Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Tuntud ja tuttava Maskavas Forštate (Moskva eeslinn) ajalugu algab 19. saj, pärast Napoleoni sõdu. Kuigi Napoleon ise Riia all ei käinud, tekitasid tema lähenevad väed linnale purustavat kahju. 11. juuni öösel vastu 12. juunit 1812. aastal andis Magnus Gustav von Essen käsu süüdata Moskva ja Peterburi nimelised Riia eeslinnad. Riia ajaloos on eeslinnal alati olnud suur tähendus. Juba kaugetel aegadel õitses linnamüüride juures kaubandus. Linnaosades elasid alati ettevõtlikud ja energilised eri rahvustest inimesed.

RIIA LOOD: MASKAVAS FORŠTATE

Keskturu ja teaduste akadeemia ümbruses olevad linnaosad ehitati juba ammustel aegadel. Pärast põhjasõda sai Riiast Vene keisririigi osa ja siia tuli järjest rohkem vene kaupmehi. Kuna Riia raad keelas neil linnamüüride vahel kauplemise, hakkas üha rohkem kauplemiskohti tekkima eeslinna. On teada, et 18. saj valmis mitu linna arenguplaani. Üks neist puudutas Daugavat ja Maskavase tänavat. Tegelikkuses viidi need ellu vaid osaliselt – ainult sellises ulatuses, mida sai teha ilma riiklike toetusrahadeta. Üks Moskva eeslinnas teostatud projektidest oli nn Vene hoov. Plaaniti ehitada 72 aita ja neli ladu kvartalikujulisena, mille keskel on turuplats. See ehitati kaupmeeste endi raha eest Jeesuse kiriku ette 1772. aastal.

Pärast tulekahju 1812. aastal algas linnakavandamine uue hooga ja, nagu räägitakse Guntars Catlaksi raamatus „Rīgas priekšpilsētas gadsimtu gaitā“, mõjutasid hoonete taastamist veel sõja hakul kehtestatud ehitusreeglid. 1809. aastal antud keiserlik ukaas nägi ette, et kõigi linnas ehitatavate eramajade fassaadid peavad olema kujundatud tollal valitsenud klassitsismi vaimus. Samuti tuli arvesse võtta 1811. aastal antud sõjakolleegiumi määrust linna territooriumi jagunemise kohta viieks kindluse kaitsepiirkonnaks. Esimesele kahele alale ei tohtinud midagi ehitada, kolmandale lubati ainult ühekorruselisi puumaju. Linna peatänavad pidid olema muudetavad linnavallideks. Peatänavad pidid omakorda moodustama põiktänavatega täisnurga. Neid reegleid järgiti rangelt ning eeslinnal oli hoolitsetud ja ühetaoline välimus, mis vastas tollastele linnaehitustavadele.

“Külaliste hoov ”

Vene kaubahoovi hoone 1930. aastatel. Foto: zudusilatvija.lv

Sellistes tingimustes rajati üks Moskva eeslinna tähtsamaid hooneid, Vene kaubahoov, samuti seda ümbritsev kvartal. Hoone ehitati näidisfassaadi eeskujul (mille autor oli vene arhitekt Vassili Stassov), mille kavandas 1818. aasta aprillis Vidzeme kubermangu arhitekt Christian Friedrich Breitkreutz. Suur kaubamaja võttis enda alla peaaegu terve kvartali praeguse Turgeņeva, Gogoļa, Puškina ja Elijase tänava vahel. Nagu kirjutab Andris Caune oma raamatus „Rīga laikmetu griežos 1901–1918“, oli see kitsas, pikk ja kahekorruseline katusega puuhoone, mis oli kaetud punaste katusekividega, et saaks kasutada suurt kvartali sisehoovi. Esimesel korrusel olid puusammaste varjus suletud galeriid. Hoone peafassaad oli Turgeņeva tänava pool, kuid väljapääsud olid kaubahoovi kõigil neljal küljel.

Peterburis asunud valitsus eraldas ehitustöödeks 150 000 kuldrubla (praeguses vääringus on see rohkem kui kolm miljonit eurot). Riia kaupmeestele anti intressiga laenu kümneks aastaks.

