Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Toomkiriku torn on juba mitu sajandit olnud Riia ainulaadse silueti lahutamatu osa, kuid see pole alati olnud nii tugev ja vastupidav, nagu me oleme seda harjunud nägema. Oma n-ö nooruspõlves oli rõhutatud peenete gooti stiilis piirjoontega torn linna kõrgeim. Tasub ära märkida, et kirik ise muutus sajandite jooksul vähem kui ümbruskond ning selles peitub siiani keskaja katedraali suursugusus. Kloostri ristikäigus asuvad kogu vanalinna ja teiste paikade muuseumiväärtused ja arhitektuurilised detailid. Toomkirik peidab endas palju üllatusi neile, kes hoonest suurt ei tea. Tegemist on detailidega, mis viitavad üleujutuse aegadele, kui siin hulpisid kalad ja maetud luud; samuti leiab siit erilisi maale ja huvitavate lugudega vitraaže. Kirik on üle elanud katoliikluse puhteaja ja loojangu, kiriklikud rüüstamised, kaubandustegevuse kiriku sees, meeleavaldused, usklike tagakiusamise, imelised kontserdid, barrikaadide aja ja jumalateenistused riigi jaoks olulistel hetkedel. Toomkirik on Riia peakirik, mis asub vanalinna keskmes juba 800 aastat. Saame teada, kuidas see teekond on kulgenud.


Riia lood: Toomkirik

Piiskop Alberti restaureeritud skulptuur toomkirikus

Sissepääs toomkiriku ristikäiku

Maal „Laatsaruse ülestõus“, 18. saj keskpaik

Annetuskast, 1755. a

Orel, 1883. a

1641. aastal loodud luksuslik kantsel

1709. a üleujutusele pühendatud mälestustahvel

Tambur, kaunistanud Kord Meijers 17.–18. sajandi vahetusel

Altar, 1896. a

Vitraaž „Tulge kõik minu juurde ...“, 1896. a

Piiskop Meinhardi haud umbes 1380. aastast, ümber maetud 1896. a

Ehitusmeistri kapiitel ehk „liivlane“

Ajalooline sissekäiguportaal 13. sajandist

Altar Rafaeli maali „Issanda muutmine“ koopiaga. 1820. a

Barrikaadide ajale pühendatud 1991. aasta vitraažid

“Vaene hiireke" Maarja kabelis

Vilhelms Neimanise eestvedamisel loodud juugendstiilis interjöör

Ei ehitatud niisama

Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus avastati siin muistsed esemed, mis tõendavad, et Riia oli asustatud juba 12. sajandil (leiti ka teisi umbes 11. sajandist pärinevaid esemeid). Vanalinna alalt tuli välja kaks matmispaika. Üks neist asus liivi asula kõrval Daugava kaldal ja teine toomkirikust ida pool. Andris Caune viitab oma akadeemiliste toimetiste kogumikus „Lätlased ja Läti“ varasematele publikatsioonidele, mis väidavad, et sealsamas kõrval kõrgendikul asus muistne kultuspaik. Samuti on väidetud, et kui 13. sajandi alguses saabus siia oma saatjaskonnaga piiskop Albert, siis toomkiriku alal elu juba käis. Just siia otsustas ta rajada püha Maarjale pühendatud peakiriku ning ostis liivlastelt maa-ala endistest linnamüüridest väljapoole.

Toomkiriku kirdepoolsel apsiidil on näha ehitusmeistri kapiitlit ehk „liivlase pead“, nagu Vilhelms Neimanis seda kutsus.

Siia rajatav riik vajas aukartustäratavat ja siinmail seninägematut suursugust katedraali, mis pidi samal ajal olema nii Alberti ja Liivimaa vägevuse sümbol kui ka köitma tähelepanu. Elita Grosmane kirjutab oma raamatus „Riia toomkirik läbi sajandite“, et 25. juulil 1211. aastal pandi paika toomkiriku nurgakivi. Ilmselt alustati ehitustöödega sama aasta suvel. Traditsiooni kohaselt oli toomkiriku keskmes rist, mille ülemine kiir või altar oli suunatud itta. Ehitusel kasutati alguses Salaspilsi lähedalt toodud suuri lubjakivikamakaid, mida võib siiani näha niinimetatud toomkiriku augus. Kahjuks ei läinud materjali hankimine ja kohale toomine kuigi kiiresti.

