Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Rahvusteatri eklektilises stiilis hoone ehitati 1901. aastal ja võimalik, et see on kõige luksuslikum hoone bulvari ringtee ümbruses, aga võib-olla kogu Riias. Esialgu oli see Teine Linnateater, kus esines vene trupp. Kuid pärast Läti riigi väljakuulutamist 18. novembril 1918 anti hoone peagi läti trupile. Juba 23. veebruaril 2019 tähistab Läti rahvusteater oma sajandat aastapäeva. Selles hoones toimusid esimeste läti näidendite esietendused, siin esitati klassikalisi autoreid, kuid kõige tuntumaks näidendiks võib lugeda Rūdolfs Blaumanise teost „Rätsepad Sillamatsil“, millega lõpetatakse igal aastal hooaeg. Sellest, milliseid lugusid peidavad endas need luksuslikud seinad, jutustab see „Riia marsruutide“ osa.

Riia lood: Rahvusteatri

Foto rahvusteatri arhiividest

1897

1899-1901

1902

1918

1919

1921

1932

1935

1940

1941

1944

1955

1966

1988

1989

2002

2004

2017

Riia seim otsustab ehitada Teise Linnateatri

Teater ehitati arhitekt August Reinbergi eestvedamisel.

Septembris avatakse Teine Linnateater ehk vene teater.

Teise Linnateatri laval kuulutati välja Läti Vabariik.

23. veebruaril antakse teater üle läti näitetrupile. Tegemist on Nõukogude Läti töölisteatriga.
30. novembril asutati Läti rahvusteater.

Teatri juhiks saab Rainis.

Kaks aastat esines ja lavastas teatris maailmakuulus vene näitleja ja lavastaja Mihhail Tšehhov.

Rahvusteatrisse paigaldati pöördlava, mida kasutati seal 2002. aastani.

Nõukogude ajal saab teatri nimeks Nõukogude Läti draamateater.

Saksa okupatsiooni ajal saab teatri nimeks Riia draamateater.

Tegevust alustab draamateater. Pealavastaja oli Alfreds Amtmanis-Briedītis.

Žanis Katlaps lavastas Rūdolfs Blaumanise tuntud näidendi „Rätsepad Sillamatsil“.

Pealavastajaks saab Alfrēds Jaunušāns.

17. novembril taastatakse endine nimi – Läti rahvusteater.

Teatri pealavastajaks saab Oļģerts Kroders.

Teatri kapitaalremont. Etendused toimuvad teatris Dailes, Riikliku Elektrotehnika Vabriku kultuuripalees ja teistes kohtades.

21. juunil avatakse pidulikult Läti rahvusteatri restaureeritud hoone.

Avatakse Uue saali juurdeehitis.

Riia tsitadellis asusid sõjaväelased ning see oli suletud maailm, kuhu tavainimene ei sattunud. Linnakindlustused lammutati alles 19. saj lõpus, kõigest 20 aastat hiljem kui linnavallid. Seepärast oli siin 1890. aastatel tühi ala ja endise tsitadelli asemele ehitati karistusmaja, millest sai hiljem linnavangla, kus istus omal ajal ka Rainis. Kanali juurde hakati omakorda koguma rohelisi istikuid ja loodi Kütiaed, kuhu istutati lehtpuid. Kanalit plaaniti alguses kasutada transpordiühenduse jaoks, mistõttu seda süvendati, ja Jēkaba väljakule mõeldi kaevata bassein, kuhu teha sadam. Umbkaudu seal, kus praegu on teater, asus ehitusmaterjali ladustamise plats, kuid suurejoonelist mõtet ei tehtud teoks, nii on kirjas Vita Banga artiklis, mis on avaldatud raamatus „Läti rahvusteater“. Seega anti kanali kallas (VIIDE ARTIKLILE) istikutele – heakorrastus, mis oli saksa maastikuarhitekti Georg Kuphaldti teene. Tema algatusel istutati Riia pikim tammeallee, mis viib juba sada aastat rahvusteatrist mööda ja kuhu plaanitakse lähiajal luua Saja Aasta allee, mis on ühiskonnas tekitanud kuumi diskussioone.

