Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Nagu iga endast lugupidav, rikas ja mõjukas keskaegne linn, nii oli ka Riia juba 13. saj kaitstud võimsa kaitsesüsteemiga. Süsteemi kuulus Rīdzene jõgi, kaitsekraav, vallid ja kindlusemüürid, mille paksus oli kohati kuni üheksa meetrit, samuti hulk eri mõõdus ja ülesandega torne. Torne oli kokku 30. Praeguseks on kogu oma ilus alles neist ainult üks, mida teatakse Püssirohutornina. 1978. aastal ehitati siia lähedale ka Ramersi torn, on ka teisi Riia torne, mis on sissemüüritud teistesse hoonetesse: Riia lossi, Arsenali, arhitektide liidu majja. See artikkel räägib enamasti Püssirohutornist. Seal tulistati ja peeti pidusid ning tornil on oma koht sõjaajaloos.

RIIA LOOD:
PÜSSIROHUTORN

Vaade Riiale pärast linnakindlustiste lammutamist. Majad Smilšu tänaval ja Püssirohutorn, mis kuni 1892. aastani oli vanalinnapoolsest küljest ligipääsetav. Riia, 1865.a, LNA LVKFFDA f., 15198N

Riia vanimat torni mainitakse esimest korda 1330. aastast pärinevas dokumendis, milles linn kinnitab kuuletumist Liivi ordule ning annab ajutiselt üle Liivatorni ja kindluse juures asuva Pühavaimutorni. Tollal kulges torni juurest Liivatee (praegu Smilšu tänav), mida peeti linna üheks peamiseks tuiksooneks, ja seepärast kutsuti ka torni Liivatorni nimega. Ajalugu jutustab, et tee oli nii pehme liivaga, et kaarikud ja vankrid vajusid kuni rattarummuni sisse. Seepärast oli Rootsi, hiljem ka tsaariajal kehtestatud reegel, et igaüks, kes Riiga siseneb, peab kaasa tooma ühe kivi tänavasillutiseks.

15.–16. sajandi vahetusel otsustati laskerelvade ja suurtükkide arengu tõttu vana torn ümber ehitada sellisel moel, et sealt oleks mugav vaenlast tulistada. Üks lugu pajatab, et nimi Püssirohutorn kinnistus hoonele tollaste tulirelvade püssirohusuitsu pärast. Tornis hoiti relvi ja sõjamoona, mis annab alust ka teiseks nimetekkimise looks. Aga näiteks Andris Kronbergs seab oma raamatus teise versiooni kahtluse alla, kuna ladu, kus hoitakse relvi ja sõjamoona, on strateegiliselt tähtis objekt, mida peetakse alati sõjasaladuseks ega avaldata, selle asemel et sellest kõigile rääkida ja isegi nimeks panna.


Püssirohutorni juures asus linna peavärav ja eriline kindlustis – zwinger. See oli kitsas, tornimüüridest ümbritsetud käik, millest tuli peaväravani jõudmiseks läbi minna. Käik ei asunud otse värava vastas, vaid oli veidi vasakule poole nihkes, et zwinger'isse sattunud kahurimürsud ei langeks otse värava pihta. Kokku oli Riial neli zwinger'it, mis viisid linnaväravate juurde.

VÕLUV RIIA KAITSJA

Foto: Shutterstock

Riiale oli väga vaja kaitsesüsteemi, sest ajaloosündmused näitasid, et linna tahetakse kadestamisväärse järjekindlusega pidevalt vallutada. 17. saj püüdsid Riiat mitu korda vallutada rootslased ja Püssirohutorn pidi jälle tõestama oma vastupidavust. Kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf vallutas 1621. aastal linna, siis just selle torni vastu saatsid rootslased tormijooksule kõige tugevamad jõud. See oli kindlustise kõige tähtsam osa. Kahjuks lõhuti torn ära. Neid sündmusi kajastatakse Aleksandrs Leimanise filmis „Saatana teenrid“, mille lahingustseenid on filmitud Poolas.

Riia kaitsetornid. Keskel on Liivatorn, millest voolas mööda Rīdzene jõgi. 14. saj Riia linnaplaani fragment, taastas Vilhelms Neimanis.

Umbes 1650. aasta paiku, Rootsi kuninganna Kristiina valitsemise ajal, torn taastati, selle keldrid kohandati sobivaks kahurite hoidmiseks. Samas sõjatehnika arenes pidevalt ja aja jooksul ei saanud torn enam täita kaitseülesandeid. Kārlis Vanags meenutab oma Riia reisijuhis (1935), et Püssirohutorni keldris asus „hirmuäratav vangla“. Torni juures ja piki kindluse müüri (praegune Kalēju tänav) voolas omal ajal Rīdzene jõgi ning teises küljes, alates Püssirohutornist kuni praeguse anglikaani kirikuni, oli kaevatud 18 meetri laiune ja üheksa meetri sügavune kaitsekraav, mida sai ületada tõstesildade kaudu. Tõsi, on teadmata, kas tollane torn oli ümar või neljakandiline, sest nendest aegadest ei ole säilinud ühtegi pilti. Praeguses Püssirohutornis on viiel korrusel kokku 11 laskeava 11 kahuri jaoks.