Vilhelms Neimanis. Riia toomkirik piiskop Alberti ajal. Foto: Läti rahvuslik ajaloomuuseum

Pärast 1215. aastat, kui linnas toimus suur tulekahju, mille keskmeks oli konvendihoovi ja Alberti väljaku vahepealne ala, oli toomkiriku ehitamine veelgi rohkem päevakorras. Seetõttu paigaldati ehituse vahetusse lähedusse telliskivide tootmiseks ahi ning sellest ajast peale edenes töö varasemast kiiremini. 1226. aastal korraldas Rooma paavsti saadik Modena piiskop Wilhelm pühamus esimese kirikukogu istungi, mille ajal ehitustööd ikka veel jätkusid.

Läti Henriku kroonikas on öeldud, et piiskop asus kirikusse elama neli aastat pärast selle sisseõnnistamist, kuigi alguses oli see ilmselt mõni ajutine ehitis, mille vundamenti on ristikäigus võimalik näha.

PIISKOP OTSUSTAS OMA PEAKIRIKU 
EHITADA
RIIGA JA PÜHENDADA SELLE NEITSI MAARJALE. 

KIRIKUALA OSTETI LIIVLASTELT LINNAST VÄLJAPOOLE.

Uut kirikut, kui võib nii öelda, ehitati tolle aja uudseimaks. Sarnaseid katedraale püstitati tollal ja enne seda ka teistes paikades, kus valitsesid sakslased. Näiteks sarnanesid Ratzeburgi, Braunschweigi ja Lübecki peakirikud visuaalselt ja arhitektuuriliselt Riias asuvaga. Ainsaks erinevuseks on see, et igal kirikul oli ka kohalik element. On huvitav, et alguses taheti kõige suuremat Riia peakirikut ehitada kahe torniga. Seda kavatsust tõendavad kolme meetri paksused seinad hoone selleks vajalikes osades. Ebapiisava eelarve tõttu otsustati kirik rajada siiski ühe torniga.

Lübecki ja teiste linnade kirikud Põhja-Saksamaal sarnanevad nii visuaalselt kui ka arhitektuuriliselt Riia kirikutega. Tollal ehitati pühamuid teatud moe järgi. Foto: Shutterstock Foto: Shutterstock

Esialgu oli hoone romaani stiilis ja selle keskmes oli väike tornike. Praeguse ilme sai kirik märksa hiljem pärast mitut ümberehitust, mille tulemusena sai kirikust basiilika. Kõrvale ehitati piiskopiloss ja klooster.

Esimene kool

Peatselt pärast toomkiriku ja -kapiitli ehituse algust avati ristikäigus ja seejärel kloostri edelatiivas Riia esimene kool ehk toomkool, mida võib pidada 1. Riia riikliku gümnaasiumi eelkäijaks, sest 19. sajandil kolis kool ümber hoonesse, mis ehitati Johann Daniel Felsko projekti järgi Raiņa bulvarile.

1764.–1769. aastal töötas siin õpetaja ja raamatukoguhoidjana saksa filosoof, teoloog ja luuletaja Johann Gottfried Herder. 100 aastat hiljem paigaldati kiriku juurde valgustaja auks tema büst, mis on Weimaris asuva monumendi koopia. Pärast teist maailmasõda viidi ära või hävitati kõik sakslastega seonduv, kuid muuseumi töötajatel õnnestus büst ristikäigus alles hoida. Kui 1959. aastal käis Riias SDV ametnik Walter Ulbricht, tuli kõigil järsku meelde, et Herderi büst ei ole omal kohal, ja see sätiti kiiremas korras mustale kivile, kuhu raiuti nimi „Herder“. Tollal kõrval asunud polügrafistide kooli õpilased mäletavad, milliseid tempe nad korda saatsid. Näiteks pöörati Herderi kuju teisele poole.

