Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Mīlgrāvis ja Vecmīlgrāvis asuvad Riia põhjaosas, mis on ülejäänud Daugavaga piirnevatest aladest ja maalilisest männimetsast eraldatud veekogudega. Just nimelt tänu nendele ressurssidele arenes see paik tööstuslikuks äärealaks. Samuti arenes see tänu edukale ärimehele August Dombrovskisele ja tema mõttelennule. Siia ehitati sellised kultuuri- ja haridusasutused, millest teiste äärealade elanikud unistadagi ei osanud. Mida kujutab endast Ziemeļblāzma ja selle ümbruskond ning kuidas on see seotud mõõdukusega? Sellest räägimegi käesolevas „Riia marsruutide“ osas.

Riia lood: Tööstusliku Mīlgrāvise hing

Vecmīlgrāvise panoraam. Foto: Shutterstock.com

Vecmīlgrāvist on kõige varem mainitud juba 13. sajandil seoses naistsistertslaste kloostriga paigas, kus Daugava suubub lahte. Hiljem muutus see koht linnale väga oluliseks, kuna asus strateegiliselt tähtsa Riiasse viiva veekogu juures. Mitu sõda räsis seda piirkonda ning pikka aega oli see hõredalt asustatud. Sellel kaldal olid väiksemad talud ja majapidamised, kus elasid Daugavgrīva koguduse vaimulikud, kes tegelesid usklike hingehoiuga. Nii saab koguduseraamatust lugeda nii rikkalikust kalasaagist ja palgiparvetusest kui ka purustavatest üleujutustest ja õnnetusest, kui jäälahmakas viis kalamehed endaga lahte kaasa. 

Näiteks:

“1848. 11.12. februāris. Liels ledus gabals atdalās un kopā ar zvejniekiem iziet jūrā. Buļļu iedzīvotājus un mangaļsaliešus nones lejā savējie. Ļaunāk gāja bolderājiešiem un dinamindiešiem, un 3 langasciemiešiem. 3 langasciemieši uz sauszemes nokļuva 30 verstis uz ziemeļiem. Bolderājieši uz sauszemes nokļuva tikai vakarā pie Lielupes. Viens zēns nosalis.” (Daugavgrīvas draudzes hronikas noraksts. Publicēts Andreja Grāpja grāmatā “Augusts Dombrovskis: mūžs un veikums”.)

Igal juhul asus 17. sajandist praeguse Riia laevaremonditehase alal Auziņkalna luite jalamil Mīlgrāvja mõis, mille kohta on säilinud vähe infot. Laevatehasel on selle rajamisest saati ümbruskonna arengus olnud tähtis osa. Kui autoga sõites keerata Jaunciemā alleelt Mīlgrāvisesse, võib siiani näha hiiglaslikke laevadokke. Hiljuti kaunistati betoonist aed tehase lähedal Läti regioonide erksavärviliste rahvusvööde motiividega ja Vecmīlgrāvise arendamise ühingu eestvedamisel värviti see ka ära. Aivars Jakovičs kirjutab teejuhi „Riia rannik“ teises osas, et vana katlamaja korstna lähedal asus vana Mīlgrāvise kõrts ja selle juures omakorda Mīlgrāvise ületuskoht.

Foto: DELFI

Meldru tänavale rajati Vecmīlgrāvise arendamise ühingu initsiatiivil laste mänguväljakuga promenaad. Ühingu esimees Inta Biezā, kes on Mīlgrāvises mitme põlvkonna vältel elanud, kirjeldab, et tihti kogunevad siia lähimate ümbruskondade lapsed, sest siin asuvad seltsimajad. Niimoodi jätkatakse metseen August Dombrovskise ideed tagada lastele võimalus areneda ja olla aktiivne spetsiaalselt loodud tingimustes. Siin asub ka Mīlgrāvise merekoolile pühendatud mälestusmärk, mis rajati 1873. aastal pärast Krišjānis Valdemārsi visiiti. Merekooli õppetöö toimus ainult läti keeles. Tänu sellele said paljud kohalikud noormehed omandada hea hariduse. Samuti võis siin saada kaptenidiplomi.