Tasub täheldada, et kuni 19. saj lõpuni ei näinud Püssirohutorn üldse selline välja nagu praegu. Torni välisküljel oli avadeta sein.

Torni mõningate üksikasjade kohta on huvitav kirjeldus V. Bormanise raamatus „Riia“. Näiteks ehitati Püsirohutorni viienda ja kuuenda korrusel vahele eriline „pommi lõks“ ehk spetsiaalne kate, mis koosnes kolmest kihist tamme- ja männitaladest, kusjuures talakihi paksus ulatus meetrini. Kui torni 1892. aastal ümber ehitati, see kate kahjuks eemaldati ja see pole säilinud.

Vaade Riiale linnakanali kaldapealsest küljest. Eemal asuvad Püha Jakobi kirik ja Püssirohutorn. Riia, 1990.a, LNA LVKFFDA f., 64936N

Kahurikuulid, mida võib torniseintes praegu näha, ei ole kunagiste kangelaslike võitluste jäljed, vaid müürseppade väljamõeldud lisandus, mis viitab ammustele sündmustele. Andris Kronbergs kirjutab, et need ilmusid torniseinale alles 19. sajandil.

RAPIIRID JA ÕLLEPEEKRID

Kui 19. saj keskel kadus linnal vajadus kaitsevallide ja -müüri järele, siis need lammutati, aga Püssirohutorn otsustati säilitada kui huvitav ajalooline pärand. Kuid tornil ei olnud otsest rakendust ja seepärast seisis see mõnda aega tühjana ning oli koduks tuvidele. 1890. aastal pöördus Riia linnavalitsuse poole saksa korporatsioon Rubonia (Daugava nimetus ladina keeles) palvega anda torn neile, sest korporantidele oli jällegi keeldutud andmast ruume Morbergsi maja keldris Teatri bulvaril. Riia linnapea Ludwig Kerkovius nõustus torni andma tingimusel, et Rubonia teeb selle korda ja hoiab kui ajaloolist pärandit. Nii anti Püssirohutorn üliõpilaste käsutusse 20 aastaks sümboolse üüri eest – üks rubla aastas. Tudengid tegid torni puhtaks ning kokku korjatud tuvisõnnik sai õnnistuseks paljudele peenardele. Sõnniku müügist teeniti 612 (teiste allikate alusel 640) kuldrubla. See oli tollal tohutu summa ja üliõpilased tegid selle raha eest osaliselt korda romantilised ruumid (kogu eelarve oli 14 478 rubla).

Ümberehitusi tehti Hermann Hilbigi projekti alusel. Ta oli korporatsiooni Rubonia vilistlane. Hiljem ilmusid siia seinamaalid ja vitraažid, mille autor oli teine korporatsiooni vilistlane Ernst Tode. Tornile ehitati kõrge uusgooti stiilis tornitipp, nagu seda oli kujutatud 17. saj pärit gravüüridel, ning lisati väikesed ehistornikesed ja aknad. Eraldamine teisest hoonest avas vaate romantilisele uusgooti stiilis rõduga fassaadile, akendele kuuel korrusel, samuti kõikvõimalikele dekoratiivsetele elementidele. Viies ja kuues korrus ühendati üheks suureks saaliks, kus sai vehelda ja pidusid pidada. Seda kasutati tihti korporatsiooni pidustuste jaoks. Saaliaknad toimisid ka uksena rõdule, kust avanes imeline vaade vanalinna katustele. Alles jäeti ka kõik kahuriluugid.

Vaade Püssirohutornile Trokšņu tänavalt. Foto: Zudusī Latvija

Smilšu tänava poolses küljes taastati vana kiviastmetega sissepääs. Pärast ümberehitust oli torni ümbermõõt 19,8 meetrit, kõrgus oli praeguselt tänavatasemelt mõõtes 26 meetrit ja müüride paksus muljetavaldavad 2,75 meetrit. Korporatsiooni uus kodu avati 1892. aastal.

„Iidsed lipud – Riia valge-helesinine ning Liivi ja Saksa ordu must-valge –, mis kunagi olid teineteise suhtes vaenulikud, lehvisid nüüd rahumeelselt koos mitmevärvilisel Rubonia kilbil portaali kohal,“ räägitakse sõjamuuseumi väljaantud bukletis „Riia Püssirohutorn 1892–1919“. Nii olid mõnda aega torni peremehed rapiiride ja õllepeekritega korporandid.