Monument Herderi Riiga saabumise 100. aastapäevaks loodi Ludvig Schalleri projekti järgi 1864. aastal. Nõukogude ajal monument eemaldati, kuid 1959. aastal taastas selle skulptor Mārtiņš Zaurs uuel graniitpostamendil. Litograafia, 1866. a

Torni ehitamine

Minnes ajas veidi tagasi, tasub ära märkida, et mida mõjukamaks kirik sai, seda hiilgavamaks muutus ka selle välisilme. Iga peapiiskop tahtis kirikut paremaks teha ja natuke ümber ehitada. Linlased annetasid kirikule, et jäädvustada oma nimed pühakoja seintele. Hiljem annetasid inimesed peenete vitraažide loomiseks, millel kujutati piiblilugusid ja Riia arengut läbi aegade.

Toomkiriku kavand. Nii oleks pühamu välja näinud juhul, kui see oleks ehitatud esialgse projekti järgi kahe torniga.

Esimestel sajanditel hankis toomkirik endale hulga altareid, kabeleid, varakambreid ja matmispaiku. 14. sajandil toodi siia piiskop Bertholdi ja Meinhardi säilmed, mis paigutati spetsiaalsesse kohta kiriku seina sees. On huvitav, et 19. sajandil otsustas ajaloolaste-entusiastide seltskond kontrollida, kas peakirikusse on tõesti maetud Meinhardi säilmed. See tekitas usklikes suurt pahameelt, mis hiljem siiski vaibus. Üldsus rahustati maha, öeldes, et kontrolli eesmärk on puhtteaduslik ning keegi ei soovi pühadust teotada, seda enam, et säilmed osutusidki autentseks. Siinsamas leidis viimse puhkepaiga ka toomkiriku rajaja piiskop Albert.

14.–15. sajandil sai kirik praegused basiilika tunnused. 16. sajandil ehitati torn, mis hiljem maha põles, kuid üsna pea taastati. Tornil oli kaheksanurkne püramiidjas tipp kõrgusega 140 meetrit. Riia vanaaegsetel kujutistel – gravüüridel – on näha, et toomkiriku torn oli linna kõrgeim.

Riia kujutis, umbes 1650. a, autor Johann Christoph Brotze

Üks õnnetus teise järel

Sajandi keskel sai kirikust uhke pühamu maalitud lagede, mitme kabeli ja peenete puunikerdistega. Katoliikluse ülevõimu viimastel aastatel oli kiriku suurimaks tuluallikaks indulgentside ehk patukustutuskirjade müük. Selles pole midagi naljakat, sest kes ei tahaks oma pattudest vabaneda?

Ristikäik asub endise toomkloostri territooriumil, mida piirab kolmest küljest hoov. Praegu saab siin näha Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumi näitust. 18. sajandil üüriti käigu ruume välja eri otstarbeks: küll raamatute või liha müümiseks ja laadaputkadeks. Sinna pääses kiriku kaudu ja kaupmehed kõndisid sealt läbi isegi jumalateenistuse ajal. Foto: Zudusī Latvija

Kuid ajad olid muutunud. Toomkirik kui Riia tähtsaim katoliiklik sakraalhoone sai raskelt kannatada 1524. aasta rüüstamiste tagajärjel, mil paljud väärisesemed hävitati. Mungad aeti ära ning kiriku juures tegutsev klooster ja kool suleti. Raskeimad ajad saabusid siis, kui kiriku juhtkond ja raad otsustasid rahanappuse tõttu ristikäigu ja teised ruumid kaupmeestele üürile anda. Mingil ajal muutus kauplemine nii levinuks, et ostjad jalutasid seal ringi isegi jumalateenistuse ajal. Mõni kabel muudeti laoks ning Püha Maarja kabel üüriti välja hauakaevajatele, kes hoidsid seal puusärgialuseid. Uhked detailid eemaldati ja laed võõbati valge värviga üle. Alles 18. sajandil käskis Baltikumi kindralkuberner rael kauplemine kirikus lõpetada ning tuletas meelde, et piibli järgi on tegemist patuga. Sellest ajast peale hakkas raad maksma kirikuruumide kasutamise eest üüritasu, et tagada kirikule sissetulek.