Kui liikuda edasi, näeme laste erksate joonistustega kaetud aeda, mis ümbritseb sadama tööstusala. Igal aastal korraldatakse kohaliku kunstikooli õpilastele konkurss. Neile antakse teema ning just nemad on möödajalutajaid rõõmustavate erksate piltide autorid. Esimesel siia ilmunud joonistusel oli kujutatud Krišjānis Valdemārsi portreed. Hiljem lisandusid laevad, veealune kuningriik ja ravimtaimed.

Valge kirik. Foto: Rīnūži keskkooli veebileht

Vecmīlgrāvise kaldapealselt on näha ka torni, kust reguleeritakse sadamasse saabuvaid ja väljuvaid laevu. Samuti asuvad siin Riia sadama mõlemad jäälõhkujad: Varma, mis tähistab 2018. aastal oma 50. sünnipäeva, ja 35-aastane Foros.

Kui edasi liikuda, näeme Valget kirikut, mis on juba kaks sajandit olnud siinne usukeskus. Just nimelt siinse koguduse kirikuraamatust leiame kõige rohkem infot Mīlgrāvise elanike ja nende elu-olu kohta. Detail, millele tuleks tähelepanu pöörata, on kirikukell: selles töötab ikka veel majakas.

Jätkame teekonda mööda Meldru tänavat, millest saab mõne aja pärast Atlantijase tänav. Bussi lõpp-peatuse vastas asub kalmistu, mille valgeid väravaid kaunistab hirmuäratav kiri „Ära nuta, sinu surnud elavad“. Kuid ärge ehmuge ja visake pilk peale siinsetele ajaloolistele mälestistele ja hauakividele, mis kaunistavad mõjukate Vecmīlgrāvise elanike kalmusid. Siin saab samuti näha esimese Läti teatri lavastaja Jānis Peitānsi risti ja monumenti. Need rajati siia 1980. aastatel. Inta Biezā jutustab, et veel mõnda aega tagasi oli see küngas umbrohtu täis kasvanud ja see sai korda tänu Vecmīlgrāvise aktivistidele. Talle meenus pilt, mida ta nägi atmoda ajal katlamaja juures, mis asub siit veidi edasi. Seal valvasid katusel mitu kuud järjest OMON-i valveüksused. Nende prožektori tuli järgnes igaühele, kes liikus mööda Atlantijase tänavat.

Vaade Vecmīlgrāvise terminali territooriumile vabasadamast Krievu saarel, kuhu on projekti „Krievu saare infrastruktuuri arendamine koondamaks tegevust kesklinnast eemale“ raames ehitatud puistlasti laadimise kai. Foto: LETA

Dombrovskise ehitatud päikeseline linn

Läti metsatööstur, metseen ja Vecmīlgrāvise (Mīlgrāvise) karskusseltsi Ziemeļblāzma rajaja Augusts Dombrovskis (1845–1927) 1920. aastate teisel poolel.
Foto: Zudusilatvija.lv

1888. aastal sai Augusts Dombrovskis loa ehitada Vecmīlgrāvisesse saeveski. See oli noorlätlaste liikumise ja oma rahva arenguideede õitsenguaeg. Kuigi Augusts Dombrovskis ei käinud ühtegi päeva koolis ja oli tänapäeva mõistes self-made man, kujunes temast väga edukas ärimees oma ideaalide ja laia silmaringiga. Kui temast sai Riia üks rikkamaid inimesi, hoolitses ta Riia eri linnaosade arengu eest.

Üks Dombrovskise edu põhjus on ilmselt see, et tema saeveski asus veekogu lähedal. Teiseks suhtus ta oma töötajaskonda austusega, mistõttu olid nad talle äärmiselt lojaalsed ning ettevõtte tootlikkus oli väga suur.