Siin, nn Linnuaasal, toimus 1896. a Läti etnograafia näitus. Pärast seda jäi alles lai liivane väli, kuhu otsustati ehitada Teine Linnateater või vene teater.

Foto rahvusteatri arhiividest

Esimene Linnateater ehk saksa teater ehitati 40 aastat varem ja see ehitati ka ümber. Tänapäeval teatakse seda teatrit kui Läti rahvusooperit.

Tollastel linnajuhtidel tekkis teiste Euroopa linnade eeskujul mõte luua Riias teatribulvar. Kolmas ehk läti teater kavatseti püstitada umbkaudu sinna, kus praegu asub kino Citadele ja Stockmann. Kuid esimene maailmasõda rikkus need plaanid ära.

1897. a projektikonkursi võitis läti päritolu arhitekt August Reinberg, kuid tema projekti muudeti mõningal määral: esialgsetelt eskiisidelt on näha, et luksuslikule hoonele sooviti lisada tornid, nii kirjutab oma raamatus „Läti rahvusteater“ kunstiajaloolane Vita Banga. Ehitustöödega tehti algust 1889. aastal ja neid korraldas tolle aja oskuslikuim lätlasest ehitusettevõtja Krišjānis Ķergalvis oma meeskonnaga. Nende meisterlikkus tuli ilmsiks hoone fassaadi juures, kus dekoori ja kaunistuste jaoks kasutati parimaid telliseid, ja näha on keerukam müüritis, mis nõudis vilunud spetsialisti oskuseid.

Riia 2. riigigümnaasium

Teine Linnateater, nüüdisaegne Läti rahvusteater

Ajutine teater, kus mängis läti teatritrupp

Endine Läti ülikooli bioloogiateaduskond

Riia panoraamvaade lennukist et Kronvalda boulevard ja Sagittarius aiad (nüüd Kronvalda park). Riia, 1916. Autor pole teada. Läti Rahvusarhiiv Läti riik kinofotofono dokumentide arhiiv, 1.f.,4909P.I.

Projekt oli vaevu alanud, kui selgus, et ehituse kõige suuremaks probleemiks on liiv. Tõsi, sellele leiti varsti lahendus – hoone aluspinda kaevati 1500 tammevaia. „Nii et meie teater on nagu Veneetsia või Amsterdami palee, ehitatud vaiadele. Teater koos kõigi oma kaunistuste ja titaanidega ehitati sellisel kujul, nagu see on ka praegu, valmis kahe aastaga. 1901. aastal oli teater valmis, seda tõendavad ka numbrid lava kohal,“ räägib teatri kirjanduskonsultant Ruta Melnace. „Hoone avati aasta pärast ehitustööde lõppu, kuna ehitusnormide alusel pidi hoone seisma, et tuleksid välja võimalikud ehitusvead. Teater avati 14. septembril 1901. aastal etendusega „Lumivalguke“ (A. Ostrovski). Tollel ajal rentis teatrit tuntud ettevõtja Konstantin Nezlobin (päris nimi: Konstantin Aljabev). Läti teatril polnud hoone rentimiseks siis piisavalt raha. Ka praegu oleme Riia linnavolikoguga rentniku suhetes.“ Teatris mängis sellel ajal väga hea vene trupp, kes töötas seal kuni esimese maailmasõjani.