Tobias Heinzi 1641. aastal loodud altariesise kujud on tehtud valget marmorit imiteerivast materjalist ning neil on säravad helesinised silmad. 19. sajandil värviti need ühtlaselt halli värvi. Alles 1994. aastal taastati Luukase kuju algvorm. Foto: Riigikantselei 

PÄRAST REFORMATSIOONI KIRIKU KLOOSTER JA 
TOOMKOOL SULETI.
KIRIKU JUHATUS JA RAAD
 OTSUSTAS RAHA PUUDUSE TÕTTU ÜÜRIDA
RISTIKÄIGU JA TEISED RUUMID VÄLJA KAUPMEESTELE.

Õnnetu saatus ootas ka kuulsate riialaste ja nende pereliikmete peeneid epitaafe (mälestustahvleid). 1780. aastal oli neid siin umbes 70, kuid klassitsismi viljelejad otsustasid need eemaldada kui ebavajalikud ja vananenud minevikuigandid. Kõik mälestustahvlid viidi pööningule, kust mõni aeg hiljem leidis need ahjukütja, kes arvas, et tahvlid kõlbaks pühamu kütmiseks. Kui kiriku juhtkond sellest teada sai, lendas suur osa epitaafidest sõna otseses mõttes õhku. Ahjukütja sai karistada, kuid tagasi ei saanud tegu enam pöörata.

Uued ajad

1776. aastal asendati kõrge teravatipuline torn nüüdisaegse vastupidavaga.

Hoolimata sellest, et toomkirikus on palju keskaegseid elemente, loodi üleüldine vanaaegne ilme teadlikult ümberehituste käigus juba hilisemal ajal.

18. sajandi teisel poolel otsustati endistesse kloostriruumidesse ehitada linnaraamatukogu. Johann Daniel Felsko projektide järgi ehitati läänepoolne juurdeehitis ja uus sissepääs, mida kasutatakse tänini. 1891. aastal hakati ehitama toomkiriku muuseumi (nüüd Riia ajaloo- ja laevandusmuuseum), mille jaoks eraldati kloostri teine korrus. Samuti taastati tollal ristikäik.

Pärast Wilhelm Neumanni 19.–20. sajandi põhjalikke uurimusi sai kiriku vestibüül juugendstiili tunnused.

Vilhelms Neimanise eestvedamisel loodi uus juugendstiilis vestibüül ja sissepääs.

Läti esimese vabariigi ajal tehti toomkiriku ümbruskonnas arheoloogilisi väljakaevamisi, mis jätkusid ka nõukogude ajal. Seega võib öelda, et kiriku ja vana kloostri aeda on piisavalt põhjalikult uuritud.

Pärast teist maailmasõda jäid vanalinnas mitmele poole varemed ning kõigest osa hävitatud hoonete detailidest viidi kiriku hoovi või ristikäiku hoiule. Praegu on seal võimalik näha Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumi ulatuslikku näitust.

Kloostri- ja toomkooli ruumides asus linnaraamatukogu ja muuseum. Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumi sissepääsu kohal on ladinakeelne kiri „Jumala abiga ja tõelise lugupidamisega esivanemate vastu andsid järglased endise kiriku üle kunstile ja teadusele.
1889. a.“ Foto: Shutterstock

Nõukogude ajal võeti kirik usklikelt ära ja toomkiriku kogudus kohtus mõnda aega Püha Johannese kirikus. Peapiiskopi uueks residentsiks sai Püha Gertrudi kirik. Toomkirikust sai üks Riia parimaid kontserdisaale, kus oli suursugune orel, mille suurim vile oli inimkõrgune ja väikseim pastakasuurune. Paljudele tegi head meelt ka toomkiriku poistekoor.

Oreli ehitas 1883.–1884. aastal ettevõte E. F. Walcker & Co. Kui minna pisimatesse detailidesse ja mitte rääkida ainult oreli kõlast, siis on pillil 124 registrit, neli klaviatuuri kätele ja üks pedaal jalgadele, 6718 nii suurt kui ka väikest vilet, mis on jagatud 26 registrisse.

Orel. 1883. aastal paigaldati toomkirikusse tolle aja maailma suurim orel (6883 vilet). Foto: LETA

Nõukogude ajal töötati välja toomkiriku pinkide jaoks leidlik lahendus: nende seljatugesid võis paigaldada mõlemale poole, mis võimaldas kuulajatel olla kas näoga oreli või altari suunas. Tänapäeval kõlab toomkirikus jumalateenistustel ja kontsertidel eri ajastute muusika.