Rääkides Dombrovskise pärandist Vecmīlgrāvises, tuleks mainida nelja hoonet: nn Rohelist kooli, progümnaasiumi, Burtnieku maja ja muidugi Ziemeļblāzma kultuuripaleed. Hooned, kus töölised ja nende pered võisid kasulikult aega veeta ja teadmisi juurde saada, mitte kõrtsides end purju juua. Just nimelt selline oligi Dombrovskise idee: ta tahtis rajada oma ideaalse linnaosa Prantsuse utopistide loodud Päikselinna eeskujul.

Velta Jonīte kirjutab oma raamatus Dombrovskise järgijannast, Läti lasteaedade rajajast Marta Rinkast, et Augusts Dombrovskis päris 1880. aastatel oma onult Jēkabs Dombrovskiselt, kes oli üks esimestest Läti päritolu ettevõtjatest, saeveski ja aurulaeva Parats. Juba noorest east peale õppis Augusts oma onu juures kõiki puutöö ja ettevõtluse tarkusi. Ta rajas kolme äripartneriga Vecmīlgrāvisesse saeveski. Hiljem kaks neist lahkusid ning alles jäi ainult Kārlis Zālītis. Ettevõte osutus väga edukaks ja hakkas peagi tulu tooma.

Metsatööstur ja metseen Augusts Dombrovskis 6. augustil 1911. aastal helilooja ja folkloristi Emilis Melngailise laulude päeval Ziemeļblāzma karskusseltsi aias. Foto: Zudusilatvija.lv

Veel praegugi, 100 aastat hiljem, mäletab rahvas, kuidas Augusts Dombrovskis inimestesse suhtus. Kui temast sai miljonär ja Riia üks rikkamaid ettevõtjaid, ehitas ta Mīlgrāvise üles ning hoolitses oma töötajate ja nende perekondade eest. Ta osales asula ülesehitamises saeveski töötajate jaoks, sõlmis töötajatele kasulikke 20-aastase tagasimakseperioodiga eluasemelaenu lepinguid, kuid ühe tingimusega: inimesed ei tohtinud alkoholi kuritarvitada. Kui seda tingimust ei täidetud, jättis Dombrovskis endale õiguse maja ära võtta. Sallimatus alkoholi vastu tekkis tal juba lapsepõlves, kui tema isa sõbrustas viinakuradiga, mis viis perekonna äärmisesse vaesusesse. Tema perekond elas ohtlikes oludes. Niisiis, kui ta veel väike oli, lubas ta endale, et ei tarvita mitte kunagi alkoholi, ning täitis selle lubaduse, nagu ta täitis ka kõik teised lubadused. Tema sõna peeti kõige kindlamaks tagatiseks.

Ziemeļblāzma karskusseltsi esimene hoone ehitati 1904. aastal. 21. jaanuaril 1906. aastal põletas pärast 1905. aasta revolutsiooni loodud karistussalk hoone maha. Foto: Zudusilatvija.lv

Võimalik, et Augusts Dombrovskis võttis eeskuju oma filantroobist onu Jēkabsist ja tema abikaasast Katrīna Elizabetest ning hakkas peagi ise metseeniks ja filantroobiks. Ta ostis suure maatüki Mīlgrāvise luidetel ning konsulteerides arhitekt Vanagsiga, projekteeris ise algkooli- ja lasteaiahoone – nn Rohelise kooli. Tegemist oli rohelist värvi juugendstiilis puithoonega, mis künkal seistes meenutas paleed. Siseruumid olid mugavalt planeeritud ja seal oli isegi rõduga saal. Ta lõi kõik selle oma töötajate laste harimiseks. Siin töötas üks esimesi kõrgharidusega Läti päritolu õpetajaid Marta Rinka (tema õpingud Berliinis maksis kinni Dombrovskis), kes kasutas õpetamisel moodsaid pedagoogilisi meetodeid. Ta pani aluse ka eelkooliharidusele Lätis. Martal olid Dombrovskisega erilised suhted, kuigi mees oli temast palju vanem. Neiu oli väga inspireeritud ettevõtja headest tegudest ning käisid isegi kuulujutud, et tegemist oli romantiliste suhetega, kuigi Dombrovskis oli juba abielus ja Marta oli ta tütre sõbranna. Augusts elas mõnda aega Marta juures Mīlgrāvises. On võimalik, et nende sõprus oligi platooniline ja romantiline. Kindlasti on aga teada fakt, et Marta pani Vecmīlgrāvises aluse laste erksatele pidustusele, mida korraldatakse tänini.