Hoone Maskavase tn 15 ei ole säilinud. Foto: zudusilatvija.lv

Miervaldis Ķemersi maal. Vaade väravale Tirgotāju tänaval
(valminud u 1950. aastal) Foto: Ojārs Spārītis, projekti ekspert

Pärast Riia kaitsevallide lammutamist 19. saj hakkas linn kiiresti laienema ja tekkis vajadus laiendada ka kaubandust, mis senini oli koondatud ühte kohta. Tasahilju kaotas kaubahoov oma tähenduse, kuni seal kauplemine lakkas täielikult ning hoonet hakati enamasti kasutama laona. Paljud eeslinna elanikud pidasid ehitist inetuks ja tegid linnavalitsusele isegi ettepaneku see lammutada, kuid oli ka neid, kes pidasid hoonet arhitektuuriliselt väärtuslikuks. Hoone elas üle kaks sõda, kuid pärast teist maailmasõda otsiti linnas kohta, kuhu rajada stalinlikke ehitisi. Valik langes sellele kvartalile ning nii hävitati igaveseks viited Vene kaubahoovile ja kvartali elavale kaubandusele.

KOLHOOSNIKU MAJA

1950. aastate alguses ei olnud Riias peale kirikutornide teisi kõrghooneid. Kolhoosniku maja oli esimene ehitis, mis pidi edaspidi kujundama Riia siluetti koos veel mõne kõrghoonega Pērnavase tänava piirkonnas. Tollane peaarhitekt Nikolajs Rendels ütles intervjuus väljaandele Kirjandus ja Kunst järgmist: „Kogu lähimat ümbrust ootavad ees märkimisväärsed muudatused. Kolhoosniku maja ehitus ja ümbruskonna rekonstruktsioon saab kogu Moskva linnaosa algus- ja võrdluspunktiks. Allakäinud töölisrajoon muudetakse hästi korraldatud, rikkaliku haljastusega Riia rajooniks.“ Nii on öeldud teatmikus „Läti teaduste akadeemia hoone“.

Hotell Ukraina. 1950. aastate postkaart. Foto: Facebook

Kolhoosniku maja ehitust serveeriti kui nõukogude võimu kingitust Baltikumile. Kuid tegelikult saadi vahendeid ehituseks kollektiviseerimise kaudu, likvideerides põllumajandus- ja piimandusühistud koos kogu nende võrgustiku, baaside ja tootmisettevõtetega. Esmane mõte oli, et hoone hakkaks täitma põllumajandusteaduste keskuse funktsiooni, samuti pidi sellest saama ühiskondlik koht, kus kolhoosnikud puhkavad ja õpivad. See mõte ei teostunud kunagi.

Kolhoosniku maja kätkes kommunistliku ideoloogia põhimõtet, et hoone arhitektuur peab olema vormilt rahvuslik, kuid sisu poolest sotsialistlik. Maja pidi olema suur, väljendusrikas ja linna panoraamil domineerima. Hoone plaaniti ehitada T-kujulisena, selle siluett pidi meenutama tsikuraati. Rohkem kui 20-korruseline hoone jagati neljaks osaks. Alumisi korruseid on kolm ja need tuginevad külgkorpustele. Teine osa koosnes kümnest korrusest – see oli hoone palju massiivsem osa. Edasi jaotumine väheneb, moodustades kaks väiksemat osa. Kohustuslik oli Nõukogude sümboolika – sirp ja vasar –, mis kroonisid suurejooneliselt hoone vertikaalset kompositsiooni.

Nõukogude postkaardid. Foto: Facebook

Läti kunstiakadeemia kunstiajaloo instituudi väljaantud teatmikus on kirjas, et hoone võeti kasutusse järk-järgult ajavahemikul 1958–1960. Ehitusvalitsuse 1960. aasta aruandes on kirjas, et kokku kulus hoone ehitamiseks 26,75 miljonit rubla (praeguses vääringus ligikaudu 77 miljonit eurot).

STALINLIKUD KÕRGHOONED

Moskva Riikliku Ülikooli peahoone (1953) 

(Moskva, Venemaa)

Moskvas plaaniti ehitada kaheksa stalinlikku kõrghoonet, mis sümboliseeriksid NSVLi võimsust ja ühtlasi tähistaksid Moskva 800. aastapäeva. Kuid valmis õnnestus neist ehitada vaid seitse: Moskva Riiklik Ülikool, Kotelnitšeskaja kaldapealse hoone, hotell Ukraina, välisministeerium, Kudrinskaja väljaku hoone, Punaste Väravate väljaku hoone, hotell Leningrad.

Läti teaduste akadeemia (1958–1961) 

(Riia, Läti)

Esmalt plaaniti hoonet Kolhoosniku majana, kuid projekti muudeti nii, et see vastaks teaduste akadeemia nõuetele. Hoone oli peaaegu valmis juba 1958. aastal, kuid täieliku valmimise ajaks loetakse 1961. aastat. Arhitektid: Osvalds Tīlmanis, Vaidelotis Apsītis ja Kārlis Plūksne.