Bändi Instrumenti kontsert toomkirikus. Foto: DELFI
Bändi Gora Gora kontsert toomkirikus. Foto: DELFI

Barrikaadide ajal oli toomkirik külmunud ja väsinud kaitsjate pelgupaik. Samuti oli siin meditsiinipunkt, kus olid valves Riia 1. ja 4. haigla ning teiste meditsiiniasutuste vabatahtlikud. Iga kabeli juures asus ühe haigla personal. Inimesed võisid astuda kirikusse ja loovutada verd või teha midagi kasulikku. Tollal tegutsenud arst-kirurg Daina Briekmane, kes veetis toomkirikus palju öid, meenutab, et seal toimus alati midagi ning mängiti orelit. Noored vaimulikud jutlustasid rahvale ja inimesed puhkasid tugitoolides. Peaukse juures oli koht, kuhu igaüks võis tuua barrikaadide osalejatele söögipoolist. „Nägin seal paljusid, ka rahvale tuntud inimesi toiduannetusi toomas.“ Meedik mäletab hästi, kuidas näitlejanna Velta Līne tõi korviga õhukeselt määritud lõhevõileibu. 

Samuti jutustab ta, et noil päevil ei teadnud keegi, mis edasi saab. Spekuleeriti selle üle, et kirikusse ei tohiks püsivalt jääda, sest see muudaks inimesed ründajatele kergeks saagiks. Valmis oli pandud ka taganemistee: altari paremal pool asus salakäik, mille kaudu pääses Daugavani. Õnneks ei olnud seda vaja kasutada. Briekmane meenutab, et tulistamise ajal sai meditsiinilist abi ka 1. haigla selleks eraldatud ruumides, ja kirikusse astusid paljud sisse, et vererõhku mõõta.

On huvitav, et kirikuga seotud legendid pajatavad mitmest väljapääsust ja salapärastest inimestest, kes tulid öösel valvuri juurde ning rääkisid ta ära, et ta sulgeks uksed ja viiks nad salajasse aardekambrisse.

BARRIKAADIDE AJAL VALMISTATI ETTE PÕGENEMISTEEKOND – 

SALAKÄIK ALTARI TAGA PAREMAL POOL. 
SEALT PÄÄSES DAUGAVA JUURDE.

Barrikaadide aja lõppu tähistab mahalastud ohvritega hüvastijätmine siinsamas toomkirikus. Pärast seda toimusid iga-aastased mälestusjumalateenistused ning sel aastal avati Maarja kabelis vitraaž, mis pühendati 1991. aasta barrikaadide ajale.

2018. aastal avati kirikus 1991. aasta barrikaadide ajale pühendatud vitraaž. Foto: DELFI

Tänapäeval on toomkirik Läti Evangeelse Luterliku kiriku peapiiskopi kantsel. Meie päevil peetakse riiklike pidustuste ja mälestusürituste ajal pühamus oikumeenilisi jumalateenistusi tähtsamate riigitegelastega.

Üsna hiljuti, 2016. aastal, tehti toomkiriku tornis suuri remonditöid, millesugused olid viimati 16. sajandil.

Ebatavalised elemendid

Toomkiriku suursugusust tajub kõige paremini Toomväljakul seistes, sest teiselt poolt on see tihedalt täis ehitatud. Väljak, mida hakati rajama1860. aastatel, sai oma lõpliku ilme alles 1930. aastatel. Kui väljaku poolt laskuda niinimetatud toomkiriku auku, kuhu rajati 2017. aastal mänguväljak, ja vaadata ülespoole, on toomkiriku kirdefassaadi konsoolil näha raskesti eristatavat väikest kujukest, mis paigaldati siia 13. sajandil. Tegemist on inimportreega, kelle rinnal ilutseb sõlg. Kunstiajaloolane Wilhelm Neumann eeldas, et see on pühamu püstitanud liivlase kujutis.

Püha Maarja kabeli uhketel väravatel on näha kullatud hiirt. Öeldakse, et see viitab vanale ütlusele „vaene nagu kirikurott“.

Piiskop Meinhardi krüpt.

