Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

„Liiv, vesi ja tuul – need kolm elementi on selle koha loonud. Liivaterad võivad olla kivist tugevamad, nad on võitmatud, mis tähendab, et teatud kogus liivateri võib endasse neelata vihkamise,“ räägib Daugavgrīva uurimise entusiast Sandra Jakušonoka, juhtides ekskursiooni võimsa kindluse juures. Siin alles lõppes festival „Komeet“ ja võib näha, kuidas tänapäevane kunst sulandub suurepäraselt kokku vanade müüridega.


RIIA LOOD:
DAUGAVGRĪVA KINDLUS

Foto: bing maps

Esimesed ehitised tekkisid Buļļupe jõe kaldale (vanasti Lielupe) ligikaudu 1567. aastal, varsti pärast Kuramaa hertsogiriigi loomist. Kontroll jõesuudme üle oli Poola sõdurite käes, kes allusid otse Poola kuningale. Nemad püstitasid siia väikese kindluse. Poola komandant Jan Ostrovski röövis Riiga suunduvaid laevu nii palju, et riialased pidi looma uue „vetekapteni“ ametikoha, ja tema jaoks ehitati asula otse poolakate kindluse vastu – praeguse Bolderāja kohale.

1700. aasta märtsis vallutasid Daugavgrīva saksid. Kindlus nimetati ümber ja kuni 1701. aasta detsembrini kutsusuti seda Augustburgiks (sks ka Augustusburg). Foto Gunārs Armansi arhiivist

17. saj sõdade tulemusena läks kindlus rootslaste kätte. 1624. aastal vaatas kuningas Gustav II Adolf jõe vasaku kalda kindlustised üle ning käskis sellesse kohta rajada uue ja tolle aja nõudmistele vastava kindluse. Uue kindlustise peakindlus asus jõesuudme vastas. Sellel olid madalad muldvallid ja palissaad (mitmemeetristest vaiadest sein või takistused). Uut kantsi hakati nimetama Neimündeks, seda kaitses 16 vaskkahurit ja arvukalt väiksemaid raudkahureid. Rootslased hoidsid Buļļupe jõel tavaliselt kahte-kolme laeva, et toimiks postiühendus Rootsiga ja et kaitsta Daugavat mereröövlite eest. 17. saj ehitatud kindlustistest on säilinud vaid püsirohutorn.

Uue kindluse alaline garnison koosnes 2–5 roodust. Sõjaväelaste perekonnad elasid samas lähedal, kindluse väravate taga, kohas, kus varem asus Poola ratsaväe laager. Hiljem tulid siia elama Riiast välja saadetud käsitöölised, kes ei sobinud tehastesse.

Kindluse ehitamine kestis üle kahekümne aasta ja Neimündest tehti laiade vallikraavidega viisnurkne bastion koos eskarpide ja kontreskarpidega (järskude sisemiste vallikraavi nõlvadega pikaaegne kindlustis ja kunstlikud, suure nurga all rajatud nõlvad, mis olid suunaga esimese kaitseliini poole nende kaitsmiseks). Bastion, mis plaani peal nägi välja nagu kaheksanurkne täht – komeet –, oli ligipääsetav vaid ühest küljest, palissaadiga piiratud õppeväljaku poolt.

1674. aastal tehti uuesti algust kindluse ümberehitamisega. Kindlust ümbritses kuus omavahel ühenduses olevat bastioni. Just sellel ajal anti kindlusele tema praegune väljanägemine. Kindlusel oli siis ja ka varem kaks väravat: põhja- ehk merevärav ja lõuna- ehk Riia värav. Ehitustöid ei suudetud põhjasõja alguseks 1700. aastal lõpetada. Üks bastiontest jäi ilma reduuduta (reduut – suletud muldkindlustus vallikraavi ja rinnatisega).

KINDLUSE PROJEKT

Erik Dahlberg oli kuninga soosik ning tema koostas kindluse eskiisi ja projekteeris kuju, mis on tänapäevani enam-vähem säilinud. Samuti andis ta kõigile tsitadelli bastionitele nimed: Hommikutäht, Lõunatäht, Cowachen, Sadamatäht, Lõunapäike, Põhjapoolus. Ka kolmnurksetele raveliinidele anti nimed: Merikotkas, Pringel ja Delfiin. Alates 1693. aastast oli Dahlberg Rootsi kuninga Karl X Gustavi nõunik feldmarssali auastmes. Ta oli ka Bremeni ja Verdeni kindralkuberner ning aastatel 1696–1702 Riia ja Vidzeme kindralkuberner. Dahlbergi valitsusajal uuendati Lätis ja Eestis kõiki linnakindlustusi.