MEIE TEATER ON EHITATUD VAIADELE NAGU VENEETSIA VÕI
AMSTERDAMI PALEE. TEATER EHITATI KAHE AASTA JOOKSUL
TÄPSELT SELLISEKS, NAGU SEE TÄNAPÄEVAL ON: KÕIGI KAUNISTUSTE JA ATLANTIDEGA. Ruta Melnace

Luksuslik ja tänapäevane

Ehitamise ajal oli hoone ümbritsetud taraga – ohutuse pärast, aga ka selleks, et varjata ehitust uudishimulike silmade eest. Reinberg kavatses püstitada ühe Riia suurejoonelisema hoone, millest saaks linna ime. Viimistluse ja kaunistamise tegid silmapaistavad meistrid, eriti vääri märkimist Otto un Wassil, aga ka August Volzi tööd. Eriti meisterlikult on loodud väärikad, endassesüvenenud atlandid, mis hoiavad üleval teatri peasissepääsu, kui aga tõsta silmad kõrgemale, siis vihmaveetoru otsas võib näha ühte haruldast Riia draakonit. Eklektilisel fassaadil on näha juugendstiilile iseloomulikud voogavad jooned, kuid samuti klassitsismile omased motiivid, näiteks massiivsed vaasid rõdudel. Selle üks iseloomulik element on suur Riia vapp, mida pärgavad teatrimask ja lüüra. Vähesed, kes tõstavad silmad kõrgemale, et vaadelda ovaalset fassaadi, võivad seal näha kunstigeeniuste portreesid: Goethe, Puškin, Schiller, Shakespeare, Gogol ja Molière. Kõige paremini on portreed näha ajal, kui puudel pole veel lehti küljes.

Foto rahvusteatri arhiividest

Reinberg toetas meeleldi uut tehnoloogiat, seepärast oli teatrisse juba ehituse alguses plaanitud elektrivalgus, ventilatsioonisüsteem, mis töötas au ja kiitusega ka veel 20. saj teisel poolel, samuti keskküte. Veel praegugi võib Valges saalis näha ja ennast soojendada radiaatorite vastas, mis paigaldati siia juba sada aastat tagasi. Siin ei ole kunagi olnud küünla- ega gaasivalgust, ainult elekter ning elektrijaam asus kanali suudmel Daugavasse. „Katusel, fuajee kohal, asus vaatajate jaoks mõeldud ruum, kus liikus soe värske õhk. Sinna pääses mööda keerdtreppi, mis sai alguse keldrist, peale selle oli kanali kõrvale ehitatud šaht, mis viis hoidlast katusenurka,“ kirjutab modernsetest uuendustest Vita Banga.

Lahendati ka transpordiküsimus – teatri ja Kuphaldti rajatud tammeaallee vahele ehitati väike tänav. 1905. aastal, kui Bastei bulvarit (praegune Zigfrīda Annas Meierovica bulvar) laiendati, ehitati külastajate meeleheaks kuni Riia vene teatrini elektriline trammiliin.

Riia Nikolay Boulevard. 1900 ndad. Postkaart. Foto: Zudusī Latvija

Vestibüülis asus kaks kassaruumi, millest üks oli ka kommunikatsioonikeskus, sest seal oli telefoniaparaat ja politsei valve. Vestibüül oli väljapeetud valges ja hallis toonis kuldsete kaunistustega.

„On selline ütlus, et teater algab garderoobist. Otseses ja kaudses mõttes. Seekord käib jutt kõige otsesemast tähendusest – rõdu garderoobinagidest. Need seisavad seal juba teatri avamisest alates 1902. aastal,“ räägib Melnace.

„Nendel aegadel oli nummerdus väga huvitav. Inimene tuli teatrisse, läks esimesele rõdule, vaatas piletit, kus oli kirjas kohanumber, ja jättis mantli piletinumbriga nagisse. Siin ei ole kunagi olnud riidehoidjaid ega garderoobinumbreid. Teatrietendusi käis vaatamas soliidne publik, kellel ei olnud vaja võtta teiste asju. 

