Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Čiekurkalns on tervenisti töölisrajoon. Selle vereks olid kümnete aastate jooksul ümbruskonna vabrikute töölised, arteriteks pealtnäha ilmetud pikad ja põigiti puitmajade jooned, selle selgroog oli raudtee ning erksad märgistused tähistasid massiivset veetorni ja TEC-1 kunagi suitsenud toru. Pärast seda, kui nõukogude ajal sajandivahetuse paiku hävinesid puitehitised ja vabrikud surid välja, elas linnaosa läbi uue õitsengu ning čiekurkalnslased üritavad nüüd oma ümbruskonna rikkalikku ajalugu uurida.


Riia marsruudid: Čiekurkalns

Mõisnike äriprojekt

Čiekurkalns, nagu ka paljud varem Riia juurde moodustunud linnaosad, tekkis 19. sajandi teises pooles. Pärast agraarseaduse muudatust, mis lubas igaühel vara soetada ja edasi pärandada, hakkasid jõudsalt arenema manufaktuurid ning Vidzeme kubermangu pealinna Riiga saabusid inimesed tööd otsima ja uut elu alustama.

Čiekurkalnsi veetorn ja Jānis Poruksi nimeline Riia keskkool Suure kalmistu poolt vaadatuna, 1937. a. Foto: LNA LVKFFDA 


Reageerides hoogsatele muutustele, otsustas Šreienbuši mõisa omanik jaotada viimased maa-alad suurteks, umbes 70 hektari suurusteks hingemaadeks. Kümnendite jooksul rajati luidetel kõrgunud mändide asemele ridade kaupa väikseid puumaju. Sajandivahetusel elas Šreienbuši linnaosas sama palju inimesi kui praegu – umbes 7000.

Kuna Agte oli ka Mežaparksi planeerija, Gustav Agte tahtis ta arendada
selle juurde kuuluvat Ķīšezersi järve kallast ja jalutamiseks mõeldud parki

Čiekurkalnsi põhjaosas Ķīšezersi järve ääres otsustas Riia peainsener Gustav Agte jagada oma väikeste mõisate Dragūnu, Heila ja Jaunāse maad ainulaadseteks kruntideks. Kuna Agte oli ka Mežaparksi planeerija, tahtis ta arendada selle juurde kuuluvat Ķīšezersi järve kallast ja jalutamiseks mõeldud parki. Praegugi saab aadressil Viskaļu 19 näha 19. sajandi lõpul ehitatud villat. Esialgset projekti aga ei realiseeritud ning Ķīšezersi kaldale kerkis mõisate asemele palju ettevõtteid ja hilisematel aastatel ka õppeasutused.

Majandusbuum ja mäss


Linnaosa edasine areng kulges üsna hoogsalt. Seoses uue Riia–Pihkva raudteeliini ehitusega 1889. aastal rajati siia sorteerimisjaam, kus komplekteeriti rongikoormad, mis saadeti edasi Riiga ja teistesse sihtkohtadesse. Linnaosa nime muutmine näitas, et riigiametnike arvates ei olnud rajoon oluline: alguses oli jaama nimi Sorteerimisjaam, seejärel nimetati see ümber Balti jaamaks, praeguse Mežaparksi laienemisel sai sellest Tsaari mets ning pärast 1918. aastat Ķeizarmežsi jaam. Juba aasta hiljem pandi uus nimi Krūzesmuiža ning 1929. aastal tunnistati jaam linnaossa kuuluvaks ja see sai nime Čiekurkalns.

Raudteetööliste majad ja depoo pikuti Riia–Pihkva liiniga Čiekurkalnsi sorteerimisjaama juures. Foto: Čiekurkalnsi arendamise ühingu arhiiv / Ajapaik.ee

Kohalikud elanikud said raudteeliini ehitusel tööd ja Šreienbušši saabus õitseng. Selle tulemusel keelduvad pedantlikud čiekurkalnslased siiani raudteed oma linnaosa piiriks pidamast ja ütlevad, et piiriks on Ropažu tänav. Čiekurkalnsi täpselt määramata piire ümbritsevad Riia Risti kirik, Čiekurkalnsi turg ja niinimetatud Uus Teika. Linnaosa mitteametlikule piirile tuli kasuks ka see, et Šreienbušši rajati seoses raudtee ehitamisega suured vabrikud. Suurimaks tööandjaks oli 1885. aastal avatud vaguniehituskompleks Fēnikss praeguse Gustava Zemgala allee, Brīvībase tänava ja raudtee vahel. Aadressil Brīvībase 201 võib siiani näha hoonet, kus töötas vabriku juhatus.

