Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Bolderāja ajalugu algas kaua aega enne Riia teket, kuna juba muistsel ajal oli Daugava jõgi kaubatee. Kuid see ei tähenda, et piirkond on kogu selle aja jooksul olnud asustatud. Inimestel ei lasknud siin elada muutuv jõesäng ja rünnakuid korraldavad hulkuvad röövlid. Kuid selles loos on üks erand, mis pani alguse asustusele sellel alal ning on tihedalt seotud Riia ajaloo ja saatusega. Selleks erandiks on piiskop Albert, kes ei hoolinud ohtudest ja otsustas Daugava jõe paremkaldale rajada Dünamünde, teise nimega Püha Nikolai kloostri. Selline jultumus ei meeldinud tema tollastele naabritele – paganatest kurelastele, liivlastele ja semgalitele –, kes omakorda aega viitmata asusid kloostrit ründama ja seda regulaarselt rüüstama.

Riia tähtis tagamaa. Vahel kutsutakse Bolderājat niimoodi, kuid Bolderāja elanikud ise raputavad eitavalt pead ja ütlevad: „Me pole mingisugune tagamaa, ilma meieta poleks Riiat!“

Riia lood: Bolderāja

Rootslased ületavad Daugavat ehk Spilve lahing 1701. aasta juunis. Foto Gunārs Armansi arhiivist

Bolderāja piirkonda asuti elama ligikaudu 16. saj keskel, kui Daugava pidevalt muutuv jõesäng tekitas veel ühe tee mereni. Tollal asus Daugava suudmeala umbes praeguse Vecāķi piirkonna territooriumil (jõesuudme enam-vähem täpne asukohta on kinnistatud kohanimega Vecdaugava). Mõnda aega oli jõel kaks suuet, kuid hiljem vanem suue ummistus ja kaotas oma tähenduse.

Pärast Liivi ordu kadumist moodustati talle kuulunud aladel Kuramaa hertsogiriik, mis allus Poola-Leedu riigile. Seepärast andis hertsogiriik kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt (ajalugu sellest vaikib) kontrolli jõesuu üle poolakatele. Viimased püstitasid sinna kindluse, mis asus Daugava uue suudme vasakul kaldal. Poolakad tegid kaupmeeste ja riialaste elu keeruliseks, rünnates ja röövides tihti kaubalaevu ning hävitades meremärke. Võitluseks omavolitsevate poolakatega asutasid riialased nn vetekapteni ametikoha, kelle esmane ülesanne oli kaitsta Riia laevu.

1603. aastal, Rootsi-Poola sõja ajal, loodi Riia rae käsul vetekapteni kontori ja lootside asula juurde liivaluidetele Buļļupe paremkaldal toll. Seal korjati nn Bolderāja tolli laevadelt, mis tulid Jelgava hertsogiriigi pealinnast Miitavist (Jelgava). Varem ei olnud Buļļupe (Lielupe) jõel väljapääsu merele, praegune suudmekoht merre hakkas tekkima alles 1757. aastal. Seoses selle sündmusega mainitakse esimest korda ka Bolderāja nime.

Rootsi-Poola sõda lõppes rootslaste võiduga. 1628. aasta rahulepingu tingimuste alusel said rootslased endale Riia, Daugava suudme vasakkalda ja Lielupe suudme Daugavasse. Kaks kaubanduse jaoks tähtsat jõge olid nüüd Rootsi valduses ja hertsogi laevad pidid edaspidi maksma rootslastele suuri makse. Juba 1624. aastal käskis kuningas Gustav II Adolf endisesse kindlustatud kohta ehitada uue kindluse, mis vastas tollastele nõuetele. Uus Daugavgrīva kindlus (tollal nimetati seda Neimündeks) erines sellest kindlusest, mida võib näha praegu.