1975. aastal külastas meie teatrit teel Peterburist MoskvasseAmerican Conservatory Theater San Franciscost oma dekoratsioonidega kahe etenduse jaoks. Kui nad nägid neid nagisid, siis olid nad väga innukad neid ära ostma. Kuna nende veoautodes oli palju dekoratsioone, siis võisid nad nagid sinna rahulikult ära mahutada. Ükski kukk poleks kirenud, aga teater oleks teeninud dollareid. Nagu näeme, seisavad need kõik endiselt siin. All saalis on lett ja riidehoidjad, kes jagavad numbreid, seal on järjekorrad ja tunglemine, aga siin võivad inimesed ikka veel rahulikult minna ja võtta oma siia jäetud asjad. Teisel rõdul on samasugused nagid.“ Tuleb öelda, et teatri restaureerimise ajal 2002. aastal läks ajalooline numeratsioon kaotsi.

Sama palju kulda kui jäätist

Foto: LETA

Rahvusteatri, selle fuajee ja trepid ehitasid vanad meistrid ning hoonet ennast ja selle Valget saali peetakse üheks luksuslikumaks Riias. Voogavad jooned, kaunistused, valeaknad, loorberilehed, peeglid ja teised elemendid ületavad üksteist, luues luksuse tunde. Algupäraselt oli hoone rohehall-valge, silmapaistvamad kohad aga kuldsed. Samas mõlemas saalis võis lugeda ladinakeelset kiitust kunstile „Ars liberat“(kunst on vabadus) ja „Ars unitat“ (kunst ühendab). Kuldamistööde ajal, nagu räägib Melnace, kasutati Valges saalis nii palju kulda, kui mahub ühte jäätiseportsjoni, aga Suures saalis kulus kokku umbes 400 grammi kulda.

Raudne eesriie

Raudse eesriide teater on paigaldatud juba ehitamise ajal kui kohustuslik tuleohutusnõue. Noorematel aegadel kasutatakse seda ka mõnes etendused kui efekti. Praegu - "Salomeed"

Rõdu

Loogid nagu ooper olid algselt mõeldud kuberneri ja kupli jaoks, kuid hiljem president ja valitsus.

Atlanti

Teatri fassaadi üks kõige iseloomulikumaid tunnusjooni ja Augusta Folca ettevõte loodud võimsad atlasid kes toetab seina ukse juures.

Alguses valgustas lava 289 valget ning 180 punast ja rohelist lampi. Efektide loomiseks oli ka kaks nurgalampi.

Suure saali võlvil võib veel tänagi näha lõvi, kes kaitseb Riia väravat – see on viide vapile hoone fassaadil ja faktile, et tegu on linna teatriga. Huvitav, et alguses oli teatril, mis spetsialiseerus draamalavastusele, väiksematele operettidele ja ooperitele, kõigest kaheksa komplekti dekoratsioone, mis kujutasid suvist ja talvist metsa, barokkstiilis saali, vaadet mägedele, tänavaolustikku, vanglat, samuti rikka ja vaese inimese ning tavalist tuba.

Kui selgus, et näitlejatel ja külastajatel on ruumi vähe, siis tehti enne esimest maailmasõda ümberehitis, kus hoiti ja valmistati ka dekoratsioone. Nüüdki võib mööda uhkeid kulissidetaguseid käies kõikjal näha vana hoone jälgi, seinafragmente ja teisi „kajasid“.

Läti kiiged

See on üks vähestest kohtadest Riias, kus ei tarvitse väga pingutada, selleks et ette kujutada pilti 20. saj rikka ja intelligentse publiku elust – daame, kes sisenevad, hoides kleidist, elegantseid silinderkübaraga härrasid, kes räägivad tähtsatest tehingutest, ja muidugi murranguline 18. november, kui just siin kuulutati välja riigi iseseisvus. Tõe huvides tuleb öelda, et viimane pilt on kõigest kujutlus, kuna Läti sünnipäeval valitses siin igavene sagimine.