„PÜSSIROHUTORN ANTI
20 AASTAKS SÜMBOOLSE TASU EEST KOPORANTIDE KÄSUTUSSE. ÜLIÕPILASED
TEGID TORNI PUHTAKS JA
KOKKU KORJATUD TUVISÕNNIK MÜÜDI MAHA 612 KULDRUBLA EEST.“

Tasub teada, et korporatsiooni Rubonia asutajad olid baltisakslastest üliõpilased, kes naasid Riiga peale õpinguid Saksamaal. Korporatsiooni võeti vastu vaid baltisakslasi. 1930. aastatel lõpetas ühing tegevuse ja enamik liikmeid kolis Saksamaale.

Sellesse korporatsiooni kuulusid paljud tuntud riialased, näiteks ettevõtja Paul Boehm, arhitektid Wilhelm Bockslaff, Hermann Hilbig, August Reinberg, Alfred Rosenberg (kelle üle mõisteti hiljem Nürnbergis kohut, sest ta oli Hitleri valitsuses okupeeritud idaalade riigiminister), saksa diplomaat Max Erwin von Scheubner-Richter, poliitik Hugo Wittrock ja teised.

MUUSEUMI KEERULINE AJALUGU

Läti sõjaväelased Püssirohutorni juures. 1927. a. Foto: Zudusī Latvija

20. saj alguses sõitis Smilšu tänavat pidi Püssirohutornist mööda tramm. Foto: Zudusī Latvija

Nagu fotodelt näha, hakkas umbes 1901. aastal Smilšu tänaval sõitma tramm ja lärmakat ristmikku torni lähedal valvas linnavaht või korravalvur.

Esimese maailmasõja lõpus loodi siin Läti sõjamuuseum, et jäädvustada küttide mälestust ja kangelaslikkust. Arhitekt Galindomsi projekti alusel torni laiendati ja aastatel 1937–1940 ehitati uus korpus. Torn taastati vanaaegsel moel, eemaldati romantiline trepp ja uusgooti stiilis fassaad.

„1937. aastal alustati Püssirohutorni väärika juurdeehitusega, mis valmis 1940. aastal. Muuseum ei jõudnud oma tegevust uutes ruumides alustada, sest Nõukogude Liit okupeeris 17. juunil 1940. aastal Läti. Läti riiklike asutuste likvideerimise käigus lõpetati ka Läti sõjamuuseumi tegevus. Osa muuseumi kollektsioonist läks kaduma, osa anti üle teistele muuseumitele ja arhiividele,“ kirjutatakse sõjamuuseumi kodulehel.

Pärast seda algas Lätis uus ajastu. Püssirohutorn asus sündmuste keerises, kuid isegi sõjamuuseumil ei ole palju teavet selle kohta, mis siin sõja ajal juhtus. „Selle kohta on isegi muuseumitöötajatel teavet napilt. Saksa okupatsiooni ajal oli endise sõjamuuseumi ruumides, sealhulgas Püssirohutornis, sõjaväehaigla ja sõjamoona ladu,“ räägib sõjamuuseumi teise maailmasõja ajaloo osakonna juht Jānis Tomaševskis.

Vaļņu tänav Saksa okupatsiooni ajal. 1943. aastal asus Püssirohutornis sõjaväehaigla. Foto: Zudusī Latvija

„Kohe pärast sõda oli siin Riia Nahhimovi-nimeline mereväekool, mis töötas kuni 1953. aastani.“

Seejärel asus siin alates 1957. aastast Läti NSV revolutsioonimuuseum, mis interpreteeris ajalugu kooskõlas kommunistliku ideoloogiaga. 1990. aastal paigutati Püssirohutorni ja selle juurdeehitisse uuesti sõjamuuseum, mille väljapanek räägib Läti keerulisest ajaloost.

Seejärel paiknes siin alates 1957. aastast revolutsioonimuuseum, mis interpreteeris ajalugu kooskõlas kommunistliku ideoloogiaga. 1990. aastal paigutati Püssirohutorni ja selle juurdeehitisse uuesti sõjamuuseum, mille väljapanek jutustab Läti keerulisest ajaloost.

Läti riiklik audiovisuaalsete dokumentide arhiiv. 1929. a.

PROJEKTI EKSPERDID

Gunars Armans

Suurepäraste teadmistega jutuvestja umbes Riia maja ja tänava ajaloo kohta, Riia endine monumentide kaitse inspektor.

AUTOR KIRJUTAB

Andra Briekmane

Ajakirjanik, "Tūrisma Gids" toimetaja.

VIDEO AUTOR

Maija Kuznecova

Video ajakirjanik, "DELFI TV".