Kaart aastast 1701. Foto Gunārs Armansi arhiivist

Jõe vastaskaldal asuvat kohta, kus oli toll, hakati maksu alusel, mida rootslased kõigilt imporditavatelt ja eksporditavatelt kaupadelt kogusid, õige pea kutsuma Licentiks. Sellesse kohta kujunes hiljem Bolderāja asula. Kunagine Licenti asus praeguse Meniķu tänava piirkonnas. Seal sai mitte väga kõrgest vaatlustornist vabalt jälgida laevade liikumist Daugava suudmes, sest tollel ajal ei olnud Armastuse saar (Mīlestības saliņa) veel tekkinud.

Vastaskaldal asunud Daugavgrīva oli alati kuninga alluvuses, kuid Bolderāja maad kuulusid mõisnikele. Tihtipeale ühendati Bolderāja mõisniku ja tollipunkti ülema ametikoht. Tsaari ajal voolas elu Daugava kallastel täiesti eri suundades. Sõjaväe elu ja kõik muu, mis sellega kaasnes, asus Daugavgrīvas ning tavaline, Bolderāja majapidamiste igapäevategevustega täidetud elu jõe teisel kaldal, erinedes vägagi kindluse rangest režiimist.

ELANIKUD

Kalamehed Bolderājas 1930. aastad. VRVM 116190 postkaart

Esimesed Bolderāja elanikud olid kas tolliteenistuse töötajad või kalamehed ning kaubalaevadel töötavad meremehed. Esimesed lootsid, kes jälgisid jõeliiklust ja teadsid jõesuu kõiki ohtlikke kohti, pärinesid Daugava merre suubumise kohas elavate kalurite hulgast. Lootside erialaühing (tsunft) tekkis juba 17. saj, varsti pärast vetekapteni ametikoha loomist ja tollipunkti asutamist Daugava paremkaldale Daugavgrīva kindluse vastas. Reeglite alusel oli Bolderāja ette nähtud lootside elukohaks, kes võisid seda vahetada ainult erandkorras. Lootsid võtsid siia kaasa oma perekonnad. Sel põhjusel hakkas asula arenema elukohana ning mitte paigana, kus lihtsalt täidetakse teenistuskohustusi.

Bolderāja lootsimaja võib näha ka tänapäeval. See asub Miglase tänaval lootsikanali (Loču kanāla) ja Mīlestībase saare vastas.

Hoone on ehitatud 1845. aastal. See on säilinud oma esialgsel kujul. Maja, kus on alati elu. Suvel mängivad aias väikesed lapsed ja kõlab mürtsuv muusika. See oleks kõige sobilikum koht Bolderāja merendusmuuseumi jaoks. Kahjuks on maja seinal plakat sõnumiga „Eluohtlik“ ja võimalik, et hoone ei jõua oma taastamist ära oodata.

Bolderāja maja lootside kanali vastas, 1990. aastad. Foto: zudusilatvija.lv

Bolderāja. Lootside kanali kaldapealne. Fotol kujutatud hoonetest on säilinud kaugemale jääv torniga hoone asukohaga Viesnīcase 2. Foto: zudusilatvija.lv

Kalapüük on siinsete elanike vanim tegevusala, samuti suurim sissetulekuallikas. Maa eest pidid kalurid maksma kohalikule mõisaomanikule renti, andes ära osa saagist. Hiljem maksti renti rahas. Tsaari ajal maksis üks kalurikoht Bolderāja mõisa jõeäärsel alal aastas 20 rubla kullas. Mõisnikule kuulusid paadid, võrgud ja teised vahendid. Ta palkas kalureid aastaks tööle. Neile maksti palka rahas, toit ja joogid olid mõisniku kulul.

Esimese maailmasõja ajal kandsid kalurid suuri kahjusid. Enamik inventarist hävitati. Ükski konservitehas ei töötanud, elanike ostuvõime oli väga väike ja seepärast pöördus pärast sõda oma vana elukutse juurde tagasi kõigest kolmandik Läti kaluritest.