"18. novembril 1918. aastal kuulutas Läti folki nõukogu välja selles majas sõltumatu Läti riigi loomise". Foto: f64

Ruta Melnace sõnul siin esimese maailmasõja ajal töö ei seiskunud, teatril oli palju rentnike, nende seas ka ooperitrupp. „Teate, teater on teater, kui näitlejad teevad proovi, siis võib isegi maa väriseda, kuid miski ei jää tegemata. Seda võib kinnitada Läti Rahvanõukogu, kes 17. novembril otsustas, et on saabunud aeg, kus iseseisvus tuleb tingimata välja kuulutada. Vaja oli kohta, kus seda teha. Võimalusi oli kaks: Riia loss või Teine Linnateater. Lossis oli ruumi vähem, seepärast otsustati kuulutada riik avalikult välja Teises Linnateatris, mitte kusagil isekeskis, et ei tekiks olukorda, kus „ise õhutame leeki, ise põleme“. Kuid 18. novembril toimusid seal kuni kella üheni päeval ooperitrupi proovid. Nad tõepoolest tegid kogu selle aja proovi. Alles pärast seda võis sättida lava, millelt kavatseti kell neli välja kuulutada iseseisvus. Uudis levis väga kiiresti ja kell pool neli hakati juba publikut lubama saali, kus olid ühiskonna tähtsamad esindajad, tudengid ja teised. Selle kohta on tõendid, et kui publik juba saali sisenes, toodi lavale veel loorberipuid ja keegi püüdis kinnitada Läti lipu värve eesriide külge. Rīdzenieksi (fotograaf Vilis Rīdzenieks) kuulsal fotol on näha, et vasaku külje eesriie on veidi paigast libisenud. Aga täpselt kell neli kogunesid Läti poliitikud ja sellel laval kuulutati välja Läti iseseisvus,“ rääkis Melnace.

Läti Vabariigi väljakuulutamise 96. aastapäev pühendatud tähistamine kontsert vaatajad Läti Rahvuslik Teater. Foto:f64

Tunnistuseks sellest tähtsast sündmusest on fassaadil kaks tahvlit. Üks neist asub Kronvaldsi bulvari ja Krišjāņa Valdemāra tänava nurgal, kuhu on kirjutatud neljas keeles, et siin kuulutati Läti iseseisvaks, aga teise tahvli avas algselt Kārlis Ulmanis teatri uste juures, kuid nõukogude ajal koristati see muidugi ära. Tahvli veidi väiksem koopia täpselt sama tekstiga kaunistab nüüd hoone kanalipoolset külge.

Läti teater on kommuniste puupüsti täis

Kronvalda pargis esimese Läti teatri monument, Riia. Foto:A.Buks

20. saj alguses andis läti teatritrupp etendusi Läti seltsimajas, aga kui hoone 1908. aastal põles, siis kolisid näitlejad Interimteatri (ld ajutine) saali, mis asus praeguse hotelli Grand Poet Hotell kohal (endine siseministeeriumi hoone). Selle fakti mälestuseks on Kongresside palee juurde püstitatud mälestuskivi. „Linna ümbruses oli mitu teatrit, kus kasvas üles suurepärane näitlejate põlvkond,“ rääkis Melnace.

Pärast Läti iseseisvuse väljakuulutamist hakkasid sündmused kiiresti arenema. Saksa väed vahetas välja Pēteris Stučka kommunistlik valitsus ja just siis anti Teine Linnateater läti trupile – loodi Esimene Tööliste Teater. Sellel hetkel juhtis teatrit läti kirjanik Andrejs Upīts, kes kirjutas alla dekreedile anda teater üle läti näitlejatele. Sellel perioodil naasid linna paljud Riia näitlejad. Huvitav, et nendest aegadest on teatri avamise foto, tõsi, sündmus toimus teises kohas. 23. veebruaril avati tööliste teater praegusel laval operetiga, kuna teatris oli kolm rõdu, kuhu mahtus rohkem inimesi. Pärast seda toodi kogu tegevus siia üle. Järgnes raskuste ja kaosega täidetud suvi ja sügis, kus Riia elas üle punase terrori ja vabadussõja lahingud, Bermondt-Avalovi vägede lüüasaamise. 30. novembril tõsteti esimest korda Läti rahvusteatri eesriie.