Teadus- ja kultuuripalee (1955) 

(Varssavi, Poola)

See on Poola kõige kõrgem hoone ja üks kõrgemaid kogu Euroopas. Hoone kõrgus koos torniga on 237 m, kõrgus torni katuseni 188 m. Kohalikud elanikud peavad seda hoonet Nõukogude okupatsiooni sümboliks ja oma gigantsete mõõtmete poolest ei sulandu see Varssavi ajaloolisesse keskusesse.

Hotell International Prague (1954) 

(Praha, Tšehhi vabariik)

See hotell asub Tšehhi vabariigi pealinna kesklinnas Podbaba raudteejaama vastas Dejvice linnaosas. Maja püstitati, et näidata Moskva tollast mõju Tšehhoslovakkiale. Hoone ehitati aastatel 1952–1954 kaitseminister Alexej Čepička käsul. Hoone kõrgus on 88 m ja seal on 16 korrust. Alguses oli hotelli nimi Sõprus.

Vaba ajakirjanduse hoone (1956) 

(Bukarest, Rumeenia)

Bukaresti stalinlik „tort“ oli mõeldud keskhoonena, kus asuksid kõigi Bukaresti ajalehtede toimetused, kirjastused ja trükikojad. Ka praegu tegutsevad seal mitme ajakirjandusväljaande toimetused ja trükikojad. Selle hoone esimene ametlik nimi oli I. V. Stalini nimeline Scînteii maja polügraafiakombinaat.

Elumaja Kiievis (1956)  

(Kiiev, Ukraina)

See 15-korruseline maja asub aadressil Kreštšatiki 25 ning on tuntud nimede Sõprus ja Tähega maja all. Selle hoone lugu sarnaneb ülalmainitud hoonete omadega teistes „sõbralikes vabariikides“. Selle mõte oli näidata Nõukogude Liidu võimsust. Ehitisest sai stalinlik kõrghoone Ukraina pealinnas. 2010. aastal asus selle esimesel korrusel kino Sõprus.


LÄTI TEADUSTE AKADEEMIA

Riia. Läti NSV teaduste akadeemia hoone ehitamine. Foto:  zudusilatvija.lv

1958. aastal sai Kolhoosniku maja omanikuks 14. veebruaril 1946. aastal asutatud Läti teaduste akadeemia, mis ühendas üle 300 Läti ja muu maailma loodus-, inseneri-, sotsiaal- ja humanitaarteadlast ning mille tööd finantseeris riik. Praegu on akadeemia hoone üks nõukogudeaegse arhitektuuri näiteid, mis on säilinud esialgsel kujul. Akadeemia president Ojārs Spārītis rõhutab eriti hoone interjööri tollase käsitöö näitena, juhtides tähelepanu sellele, et disain on läti käsitööliste ja kunstnike loodud. Kõigest hoolimata oli hoonel mitu hüüdnime: Stalinlik Barokk, Stalini Tort, Kreml jne.

Praegusel ajal käib akadeemias tõsine teadustöö. Kõrghoone vaateplatvorm on siiani üks turistide lemmikkohti Riias. Praegugi ootavad paljud kursandid akadeemia juures värisevate käte ja jalgadega oma järjekorda, et istuda rooli ja suunduda sõidutundi Riia tänavatel. Jääb vaid veel loota, et varsti lõppeb SIA Rīgas koncertzāle kohtuasi ja hoone saal saab jätkata oma ülesannete täitmist.

JEESUSE KIRIK

Jeesuse kiriku hoone, mida praegu võib näha, on juba arvult neljas Jeesuse kiriku kogudusele kuuluv pühakoda. Kiriku altari kaunistatud ülaosal on kolm kiriku jaoks tähtsat aastaarvu: 1638, 1822 ja 1938.

Esimest korda avati kivikiriku valge hoone kõrge torni ja peasissekäiguga idaküljes 12. augustil 1638. aastal. Kirikut õnnistas superintendent Hermanis Samsons (1579–1643), keda paljud mäletavad filmist „Saatana teenrid“. Riia rae liige Ludvigs Hintelmanis kinkis kirikule altari. Pühakoja kõige huvitavamaks osaks loeti aknaid, millel olid joonistatud vapid. Tähelepanu väärib fakt, et mitu raeliiget soovis kiriku nimetada Rootsi kuninganna Kristiina auks tema nimega, kuid see mõte ei täitunud. Kirikule antud aeg oli lühike. Vene tsaari Aleksei Mihhailovitši väed röövisid kiriku piiramise ajal tühjaks ja õhkisid selle. Nii lõppes selle ainukeseks jäänud kivikiriku lugu.

Foto: shutterstock

1688. aastal otsustas kogudus oma vahenditest ehitada uue pühakoja. Kiriku kodulehel öeldakse, et uus hoone ehitati puidust, seda ümbritses tara ja kalmistule istutatud pärnad. Kirikul oli torn, samuti barokkstiilis kaunistatud sissepääs kirdekaares. Kuid 6. juulil 1710. aastal süütasid Rootsi väed piiramise ajal kiriku, mis oli selleks ajaks olemas olnud kõigest 22 aastat.