..maja, kus on alati elu. Suvel mängivad aias väikesed lapsed ja kõlab
mürtsuv muusika. See oleks kõige sobilikum koht Bolderāja merendusmuuseumi
jaoks. Kahjuks on maja seinal plakat sõnumiga „Eluohtlik“ ja võimalik, et hoone
ei jõua oma taastamist ära oodata.

TRANSPORDIÜHENDUS

Bolderājasse ja Daugavgrīvasse viis 17. saj maad mööda kaks teed. Daugavale lähem maismaatee ületas jõe Hapaka grāvise juures ja kaartidel on eri aegadel näidatud seal ületuskohta, vahel silda. Bolderāja elanikel ei olnud tee järele suurt vajadust, sest kõik rasked veod tehti veeteed pidi. Näiteks Bolderāja kesktänav Lielupes sillutati munakividega alles 1920. aastatel.

Bolderāja. 1930. aasta. Foto Gunārs Armansi arhiivist

Bolderāja. Paadisadam. 1920. aastad. Foto: zudusilatvija.lv

Seoses Riia-Dünaburgi (Daugavpils) raudteeliini avamisega 1861. aastal hakkas linn arenema ühe Vene impeeriumi tähtsaima sadamana. Sellel ajal kasvas tugevasti ka veomaht. Kuid Daugava faarvaatri madala sügavuse pärast ei saanud suurema süvisega laevad Riiani sõita. Daugava merre suubumise ala külmus Riia sadamaga võrreldes hiljem. See võimaldas pikendada kauplemisaega ja kaupu külmakuude ajaks ümber laadida. Seepärast otsustati pikendada raudteeliini kuni Bolderājani. 1870. aastal loodi Riia-Bolderāja raudtee aktsiaselts (kontsessioon). Tollal ei olnud sarnane ettevõte midagi haruldast. Aktsiaselts ehitas oma vahenditega raudtee, mis pandi raha tagasi teenima, ja haldas seda objekti teatud aja. 1894. aastal anti Bolderāja raudtee üle riigile.

Uus üherööpmeline raudtee pidi ületama Buļļupe jõe, seepärast tekkis vajadus projekteerida sild. Kuna jõel toimus laevaliiklus, ehitati lahtikäiv sild. Silla konstruktsioon oli kerge, seda sai 90kraadise nurga all pöörata ning vajaduse korral võtsid kõigest kaks töölist vaid mõne minutiga silla koost lahti. Kahjuks õhkisid Saksa sapöörid silla 1944. aastal ja see pole säilinud.

Saksa sapööride õhitud raudteesild üle Buļļupe jõe. 1944. aastad. Foto: Staņislava Vērdiņa. Gunāra Vērdiņa fotokollektsioon.

Raudtee avati 1873. aastal. Esialgu kuni Bolderājani, kui aga sillaehitustööd lõpetati, siis kuni Ostasdambiseni Daugavgrīvas. 1875. aastal algas raudteel ka reisijatevedu. 19. saj lõpus hakkas Riia ja Bolderāja vahel sõitma reisijatele mõeldud ainulaadse konstruktsiooniga vedur-vagun. Kahekorruseline vagun ehitati Kolomna vaguniehitustehases Venemaal ja see meenutas Londoni ühissõidukeid.

Bolderāja õpetaja J. Ivanovskis kirjutab oma mälestustes järgmist: „Hommikuti ja õhtuti, kui reisijaid oli rohkem, oli rongil 3–4 vagunit. Päeval sõitis susla – kahekorruseline vagun, mille eesosas oli väike sisseehitatud vedur. Vagunisse mahtus korraga 30–40 inimest. Kui pidin suslaga sõitma, siis läksin alati teisele korrusele, kuna sealt avanes ümbrusele parem vaade.“

Päeval väljus Riiast neli rongi, mille lõpp-peatus oli Ostasdambis, ning need sõitsid kuni 1958. aastani.