„Nime hälli juures seisis üks läti märkimisväärseimatest kirjanikest – Jānis Akuraters –, kes tuli sellele mõttele Oslos asuva Norra rahvusteatri eeskujul,“ rääkis Melnace.

Selle mõtte viis ellu Rainis, kes pärast asumiselt naasmist juhtis teatrit viis aastat. Sellel ajal lavastati eriti palju autoritöid, samuti klassikat. Tulid ka läti lavastajad, samuti sellised kuulsused nagu Alfred Antmanis-Brieditis ja noored tegijad. See aeg ei kulgenud Rainisele meelepäraselt, sest looming muutus teisejärguliseks. Ka Rainise auks on teatri Kronvaldsi bulvari poolsel küljel mälestustahvel.

Tuletõrje meeskonna Riia Vene teater (nüüd Läti Rahvuslik Teater). Riia, 1910.-1914. Autor pole teada. Läti Rahvusarhiiv Läti riik kinofotofono dokumentide arhiiv, 1.f.,88300N.I.
Läti riik PSRS Akadeemiline Draamateater (nüüd Läti Rahvuslik Teater) hoone. Riia. 11. veebruar 1969. Autor Žans Graubica. Läti Rahvusarhiiv Läti riik kinofotofono dokumentide arhiiv, 1. f.,45238N. l.

Paljud teatrisõbrad teavad hästi näitlejate portreede galeriid. See traditsioon sai alguse 1920. aastatel bareljeefiga, mis pühendati Rūdolfs Blaumanisele näidendi „Kadunud poeg“ eest. Esietendusel mängis Krustiņši rolli Peteris Ozolinš, kes selleks ajaks oli juba edukas ettevõtja ja kinkis selle töö teatrile. Bareljeef paigutati Suure saali sissepääsu juurde.

„Pärast sõda olid kõik vaesed, teater ka, kui aga 1930. aastatel juba tekkis mingisugune kapital, siis sümmeetria huvides Blaumanise bareljeefiga telliti ka teine portree silmapaistvast näitlejannast Berta Rūmniecest. See portree telliti skulptor Teodors Zal̦kalnsilt. Berta oli väga huvitav isiksus. Ta tuli teatrisse noore tüdrukuna, kuid ei mänginud kunagi noori tütarlapsi, vaid alati vanaemasid, memmekesi ja seepärast on kujunenud tavaks kutsuda teda Läti teatri emaks,“ jutustas Melnace. Edaspidi valmistati selliseid bareljeefe tuntud näitlejate juubeliteks. Uusim neist on kuulsa näitleja ja režissööri Alfrēds Jaunušansi portree.

Kõige populaarsem lavastus

Kui Nõukogude väed sisenesid Riiga, siis koristati teatrist vana silt. „Nimetati ümber Läti NSV draamateatriks. Kui siia aasta pärast tulid sakslased, siis nemad purustasid sildi ja paigaldasid uue: „Riia draamateater“.

1940.- kohtumine unbes Läti vastuvõtt PSRS. Foto Läti Okupatsioonimuuseumi kogust.