Töölised ettevõtte Fēnikss väravate juures, 1920. aastad. Foto:  Zudusī Latvija

Kahe sõja vahelisel ajal tekkis Fēnikssi baasi Vairogsi-nimeline ettevõte, kus toodeti 1930. aastate lõpus saadud litsentsi alusel rohkem kui 300 sõidu- ja 1200 veoautot ning üle 200 bussi.

Teine linna arengusse kõige rohkem panustanud ettevõte oli Lina un džutas manufaktūra, mis rajati linnaosa teise otsa ja avati 1899. aastal. Ettevõtte tekkimine on Čiekurkalnsi ajalukku verega jäädvustatud. Kõigest üks kuu pärast vabriku avamist kogunesid umbes 200 töötajannat, et korraldada protest, sest makstava tasu ja töötingimustega ei oldud rahul. Oma probleemidest taheti teavitada kuberneri. Protestijad väljusid väravatest ja otsustasid minna nüüdisaegse Krustabaznīcase ja Brīvībase tänavat mööda Aleksandri väravateni praeguse Õhusilla juures. Seal ootasid neid sandarmid, kes panid naised Aleksandri parki kinni. See asus praeguse Brīvībase, Pērnavase ja Krišjāņa Barona tänava vahel. Naabruses asuvast ettevõttest Fēniks tuli siia veel umbes tuhat töölist: algasid kokkupõrked ja Moskva eeslinna kasarmutest saadeti mässu maha suruma ligikaudu tuhat sõjaväelast. Veristes kokkupõrgetes hukkus umbes 11 inimest ja üle 200 arreteeriti.

Ettevõtte Linu un džutas manufaktūra administratiivhoone, tööliste aed kahe sõja vahelisel ajal. Foto: LNA LVKFFDA ja Riia keskraamatukogu Čiekurkalnsi harukogu arhiiv

Nõukogude ajal taheti
kõik maha lammutada

Hoolimata rahutustest sajandi alguses vabrikud õitsesid ja siia rajati pidevalt uusi ettevõtteid, näiteks tööpingitehas Atlass ja terasevalamistehas Salamandra. Siin tegutsevad siiani ettevõte Konsums ja vabriku Bekona eksports järeltulija Rīgas miesnieks. Hulk aega hiljem, 1950. aastate paiku, ehitati Čiekurkalnsi Riia esimene soojuselektrijaam või TEC-1, mis oli kaunistatud sotsialistliku romantismi hõngulise tellisedekooriga. See hiiglaslik hoone laguneb iga päevaga, sest selle omanik Latvenergo ei ole siiani suutnud leida telliskivist hiiglasele kasutust pärast seda, kui kõrvale ehitati väiksem soojuselektrijaam.

Tolleaegsest elust ja linnaosa elanikest annab tõestust meie päevil veetorn, mis on oma „kolleegide“ seas Riia kõrgeim, ja 37. keskkool, mida 1933. aasta avamisel peeti Läti kõige suuremaks kooliks. Kohalikele ei meeldinud see liialt modernses funktsionalistlikus stiilis hoone, kuna see meenutas väga vabrikukorpuseid, mis täitsid tervet linnaosa. Selle kõrval asus eelkool, mis rajati endise Šreienbuši mõisa alale.


1950. aastate paiku, ehitati Čiekurkalnsi Riia esimene soojuselektrijaam või TEC-1,
mis oli kaunistatud sotsialistliku romantismi hõngulise tellisedekooriga.

1924. aastani, kui Čiekurkalns ühendati Riia linnaga, oli tegemist eraldiseisva linnaosaga ehk nii-öelda linnaga linnas. Ainult voorimehed, keda siinkandis palju leidus, käisid päeval Riias tööl, kuid enamik siinsetest töötajatest ei lahkunud linnaosast terve päeva jooksul. Veel 1930. aastatel oli paljude čiekurkalnslaste hoovides laut ja kariloomad, keda niitudel karjatati. Praegu asub seal piirkonnas riigitulude ameti hoone. Čiekurkalnsi arendamise ühingu juhatuse liige Kaspars Spunde räägib, et paljud kohalikud, kes linna sõidavad, ütlevad siiamaani, et lähevad Riiga.