Tänu raudteeliinile Riia ja Bolderāja vahel oli linnal ajaloo esimene alaline sild üle Daugava jõe, mis parandas olulisel määral ühendust mõlema kalda vahel. Kui rongid parajasti Daugava vasakul kaldal ei sõitnud, siis said silda kasutada jalakäijad ja vankrid.

Jalakäijate ja vankrite jaoks oli ka teine, varem ehitatud puusild, mis asus lootsimaja ja kindluse vahel. See ehitati viisil, kus viiskümmend töölist tirisid köite ja kettidega ujuva madala silla osa vasakule kaldale. Hiljem ehitati silda ümber. 1865. aastal ehitati ka vasakule kaldale lahtikäiv sild. Puusild ei olnud Daugavgrīva ja Bolderāja vahelise ühenduse pidamiseks väga mugav. Asukoha poolest oli palju mugavam raudteesild, kuid seda valvasid patrullid rangelt. Seepärast oli raudteesilla juures alati valvel paadimees, kes viis reisija teisele kaldale kõigest mõne kopika eest.

Zemgale ehk Raudsild üle Daugava Riias (ehitatud aastatel 1871–1872, hävis 1944). Silla ehitas Riia-Bolderāja raudtee aktsiaselts seoses Bolderāja raudtee ehitamisega. Foto: Arhiivifond LVKFFDA. Dokument nr: 88085

Pärast teist maailmasõda pidid Daugavgrīva ja osaliselt Bolderāja elanikud jätma oma kodud, sest see ala oli võõrandatud Nõukogude Liidu sõjalaevastiku baasi ehitamiseks. 1958. aastal lõpetati Bolderāja reisiühendus raudteed pidi, selle alaga lõppes ka jõeühendus. Piirkond oli Riiaga edaspidi ühendatud vaid bussiliiklusega.

HOONED

Bolderāja luteri kirik on Läti Evangeelse Luterliku Kiriku pühakoda, mis asub aadressil Lielajā 45. Kirikuhoone on ainulaadne, sest see on üks väheseid puukirikuid, mis on tänini säilinud. Kuni Bolderāja kiriku ehitamiseni sõitsid piirkonna elanikud üle Daugava jõe Daugavgrīva Valgesse kirikusse. Seoses raudtee ehitamisega kasvas ka Bolderāja elanike arv ja tekkis vajadus püstitada oma pühakoda.

Bolderāja luteri kirik aastatel 1986–1994. Foto: VRVM 160452/25. Fotograaf: Georgijs Jemeļjānovs

Kiriku ehitusega alustati 1873. aastal ja see pühitseti 25. mail 1875. Kõige suurema annetuse kiriku ehitamiseks tegi kogudus ise, kogudes üle 1800 rubla. Heldete annetajate seas oli Doroteja Hertvig – filantroobi ja vabrikandi Alfred von Hertvigi ema.

Bolderāja elanik ja silmapaistev koduloolane Arvis Pope kirjutas oma raamatus: „Doroteja Hertvig oli kogu oma ülejäänud elu kiriku patroon ja rahvas andis talle parunessi tiitli (Hertvigide seisusega ei olnud see kohane).

Materjalidele ja ehitustöödele kulus üle 5500 rubla (praeguses rahas on see ligikaudu 65 000 eurot). Lisaks sai kirik kalleid kingitusi: kaks lühtrit, armulauakarika, kupli, samuti hõbedaga kaunistatud katte altari jaoks.