Kolmas hoone pühitseti 29. aprillil 1733. aastal. Seekord teenis kirik kogudust peaaegu sajandi ja hukkus koos eeslinnaga nn külmas tulekahjus 1812. aastal. 

Omal ajal kõrgus Jeesuse kiriku kuppel üle Moskva eeslinna majade katuste. Foto: zudusilatvija.lv

See periood on koguduse mällu sööbinud, kuna 1767.–1769. aastal teenis Jeesuse koguduses filosoof Johann Gottfried Herder (1744–1803). Kuigi Jeesuse kirik asus eeslinnas, käidi seal üsna innukalt, sest elanikkonna haritum osa, eriti noorsugu, kogunes kuulama filosoofi ja teoloogi kõnet.

Praegune Jeesuse kiriku hoone on pühitsetud 8. oktoobril 1822. aastal. Seda peetakse tüüpiliseks klassitsismi näiteks, millel on ampiirile iseloomulikud jooned. See on Läti suurim puukirik, mille kavandas Riia kubermangu arhitekt Christian Friedrich Breitkreutz. Hoone fassaad avaneb kirdesuunas linna poole ja seda rõhutab eriti portikus nelja joonia sambaga. Kiriku kellatorn on 27 meetrit kõrge ning omal ajal kõrgus see üle ümbritsevate majade. Hoone arhitektuur peegeldab valgustusaja ideid oma täies ilus. Jeesuse kiriku kodulehel öeldakse, et pühakojas kuuleb siiamaani Wilhelm Saueri orelit, mis on valmistatud ettevõttes W. Sauer.

KÕIGEPÜHAMA JUMALAEMA KUULUTAMISE KIRIK

Foto: shutterstock

Väike õigeusu puukirik tekkis eeslinna juba 18. saj esimesel poolel. Kirik oli ehitatud liiga kaitsevallide lähedale, nagu kirjutab Andris Caune oma raamatus „Rīgas Latgales priekšpilsēta pirms 100 gadiem“, kuna otsustati likvideerida kõik hooned tulistamisalal, tuli ka kirik lammutada.

Kiriku praegusesse asukohta rajati vundament juba 1744. aastal. Kirik aga hävis 1812. aastal, kui otsustati eeslinn põletada. Uue pühakoja projekt valmis 1813. aastal ja selle autor oli Riia linnaarhitekt Teodors Gotfrīds Šulcs. Kindralkuberner Filippo Paulucci toetas isiklikult pühakoja ehitamist ja tema palvel eraldas valitsus 80 000 rubla. Ehitustööd kestsid neli aastat ja uus kirik pühitseti 1818. aastal.

Huvitav, et ühe katuse all asub tegelikult kaks kirikut: Püha Nikolai Imetegija kirik ja Kõigepühama Jumalaema Kuulutamise kirik. 18. saj pärit eelmise kiriku ikonostaas päästeti tulekahjust ja see on siiani säilinud. Kiriku sisemised kaunistused ei ole 200 aasta jooksul peaaegu üldse muutunud ja ka praegu peetakse hoonet üheks Riia arhitektuuri klassitsistlikuks pärliks.

Muhhinite suguselts

Skulptor Veera Muhhina portree. M. V. Nesterov, Tretjakovi galerii. Foto: Wikipedia

Üle maailma tuntud skulptor Veera Muhhina oli ühe Riia rikka kaupmeeste suguvõsa järeltulija. Tema esivanemad tegelesid kanepikaubandusega ja kolisid Riiga pärast 1812. aastat. Kaupmeestele Muhhinitele kuulus ladu Moskva eeslinnas, saeveski ja maja aadressil Turgeņeva tn 23/25. Maja seinale on kinnitatud mälestustahvel Veera Muhhinale ja sinna on rajatud tema memoriaalkorter. Kuna skulptor elas Nõukogude Venemaal, loobus ta 1937. aastal oma pärandusest ja see läks üle Läti vabariigile. Tuleb öelda, et see oli üsna muljetavaldav pärandus, mida hinnati neljale miljonile latile. Skulptoril on Läti ajaloos oluline osa hoopis teisel põhjusel. Tunnistajate sõnul oli tema mõjujõud see, mis päästis Vabadussamba lammutamisest.

PROJEKTI EKSPERT

Ojārs Spārītis

Läti teaduste akadeemia president

TEKSTI AUTOR

Kristīne Radovica

Ajakirjanik

VIDEO AUTOR

Miks Siliņš

Videooperaator, "DELFI TV".