Venelased naasid 1944. aastal ja panid oma sildi. Selle nimetusega, mis tasapisi kogus austuse hõngu, elati kuni 17. novembrini 1988. Atmoda ajal loobusid kõik nõukogude nimetustest ja meile anti tagasi endine nimi Läti rahvusteater. Siis kutsuti kokku kõik loomingulised ühingud ja otsustati 18. novembril 1988. aastal selle laval tähistada Läti iseseisvuse 70. aastapäeva. See oli muinasjutuline kontsert! Kutsetele püüti kirjutada kõigi Lätis elavate rahvuste keeles,“ meenutab Melnace. Ta lisas, et küsimusi ei tekkinud ivriidiga, küll aga oli raske leida kedagi, kes oskaks kirjutada kutsele mustlaskeeles: „Õitse, minu vabariik!“ Nii oli selle kontserdi pealkiri. „Siis ei olnud olemas veel teeküünlaid, aga rahvas pani küünlad topsidesse ja meie teatri juurde tekkis valguse tee! Ja kogu teater oli kaunistatud meie suurepäraste kunstnike maalidega, kes 1944. aastal olid kõik asumisele saadetud.“

Kuid tundub, et iga Läti elaniku jaoks seostub teater kaskede lõhna ja Blaumanise teosega „Rätsepad Sillamatsil“. Läti NSV draamateatri pearežissööri Alfreds Amtmanis-Briedītise poolt oli üsna julge tegu etendada seda näidendit 14. jaanuaril 1955. Hiljem meelitab see teatritükk kümneid aastaid vaatajaid ja täidab saale ning lõpetab igal aastal jaanipäeva paiku teatrihooaja. Nüüd juba mõnda aega on lavastus Indra Roga hoole all.

Nutusein

Augustis, kui näitlejad naasevad ei puhkusest, serveeritakse reisimine auhindu, mis on teater legendaarsete näitlejate kingitus- Elzas Radzinas ripats saadud eelmise hooaja parima naisnäitleja, Kārļa Sebra ring helise hooajalise parima näitleja. Kõik osalejad tulevad teatrisse. Pildil - Riikliku teatri 99. hooaja avamist. Foto: LETA

Teatril on salajane külg, mida külastajate silmad ei näe. See on justkui teine kuningriik, mis saab alguse kohe eesriide taga. Rahvusteatris on see olemas ja seal on peidus palju lugusid. Näiteks on lava kõrval fuajee, kus näitlejannad ja näitlejad saavad puhata. Seal saab ka välimust muuta ja ümber riietuda, sest etenduse ajal on võimatu kiiresti teisele korrusele grimmiruumi joosta. Näitlejate fuajee juures on ka nn nutusein ehk tahvel, kuhu on kinnitatud rollide nimekirjad, kust igaüks võib ise näha, millist osa keegi hakkab mängima uues lavastuses või kes jäi osata.

„Peaosatäitjatega vestleb lavastaja varem, nii et tuntud näitlejatel on vabadust rohkem. Nõukogude ajal oli nii, et kui siin oli kinnitatud nimekiri, siis tuli mängida, ära öelda ei saanud. Nüüd saavad näitlejad veidi valida. Kevadel tuleme siia lootusega – isegi kui teame, et osa ei ole –, et äkki on midagi ikkagi muutunud. Või tead, et osa on, kuid ei tea, milline,“ rääkis Melnace.

Näitlejate sissepääsu juures on tahvel, kuhu on aastakümnete kaupa kirja pandud kõigi töötajate nimesid, ja igaüks, kes tööle tuleb, märgib ennast ära, et teised seda näeksid.

Omaette maailm on näitlejate grimmiruum. Siin elatakse välja kurbust ja nutetakse. Rahvusteatris on mitteametlik teatri ristivanemate komme. Sellega seoses tuleb ära märkida grimmiruum nr 9, kus etendusteks valmistusid sellised suurkujud nagu Kārlis Sebris, Alfrēds Jaunušans, Jānis Kubilis, Gunārs Cilinskis ja teised. Selleks et noorem põlvkond tunneks oma eelkäijaid, on grimmiruumi vastasseinal näha sugupuu, kus on kirjas kõik, kes on ruumi kasutanud. Kohe sissepääsu kõrval on tugitool, mis meenutab trooni – see kingiti unustamatule Kārlis Sebrisele 90. sünnipäevaks. Näitleja jättis tooli pärandusena oma teatri ristipojale Mārcis Maņjakovile.