Koolihoone. Ehitatud aastatel 1926–1930 arhitekt P. Dreijmanise projekti alusel. 1930. aastatel asus seal 34. põhikool, 1930. aastate lõpus nimetati kool ümber Bolderāja 34. põhikooliks. Teise maailmasõja ajal paiknesid koolimajas leegionärid. Praegu on siin Riia 19. keskkool. Foto: zudusilatvija.lv

19. keskkooli loomise lugu langes kokku Läti vabariigi loomisega. Pärast esimest maailmasõda põles vana koolimaja ära ja kuna vahendeid uue maja ehitamiseks ei olnud, renditi õppetööks sõjaväekasarmud aadressil Stūrmaņu 29. 4. septembril 1926. aastal pandi uuele koolile nurgakivi. Uus kool – Riia 34. põhikool – avas uksed 1. märtsil 1931. Kool valmis Pāvils Dreijmanise projekti alusel. Sõja ajal paiknesid koolis sõjaväelased. Selle perioodil muutus mitu korda ka kooli nimi. Hoone jõudis olla 54. mittetäielik keskkool, Riia 34. rahvakool, Riia linna 34. mittetäielik keskkool. 1945. aasta augustis sai kool oma praeguse nime – Riia 19. keskkool.





Vabrikant Alfred Hertvig oli Bolderāja suurim ettevõtja ja metseen, Riia jahtklubi üks asutajatest ning Riia kaugsõidukaptenite ühingu juht. 1900. aasta paiku ehitati Buļļupe kaldale ainulaadne hoone – juugendstiilis elling jahtide ehitamiseks.

Vabrikant Hartvigi ehitatud jahi elling. Lahtikäiv raudsild, et jõel läbi lasta jahte ja aurikuid. Foto: zudusilatvija.lv

Hertvigi teine suur kirg oli haljastus. Bolderāja kehva pinnasesse istutas ta oma raha eest ostetud ilutaimi ja -põõsaid ning asulasse istutati palju sireleid. Need pandi mulda kiriku, vabriku, raudteejaama ja seltsimaja juurde. Ka Tekstiilitööliste park oli Alfred Hertvigi projekt, kuid kahjuks on see praegu kehvas seisus.

Hardijs Lediņš koos emaga 1960. aastatel Tekstiilitööliste pargi purskkaevu juures. Foto: pietura.lv

„MATK BOLDERĀJASSE“

„Matk Bolderājasse“ oli kahe sõbra, Hardijs Lediņši ja Jura Boiko performance, mis toimus 30. novembril 1980. aastal.

Seda kunstiteost iseloomustas intervjuus Normunds Lācisele ajakirjas Avots Hardijs Lediņš ise 1988. aastal järgmiselt:

„Matk Bolderāja raudteejaama oli üritus, mis ühendas vaimsed ja füüsilised omadused. Faktiliselt on Bolderāja õudne paik, seal ei ole ühtegi väärtust, mille pärast sinna minna tasuks. Kuid see, et me sinna läksime, on väga oluline. Me väljusime kodust sellisel ajal, et teel olles toimuks muudatus valguses. Varahommikul, kui on veel pime ... pärast teel olles, kusagil Spilvese aasal tõusis päike. Või vastupidi. Me läksime õhtul, kui päike laskus. Valguse ja pimeduse vaheldumine on üks tugevamaid elamusi.

Teiseks see, et läksime läbi looduse, läbi linna, mööda ülesõite, siis läbi metsa, mööda lõputuid põlde ja lõpuks jõudsime tööstusrajooni. See ei ole matk, vaid pigem rituaal, kuna seda tehakse kord aastas alates 1980. aastast. Pealegi ei toimu matkad ühel ja samal kuul. Kui ammendame 12 kuu limiidi, siis mõtleme välja mõne teise seaduspärasuse. Teel korraldame kampaaniaid ja rituaale, see pole lihtsalt matk – osavõtjad võivad seda tunnistada. See pole lihtsalt matk ka sellepärast, et meil oli oma hümn.“

PROJEKTI EKSPERT

Marija Tuče

Riia 19. keskkooli algklasside õpetaja 

TEKSTI AUTOR

Kristīne Radovica

Ajakirjanik

VIDEO AUTOR

Miks Siliņš

Videooperaator, "DELFI TV".