. Tollal tegutses mõisas isegi pood. Hoones on siiani korterid, kuid hiljutine tulekahju muutis niigi laguneva hoone veel mannetumaks ja osa katusest tuli katta sinise kilega.

Lucavsala mõisa elumaja, 1970. a. Foto: Zudusī Latvija
Lucavsala mõisa elumaja, 1970. a. Foto: Zudusī Latvija

Gunārs Astra mälestuseks

Perekond Astra maja Lucavsalal. Foto: perekond Astra arhiiv

Lisaks kõigele on Lucavsala paik, kus veetis oma lapsepõlve ja elas pärast esimest asumisele saatmist inimõiguste ja Läti iseseisvusideede eest võitleja ja dissident Gunārs Astra, kelle elu hävitas nõukogude võim. Tema vend Leons Astra jutustab, et Lucavsalal asuva maja ehitas 1909. aastal nende vanaisa. Tema lapsepõlves nägi siin kõik teistsugune välja: oli palju karjamaid ja lehmi ning Pārdaugavas asuvasse kooli sai Bieķengrāvist läbiva silla kaudu. Hiljem kurseeris saare ja Riia kesklinna vahet iga tunni tagant laev: naised viisid turule Lucavsala aiamaade saadusi. Seitsmekümnendatel hakkas kõik see hääbuma.

Gunārs Astra. Foto: perekond Astra arhiiv

Gunārs Astra arreteeriti ja mõisteti süüdi 1961. aastal. Teda süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis ja propaganda levitamises ning seejärel reetmises ja spionaažis, sest 1958. aastal tutvus ta ja kohtus pärast seda mitu korda kahe USA saatkonna töötajaga. Samuti pidas ta kirjavahetust USA-s elava lätlanna Gaida Priedītega. Meie ajal normiks peetud tegevuse eest mõisteti ta 15 aastaks range režiimiga kolooniasse Siberis. Tema vend Leon jutustab, et seal tuli tal veeta päevapealt 15 aastat. Pärast asumist naasis ta Lucavsalasse. Just nimelt siin tehti 1983. aastal teine läbiotsimine ning Gunārs arreteeriti ja saadeti teist korda asumisele. Tema „kuritegu“ oli mitme keelatud raamatu säilitamine ja levitamine. Astra ei taganenud oma veendumustest ega reetnud ühtegi inimest. Võimud ei andestanud talle seda ja saatsid ta nagu retsidivisti pikkadeks aastateks range režiimiga vanglasse. Lääne survel vabastati ta 1988. aastal ennetähtaegselt ning mees otsustas koju naasta, kuid juba peagi jäi ta teel Leningradi grippi ja suri tüsistuste tõttu. Paljud arvavad siiani, et ta saadeti teise ilma eriteenistuste käsul.

Mälestustahvli avamine. Foto: perekond Astra arhiiv

Aadressil Lucavsala 30, kus Astra elas, avati 2014. aastal Daugavas Vanagi organisatsiooni toel mälestustahvel, mille valmistasid Edvīns Krūmiņš ja Riia mälestusmärkide agentuur. Sinna on raiutud osa tema 1983. aasta kohtuprotsessi viimastest sõnadest: „Usun, et need ajad mööduvad, nagu tegemist oleks unenäoga. See annab mulle jõudu seismaks siin ja hingamaks. Meie rahvas on palju läbi teinud ja sellest palju õppinud. Elame üle ka need tumedad ajad.“ Praegu elab selles majas tema vend Leons. Kui maja remont lõppeb, tahab ta siia rajada vennale pühendatud mälestuspaiga.

Riialaste puhkekoht

Riia peaarhitekt Gvido Princis kirjutab omavalitsuse veebilehel, et viimase kümnendi jooksul on Lucavsala märgatavalt muutunud ja praeguseks omandanud puhkekoha kuulsuse. Siin arendatakse parki, samuti on saarel heakorrastatud ja riialaste seas äärmiselt populaarne rand. Avatud on laste mänguväljak, kohvik ja wake-park. Siin korraldatakse ka mitmesuguseid kultuurilis-meelelahutuslikke üritusi.

Tasub ära mainida, et omal ajal oli palju ideid rajada siia suurejoonelised hooned, sh hokihall maailmameistrivõistluste jaoks, mis toimusid 2006. aastal Riias. Nüüd arendatakse siin agaralt vabaõhupuhkealasid. Aadressil Lucavsalas 45 tegutseb siiani spordisõudebaas.

Lucavsala ökokogukonna aed. Foto:  www.lucavsala.org

Tähelepanu väärib ka Lucavsala ökokogukond, mille aiamaadel korraldatakse erinevaid loovüritusi. Siin kasvatatakse ka aedvilju. Kogukonna tutvustuses Facebookis on öeldud, et kogukonna eesmärk on luua iseseisev loomekvartal, mis kaasaks kohalikke elanikke, korraldaks kultuurilis-meelelahutuslikke ja harivaid üritusi ning tegutseks ka muudes valdkondades. Koos kogukonna aktivistidega saab käia Lucavsala aiamaadel. Ekskursioonide toimumisajad on kirjas kogukonna Facebooki-lehel.

PROJEKTA EKSPERTS

Gunārs Armans

Lielisks stāstnieks ar plašām zināšanām par Rīgas namu un ielu vēsturi, bijušais Rīgas pieminekļu aizsardzības inspektors.

RAKSTA AUTORE

Andra Briekmane

Žurnāliste, "Tūrisma Gids" redaktore.

VIDEO AUTORS

Miks Siliņš

Videooperators, “DELFI TV".