Tema säilmed toodi 15. sajandil Ükskülast üle toomkirikusse. 19. sajandil tehti ekspertiis saamaks teada, kas tegemist on ikka Meinhardi säilmetega.

Theodor Heinrich von Dreylingi epitaaf. Omal ajal oli toomkirikus üle 70 epitaafi, mis valgustusajal maha võeti. Osa neist põletas ahjukütja teadmatusest maha.

Veetaseme tähis

Meenutus 6. aprilli 1709. a üleujutusest, kui vesi ulatus kirikus inimese kõrgusele.

Kiriku vestibüüli trepi alumises osas asub hauaplaat osaliste säilmete ja õpetlike sõnadega „Ilus inimene, vaata mind, sa oled sama, kes minagi olin“.

Trepist ja sissekäigust vasakul pool Maarja kabelis avati hiljuti vitraaž kuue 1991. aasta jaanuaris toimunud sündmuse auks. Selle ees võib näha Raffaeli „Issanda muutumise“ viimast ajaloolist koopiat, mille maalis Roomas 1819. aastal Hermann Bosse. Maalist paremal asub veel üks huvitav ja köitev element – kullatud kirikuhiir. Tema pärinemise kohta on mitu versiooni. Üks räägib sellest, et pühamut remontinud töömeestele ei makstud õigel ajal palka ning üks neist otsustas naljana jätta sinna hiire, viidates ütlusele „vaene nagu kirikurott“. Samuti on võimalik, et see on viide 18. sajandi üleujutusele, kui kiriku territooriumil ujusid kirstud ja pingid, mille peal istusid hiired. Kiriku tagaosas paremal pool on märgitud 1709. aasta üleujutuse ajal saavutatud veetase.

Altar Rafaeli maali „Issanda muutmine“ koopiaga. Pressifoto, 1820. a

Üleujutuse märgete kõrval asub ka niinimetatud tambur, kust on näha pealtnäha lihtsat ja müstilist Kord Meijeri 1689. aasta maalingut, kus ta on kasutanud perspektiivi.

Kellad

  Foto: LETA

Arvatakse, et esimest korda paigaldati kell kiriku torni 1596. aastal pärast tulekahju. 1779. aastal asendati mehaaniline kell kivist raiutud ja Bremenis valmistatud päikesekellaga. 19. sajandi lõpus paigaldati toomkirikusse mehaaniline kell, mis 1938. aastal rekonstrueeriti. Pärast pikka seisakut taastati toomkiriku kell Riia 800. aastapäevaks. Tänapäeval on need uuesti töös.

Ristikäik

13. sajandi keskel said kiriku olulisteks juurdeehitisteks ristikäik, kapiitlisaalid ja teiste saalide ühendamine ühtseks kompleksiks. See väljapääs on keskaegse katoliku kloostri iseloomulikuks jooneks ning meie ajal peetakse seda üheks silmapaistvaimaks toomkiriku kompleksi elemendiks.

Juba mainitud toomkiriku kapiitlisaal oli üks olulistest ruumidest, kus varem kohtusid kloostrivennaskond ja toomkapiitli liikmed, et arutada administratiivseid küsimusi, võtta vastu külalisi ja valida uusi kandidaate.

Toomkapiitli saal. Foto: Läti rahvuslik ajaloomuuseum.

Kloostrihoovi keskel on kaev ja aias, kus meie ajal kasvab ainult paradiisiõunapuu, kasvatasid mungad ravimtaimi ja kõike söögitegemiseks vajalikku. Üks ebatavaline ruum kloostriaia ja ristikäigu vahel on väike tonsuuriruum ehk omapärane munkade juuksur, kus neil aeti ära habemed ja tehti tonsuurid (katoliku vaimulike paljakspöetud laik pealael), mis tähistas nende maisest elust lahtiütlemist. Ruumi keskel asus anum püha veega.

Ristikäigus on ajalooline kukk, mis kroonis 390 aastat toomkiriku tippu. 1985. aastal asendati see identse koopiaga.

13. sajandi kuppel.

 Toodud Üksküla kirikust.

Salaspilsi kivipea. 

Arvatakse, et see valmistati 16.–18. sajandil ning 19. sajandil leidis selle talupoeg ja kinkis toommuuseumile.