1980. aastate alguses otsustasid Riia planeerijad selle vaikse idüllilise puitehitiste vabariigi natuke ümber teha. Arvukate mitmekorruseliste tüüphoonete eest päästis Čiekurkalnsi Nõukogude Liidu majanduse allakäik ja Läti vabariigi taasiseseisvumine. Õnneks jõuti maha lammutada ainult osa 4. põiktänava vanadest hoonetest, kus praegu on väikestesse tänavatesse laiali laotunud mitmekorruselised majad. Riia keskraamatukogu Čiekurkalnsi harukogu juhataja Aija Namavīra jutustab, et linnaarhitektid plaanisid peaaegu kõik puithooned asendada paneelmajadega.

 

Vuntsidega päästjad ja
maailmatasemel insenerid

Enne esimest maailmasõda elas Čiekurkalnsis 22 000 elanikku ehk kolm korda rohkem kui praegu. Arvestades tühje kohti tänavatel, hävinesid paljud majad oma elanikega alatiseks. Osa hoonetest hävines, osa lammutati ja osale sai saatuslikuks üks vanimaid puitehitisi kummitanud hädasid – tulekahju.

Omal ajal, kui töölisrajoonis oli vaja tagada ohutus, asutati Šreinbušis vabatahtlike tuletõrjujate ühing. Šreinbuši tuletõrjujad said esimestena Lätis oma auto ja hiljem hankisid kohalike ettevõtete abiga vahtkustutid. Tollased ajalehed tõendavad, et tuletõrjujate ühing ei olnud ainult linnaosa ohutuse kindlustaja, vaid ka kultuurielu süda. Hiljuti restaureeritud tuletõrjedepoos korraldati balle ja teisi üritusi.

Nagu tollastelt fotodelt näha, olid tuletõrjujatel peale auto ja säravate kiivrite ka tihedad vuntsid. Need kasvatati kindla eesmärgiga: vuntsid aitasid suitsu täis ruumis paremini hingata. Vabatahtlike tuletõrjujate seas oli ka rätsep Jānis Frīlings (väikesel fotol paremal), kes võitis tänu rikkalikule karvkattele näos omal ajal Riia kõige kohevamate vuntside tiitli. Foto: Čiekurkalnsi arendamise ühingu arhiiv ajalehest Pēdējā Brīdī (1936. a).

Lätis ja mujal maailmas pakkusid kõneainet ka teised Čiekurkalnsi elanikud. Kahe sõja vahel said legendideks disainerid ja leiutajad vennad Kārlis ja Ādolfs Irbītis. 1904. aastal sündinud Kārlis huvitus juba lapsena lennukitest ja pärast Riia tehnikumi lõpetamist otsustas ta end inseneriteadustele pühendada. Ja kuigi 1933. aastal töötas ta koos Arnold Panderiga välja esimese ja ainukese Läti mootorratta Pandera, jäi tema tõeliseks kireks siiski just nimelt lennundus. 1930. aastate teisel poolel hakati tema initsiatiivil Riiklikus Elektrotehnika Vabrikus (REV) esimest korda lennukeid tootma ja 1938. aastal püstitas Irbītisega koos projekteeritud lennuk I-12 (tegemist oli juba 12. čiekurkalnslaste ehitatud lennukiga) uue maailmarekordi: reis Londonist Riiasse kestis 9 tundi ja 5 minutit. Enne teist maailmasõda õnnestus vabrikus toota 12 sellist lennukit. Samuti ehitati seal teisi lennukimudeleid ja Irbītis alustas isegi tööd oma 19. lennuki ehk I-19 kallal. Sõja ajal sattusid Kārlis ja tema abikaasa Saksamaale, kust suundusid edasi Kanadasse. Aastaid hiljem sai temast ettevõtte Canadair peainsener. Kanadas töötas ta välja ebatavaliste tiibadega sõjalennuki V-STOL CL-84, mille visandas veel siis, kui viibis Saksamaal põgenikelaagris.

Fotoaparaat VEF Minox. Foto: Ieva Lūka / LETA

Kārlise 1910. aastal Čiekurkalnsis sündinud vend Ādolfs Irbītis ei lõpetanud rahaprobleemide tõttu kunstiakadeemiat, kuid 1930. aastatel asus ta tööle REV-i, kus hakkas üsna kiiresti juhatama ettevõtte reklaamiosakonda, mis tegeles disaineritoodete arendamisega. Arvatakse, et just nimelt tema kujundas kuulsusrikka fotoaparaadi VEF Minox, mille töötas välja Walter Zapp. Ādolfs jäi sõja ajal Lätti, naasis pärast sõda vabrikusse tööle ja disainis kõik tuntud nõukogude raadiovastuvõtjad, sh Spīdola, Selga, Rigonda ja Rīga mudelid.