Uued ajad, uued kombed

Sada aastat pärast ehitamist, 2002. aastal, pidi teatritrupp Kronvaldsi bulvari hoone maha jätma. Nende asemele tulid töölised, kes kaks aastat remontisid, renoveerisid ja ehitasid ümber, samuti tegid kolmekorruselise juurdeehitise, kuhu paigutati Uus ja Näitlejate saal. Sellel ajal ei olnud trupil oma kodu, etendusi korraldati Riia VEFi kultuuripalees, teatri Dailes väikeses saalis ja Alfredi majas Asītese tänaval. 2004. aastaks oli teater remonditud ja uuesti sisustatud ning veidi enne jaanipäeva avati maja Māra Zālīte etendusega.

Foto: f64

„Aastatega on raha devalveerunud, kuid mäletan järgmisi arve. Kui teater anti 1901. aastal Riiale üle, maksti selle eest 344 964 Vene kuldrubla ja 21 kopikat. Kui Riia linnavolikogu lasi teatrit aastatel 2002–2004 remontida, maksid Riia maksumaksjad 7 789 220 latti ja 88 santiimi, arvestamata eritehnikat, millele kulus veel üle 700 000 lati. Sel ajal oli meil kõige modernsem lavatehnika,“ rääkis Melnace.

Kes mäletavad teatrit enne 2002. aasta remonti, teavad, et seinad olid hallikas-rohelised, tuhmistunud, kuid pärast remonti olid seintel laiad terrakotavärvi triibud, heledad ja tumedad toonid vahelduvad nagu juugendstiilis.

Vanas hoones on tähtsaimal kohal juurdeehitis. Seal on Uus saal, Näitlejate saal ja tehnilised ruumid.

„Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kui meile juurdeehitis üle anti, siis selgus, et laekõrgus proovisaalis on kõigest 2,20 m, samuti puudus ventilatsioon,“ rääkis Melnace projekteerimisvigadest. Ta märkis, et vanemad näitlejad, nagu Alfrēds Jaunušans, Elza Radziņa ja Kārlis Sebris, tegid sellest sensatsiooni, langedes kuumadel suvepäevadel peaaegu minestusse, pikemat kasvu näitlejad ei saanud isegi hüpata, ilma et oleksid pea ära löönud. Teatri uus direktor Ojārs Rubenis lasi enamiku puudujääkidest kahe aasta jooksul parandada.

Üks kanalipoolne juurdeehitis sai teatril valmis alles hiljuti, eelmise aasta sügisel. Viimistlusel ja fassaadi ehitusel on kasutatud kokkulangevaid materjale ja värvitoone. Siin on sissepääs ja lift erivajadustega inimestele, garderoob, kohvik vaatega linnakanalile, tualett liikumispuuetega inimestele, samuti kahe saali kõrvalruumid, koridor sissepääsuga saali. Klaasfassaadi kogupindala on 141 ruutmeetrit, sealhulgas klaasist lükandsein teisel korrusel.

Reklaamifoto

Delfi portaalile rääkisid Riia linnavolikogu esindajad, et 19. märtsil kinnitati Riia linnavolikogu linnavara komitee istungil omandi ülevõtmise lepinguprojekt, kus Riia linnale antaks üle riigile kuuluv omand aadressil Kronvaldsi bulvar 2B või tenniseväljak Läti rahvusteatri taga, et laiendada Läti rahvusteatri ruume. Sinna plaanitakse ka tänapäevast juurdeehitist.

Foto: shutterstock

PROJEKTI EKSPERDID

Gunars Armans

Suurepäraste teadmistega jutuvestja umbes Riia maja ja tänava ajaloo kohta, Riia endine monumentide kaitse inspektor.

AUTOR KIRJUTAB

Andra Briekmane

Ajakirjanik, "Tūrisma Gids" toimetaja.

VIDEO AUTOR

Miks Siliņš

Videooperaator, DELFI TV