Rootsi laevastiku flotillilt saadetud dessant pommitab Daugavgrīva kindlust Buļļupe jõe kaldalt. 1701. aasta. Foto Gunārs Armansi arhiivist

Täpselt aasta – 1. jaanuar 1743 kuni 1. jaanuar 1744 – viibisid vangidena kindluses Braunschweigi prints Anton Ulrich koos abikaasa Anna Leopoldovna ja imikust pojaga – Vene keisritroonilt kukutatud Ivan VI Antonovitšiga.

1710. aastal alistus Riia Vene tsaarile ja pärast seda oli Vene sõduritel vaid üks tõsisem vastane – tsitadell. Sündmusi kiirendas kindluse komandandi kiri Vidzeme kindralkubernerile krahv Strembergile, kes asus Riias. Komandant Stackelberg teatas, et kindluses valitseb nälg ja kaitsjate ridu hõrendab katk. Kiri sattus venelaste kätte ja armeed juhatanud kindral sai teada, et kindluse garnison on nõrgestatud, ja seepärast käskis asuda rünnakule. Pärast lühikest tulevahetust andis Rootsi komandant alla ning umbes kuu pärast Riia kapitulatsiooni oli Rootsi kaotanud kõik tugipunktid Lätis.

Ühtlasi saabus Dünamündesse (tsaar Aleksander III venestamisajal kutsuti seda Ust-Dvinskiks) Vene impeeriumi armee aeg. Tõendid, kuidas tollal elu kindluse lähedal kulges, on üsna vastuolulised. Tsaariajast on jäänud vähe tõendeid. Kuna säilinud objekt on sõjaline, ei olnud konkreetsete detailide väljatoomine teretulnud. Impeeriumi ajal rajati sinna uus garnisonihoone ja kasematid ning täiendati kaldakindlustusi ja tugevdati valle.

Foto: Facebooki grupp

1772. aastal algas õigeuskliku pühakoja ehitamine. Kahte kuplit võib näha siiani. Klassitsistlikus stiilis hoone kavandas Alexander Wist. Läti ajal ei jõutud seda lammutada, nõukogude ajal ehitati sinna veetorn.

Maa ja hooned poolsaarel kuulusid impeeriumile ja kõik, kes soovisid seal elada, pidi riigile maksu maksma. Vaesemad sõjaväeteenistujad said hinnaalandust, kui kasvatasid sõdurite jaoks köögivilju. Keiser Peeter Esimene käis kindluses kaks korda. 1711. aasta juunis koos oma tulevase abikaasa Katariina I-ga, tollel ajal veel pastor Glücki kasutütre Martaga. Ernst Glück oli Rootsi ajal (aastatel 1680–1683) kindluse vaimuliku ülesannetes.

MTÜ Bolderājas Grupa juhataja Sandra Jakušonoka rääkis Daugavgrīva kindluses teeninud vaimulike saatustest.

Daugavgrīva kindluse obelisk. Rajatud Dünamünde kindluse 200. vallutamise aastapäevaks 8. augustil 1910. aastal. Foto: wikiznanie 

1910. aastal algas Vene armee ja kindluste reorganiseerimine. Daugavgrīva sai kolmanda, kõige madalama kategooria kindluseks. Mõnda aega oli õhus isegi mõte tsitadell lammutada. Võimalik, et just sel põhjusel alustati uute kasarmute ehitamist juba Bolderāja aladele.

Esimese maailmasõja alguses paigutati kindlusesse 13 roodu maakaitseväelasi. Nendest 98% olid lätlased ja ülejäänud 2% teistest rahvustest isikud. Nendest tööliste roodudest kaheksa olid relvastatud maakaitseväelased, viis roodu oli relvastamata. Kuna rinne lähenes, formeeriti nendest maakaitseväelaste roodudest 19. märtsil 1915. aastal Daugavgrīva kindluse 1. ja 2. polk. Läti maakaitseväelastest moodustatud verivärsked polgud näitasid oma mehisusega lahingus Vene väejuhatusele, et võib-olla on rahvuse alusel pataljonide formeerimine kasulik. Tõele au andes peab ütlema, et mitte kõik ei nõustunud selle mõttega. Oli piisavalt palju vastaseid, kes tundsid, et selliste väikeste rahvuslike relvarühmituste teke on ohtlik ja ettearvamatu.

Läti kütid Daugavgrīvas 1916. aastal. Foto: zudusilatvija.lv
Läti sõjaväe Daugavgrīva polgu ranna suurtükiväe sõjaväelased kasarmus puhkamas. Foto: zudusilatvija.lv

Kuid pärast esimest lahinguedu juurdus mõte Läti vabatahtlikest kütipolkudest üha tugevamini ja 10. juunil 1915. aastal tegi riigiduuma saadik Jānis Goldmanis ülemjuhatajale suurvürst Nikolai Nikolajevitšile asjakohase ettepaneku.