Siin said mungad endale tonsuurid ja aeti ära nende habemed, mis sümboliseeris ilmalikust elust loobumist.

Ristikäigus võib näha paljusid elemente ja tähtsaid esemeid vanalinna eri paikadest. Sealt leiate ka ühe haruldase kahuri, mis kunagi seisis raekojaplatsil, originaalkivid, mis kunagi paiknesid Mustpeade maja uste juures, tallekuju Johannese linnakiriku koolist ja palju muud.

Andmaks kirikule tasakaalustatum väljanägemine, tehti Vilhelms Neimanise projekti järgi juurdeehitis. Hoovi poolt harmoneerub see klassitsistlikus stiilis raamatukoguhoonega. Jauniela tänava poolt on fassaad uusbarokses stiilis. Foto: Zudusī Latvija

On huvitav, et kiriku taastamiseks vajamineva raha kokkusaamiseks lubas Riia bürgermeister 19.–20. sajandil jäädvustada ristikäigus kõige heldemate annetajate nimed ja suguvõsavapid. Ta pidas oma sõna: väravate seintel võib näha mitut nimetahvlit. Kõige huvitavam ristikäigu tahvel on aga ilmselt Riia vanimale elanikule pühendatud tahvel, sest siin märgitud eluaastate järgi elas ta 120-aastaseks. Siin on tahvli tekst, mida pole võimalik välja lugeda, kuid mille joonistas üle Johann Christoph Brotze (tõlkinud Aleksander Friedrich Neiland): „Jää seisma, kes sa mööda maailma jooksed, ja pane tähele, et siia on maetud kaua elanud Magdalēna fon Reina, kes sündis 1568. aastal Sēlpilsis. Ta oli kaks korda abielus – Paul Arenda ja Hans Frideniga – ning lesestus 21-aastaselt. Ta suri 8. novembril 1688. aastal 120-aastaselt. Ta nägi 79 last ja lapselast, ta elas üle selle, mida kuningas Taavet imeks pidas. Mine ja sea end valmis õnnelikuks igavikuks.“

Zudusī Latvija/Shutterstock

Veel üks detail, millele toomkiriku aias tasub tähelepanu pöörata, on piiskop Alberti skulptuur. Muidugi mõista ei tea keegi, kuidas piiskop tegelikult välja nägi, sest temast pole säilinud ühtegi kujutist. 1897. aastal lõi Kurzeme meister Kārlis Bernēvics siiski väikese Alberti skulptuuri. See paigutati toomkiriku lõunaseina juurde. Esimese maailmasõja ajal viidi see Venemaale. Riia 800. aastapäevaks annetas baltisakslaste ühendus raha koopia tegemiseks, mida saab praegu näha toomkiriku aias.

2001. aastal taastatud piiskop Alberti monument. Foto: Shutterstock

Ristikäigus on hoiul ka ajalooline, 390 aastat toomkiriku tippu kaunistanud kukk, mis asendati 1985. aastal identse koopiaga. Üks tema külgedest on kuldne ja teine must. Seda sellepärast, et tollal sõltus kaupmeeste rikkus tuule suunast. Kui puhus pärituul, nägi rahvas kuke kuldset külge, ning kui vastutuul, keeras kukk musta külje. 

Kuke harjale on graveeritud selle loojate nimed. Nimed on kirjas ka uuel kukel, kes praegu täidab oma kohustust toomkiriku torni tipus.

Ristikäigus võib näha Riia ajaloo-ja laevandusmuuseumi eksponaatide näitust. Foto: Shutterstock

Huvilistele on ristikäik avatud kiriku poolt sisenedes. Kui minna sinna muuseumiööl või teiste ürituste ajal, avatakse tavaliselt uksed Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumi poolt, kus on suurim Riia ajaloo kollektsioon.

PROJEKTI EKSPERDID

Gunars Armans

Suurepäraste teadmistega jutuvestja umbes Riia maja ja tänava ajaloo kohta, Riia endine monumentide kaitse inspektor.

AUTOR KIRJUTAB

Andra Briekmane

Ajakirjanik, "Tūrisma Gids" toimetaja.

VIDEO AUTOR

Maija Kuznecova

Video ajakirjanik, "DELFI TV".