Tööstusrajooni erilisemad paigad

Ciekurkalnase jaamahoone

Risti kasarmud

Čiekurkalnsi saun

Vabatahtlike tuletõrjujate ühingu depoo

TEC-1

Inspireeriv pink  

Riia Püha Risti kirik 

 Veetorn 

Evangeelne Luteri Misjonikirik

Riia tehnikaülikooli transpordi ja masinaehitusteaduskond 


Ciekurkalnase jaamahoone
 – see seisis varem riigimaal, kuid praegu kuulub see juriidilisele isikule ja sinna on ehitatud korterid.

Veetorn  – kuigi Wilhelm Bockslaffi juugendstiilis projekteeritud veetornid siin ja Āgenskalnsis on sarnased, on 1911. aastal kerkinud „kolleeg“ palju suurem. Siin kõrval on puude varju peitunud üks kahekümne viiest Reinhold Schmaelingu projekteeritud Riia koolist. Linnale kuuluv veetorn ootab ikka veel, et tema edasine saatus ära otsustataks.

Riia Püha Risti kirik  – pühamu taheti esialgu rajada Fēniksi ehk praeguse REV-i kultuuripalee juurde, kuid olud muutusid. Selle rahvusromantilises stiilis hoone projekteeris samuti Wilhelm Bockslaff.

Riia tehnikaülikooli transpordi ja masinaehitusteaduskond  –varem tegutses siin ettevõte Linu un džutas manufaktūra, mille administratiivkorpus paigutati tänavaga risti. Nõukogude ajal asus hoones Jakovs Alksniņše nimeline kõrgem sõjatehnika lennunduskool. Spunde sõnul võib üsna tihti näha, et kooli territooriumile sisenevad Vene numbrimärgiga autod – nendega võivad tulla näiteks kõrgkooli vilistlased. Kui minna sügavamale linnaossa, jääb silma ainus säilinud villa, mis tõendab, et enne manufaktuuri ehitamist plaaniti siia rajada suvilarajoon.

Inspireeriv pink  – vendade Irbītiste auks püstitatud objekt, kust avaneb vaade lennukiinsener Kārlise ja disainer Ādolfs Irbītise majale.

Evangeelne Luteri Misjonikirik  –kogudus, mis on pausideta tegutsenud juba 1921. aastast. Oma palvemaja ehitas kogudus seitse aastat hiljem. Ainulaadseid kaunistusi ja ebatavalist hoovi (sealhulgas tornikella) hakkas juba nõukogude ajal looma Oļģerts Miķelsons.

Vabatahtlike tuletõrjujate ühingu depoo – see taastati mõned aastad tagasi ja rajati juurdeehitis. 1. põikjoone poolt on säilinud hoone algupärased kontuurid ja kõige olulisemana kõrge torn, kus varem kuivatati voolikuid.

Čiekurkalnsi saun  – ajad muutuvad, kuid üks Riia vanimaid saunu on ikka töös: neli päeva nädalas on see avatud ainult meestele ning ühel päeval nädalas, reedeti, on teretulnud vaid naised.

Risti kasarmud  – ehitatud veidi enne esimest maailmasõda Tsaari-Venemaa vajaduste tarvis, kuid kahe sõja vahelisel ajal läksid need Läti sõjaväe kasutusse. Praegu asub sellel suletud territooriumil Läti rahvuslike relvajõudude ühendstaap.

TEC-1 – Čiekurkalnsi Riia esimene soojuselektrijaam või TEC-1, mis oli kaunistatud sotsialistliku romantismi hõngulise tellisedekooriga. See hiiglaslik hoone laguneb iga päevaga, sest selle omanik Latvenergo ei ole siiani suutnud leida telliskivist hiiglasele kasutust pärast seda, kui kõrvale ehitati väiksem soojuselektrijaam.

PROJEKTI EKSPERT

Kaspars Sprunde

Čiekurkalnsi arendamise ühingu juhatuse liige

PROJEKTI EKSPERT

Aija Namavīra

Riia keskraamatukogu Čiekurkalnsi harukogu juhataja

TEKSTI AUTOR

Andris Kārkluvalks

DELFI ajakirjanik

VIDEO AUTOR

Kārlis Dambrāns

DELFI fototoimetaja