Esimese maailmasõja alguse hommikul sõitis Daugaval Saksa aurik Regina, mis pidas regulaarset mereühendust Riia ja Stettini (praegu Szczecin, Poola) vahel Saksamaal. Aurikul ei olnud raadiot, seepärast oli aluse meeskonnale sõjakuulutus täiesti ootamatu. Ametlikult oli Regina esimene sõjas kaotatud laev. See nimetati ümber Russalkaks ja kasutati sõjategevuse ajal hospitallaevana.

Ametliku loa saamine võttis kaks kuud. Esimesel sõja-aastal staabiülemaks olnud kindral N. Aleksejev kirjutas ülemjuhataja korraldusel alla käsule formeerida kaks Läti üksust. Üksuseid nimetati 1. Läti Daugavgrīva kütipolguks ja 2. Läti Riia kütipolguks. Vene riigiduuma saadikute Jānis Goldmanise ja Jānis Zālītise algatusel loodi ka Läti kütipolkude komitee, mis koosnes 15 inimesest. Avaldati Kārlis Skalbe kirjutatud üleskutse „Kogunege Läti lippude alla“. Polkudesse võisid vabatahtlikuna astuda alates 17. eluaastast need, kes ei olnud veel kutsutud teenistusse või teenisid juba teistes sõjaväeosades.

3. jaanuarist kuni 22. maini 1919. aastal paiknes Daugavgrīva kindluses Läti Punaarmee, pärast seda vallutas kindluse landesveer.

Tik skrandas, smirdoņa un bads, un lāsti,
Un pāri kliedzieniem: Tu – cilvēks brīvs!
Gar acīm aizslīd Dantes moku stāsti;
Tu spēji miesā cērt: Vai esi dzīvs?

Kā arēnā tu nomests vidū zvēru
Un pats tu zvērs ik brīdi dziņās spīvs
Tos zobiem kost un izdeldēt ar sēru…

Tik kādureiz, kad dzisis rieta kvēls,
No murgiem laužas dveseles brēciens žēls,
Un augam dziesmu dzird tik aizmūžīgi sēru.

Jānis Medenis

Bermondti sõja ajal 13. oktoobril 1919. aastal lahkus Suurbritannia ja Prantsuse laevastik Daugava jõelt ja heitis ankrusse Daugava suudme vastas. Kui Läti armee valmistus 14. oktoobril ületama Daugavat, siis palus kindral Sīmansons liitlaste laevastikult toetust Daugavgrīva küljest. 15. oktoobril avas liitlaste laevastik tule ja pärast tugevat tulistamist maabus 9. Rēzekne jalaväepolk Daugava teisel kaldal ning hõivas Bolderāja ja Daugavgrīva kindluse, vangi võeti 300 vastast, üks kahur ja raadiosaatja. Pärast Läti vabadussõda asus kindlusesse Läti armee suurtükipolk.

Pärast teist maailmasõda ehitas nõukogude võim kindlusesse kinnipidamiskoha. Raskete kuritegude eest süüdimõistetud ootasid siin mahalaskmist või töölaagrisse saatmist. Tsitadellis asusid ka kasarmud, laod ja torpeedotöökoda.

TALVESADAM

Daugavgrīva arengus oli tähtis osa talvesadama ehitamisel. Riia sadam oli talvel aluste jaoks suur probleem, kevadine jää lõhkus Daugaval rohkem kui ühe purjeka. Daugava suudmes avatud talvesadam pani aluse väga aktiivsele kaubandusele. Tehnilise progressi abiga sai süvendada sadama basseini ning nüüd said ka suuremad laevad pelgalt talve veetmise kõrval siin ka kaupu laadida. Kindluse peremehele – sõjaväele – see väga ei meeldinud, võib-olla oli harjumatu, et sõjaväeobjekti kõrval on nii palju tsiviilisikud ja välismaiseid laevu. Kuid nende etteheiteid ei pandud tähele ning kaubandus ja kaupade laadimine ei katkenud. Tänu talvesadama edukale arengule oli hiljem võimalik laienedes rajada dokk ja laevaremonditehas.

Foto: bing maps

PROJEKTI EKSPERT

Sandra Jakušonoka

Ühingu juhataja "Bolderājas grupa"

TEKSTI AUTOR:

Kristīne Radovica

Ajakirjanik

VIDEO AUTOR

Miks Siliņš

Videooperaator, "DELFI TV".