Vecmīlgrāvis. 1900. a. A. Dombrovskise ehitatud lasteaiahoone liivasel mäekünkal, kus käisid Vecmīlgrāvise tööliste lapsed. Tegemist oli esimese lasteaiaga Riias ja kogu Tsaari-Venemaal. Hoone rohelise värvi tõttu kutsuti seda Roheliseks kooliks. Fotol on näha ka rotundi („pühamut“). Esiplaanil Indriķis Martiņa Kalcenaus abikaasa Vilhelmīna (Minna) Anša Kalcenavuga (neiuna Svedrupu-Švēderi). Foto autor Eduards Kalcenaus (1864–1942) – Ruhja professionaalne fotograaf, Indriķis Kalcenausi vend. Foto: Zudusilatvija.lv
Nn Roheline kool (1899), tehasekool, algkool või lastead – Vecmīlgrāvise elanikud kutsusid seda eri moodi. See oli kahekorruseline 1899. aastal ehitatud puithoone. 1900. aastal alustas seal tegevust lasteaed. Maja oli kohaliku tähtsusega arhitektuurimälestis, mille põletasid vandaalid 2006. aastal maha. Ettevõtja Augusts Dombrovskis kandis hoolt selle eest, et tehase tööliste laste eest hoolitsetakse. Foto: Zudusilatvija.lv
Rīnūži 29. põhikooli kasvandikud 1930. aastate alguses Vecmīlgrāvises. Paremalt esimene on kooli direktor Kārlis Brēmanis (1867–1945). Foto: Zudusilatvija.lv
Lasteaia juhataja oli Marta Rinka, keda peetakse Läti lasteaedade emaks. Lasteaias töötasid ka proua Adamoviči (Valda Zariņa), Ērika Cepure ja Lilija Gaile. Kasvandikud jagati vanuse järgi rühmadesse. Minnes ühest rühmas teise üle, sai iga kasvandik kaasa iseloomustuse. Foto: Zudusilatvija.lv

Lastega koos lõi ta Rohelise kooli juurde lasteaia ning kutsus kasvatusprotsessis osalema nii lapsed kui ka täiskasvanud. Ta käis lastega ekskursioonidel ja innustas neid tegema asju, mis tänapäeval tunduvad enesestmõistetavad. Kahjuks põles mõne aja pärast Rohelise kooli maja ära ja seda ei taastatud. Vecmīlgrāvise arendamise ühing ei kaota siiski lootust see kunagi taastada: tuleb vaid leida need, kes seda ideed toetaksid.

2007. a. Foto: f64. 

Kooli asemele ehitati progümnaasiumi hoone, kus praegu tegutseb noortekeskus Mīlgrāvis. Kooli direktor Viktor Tetters on öelnud, et ka selle hoone projekteeris osaliselt Dombrovskis. Hoone huvitavateks detailideks on juugendstiilis võrega aknad, millest igaüks on ainulaadne. Nõukogude ajal asus siin mõnda aega kool, kuid hiljem jäeti see maha ja 2008. aastaks nägi see täiesti mannetu välja. Tetters on säilitanud suure pildikollektsiooni, millest osa on välja pandud maja saalis. Kujutistel on näha laastatud remondieelset hoonet. Nüüdseks on progümnaasiumi elegantne hoone uuesti korda tehtud ning lapsed saavad seal tegeleda erisuguse käsitöö ja füüsilise tegevusega.

Zudusilatvija.lv/Bjcmilgravis.lv

Kolmas hoone, mis kuulub Vecmīlgrāvises Dombrovskise kultuuri- ja hariduspärandisse, on Burtnieku maja. Seda võib pidada Läti esimeseks tööliste kultuurimajaks. Rajati lihtsas stiilis (mis on omane paljudele Jūrmala suvilatele) terrassi ja rõduga maja, millest pidi saama Läti kultuurivaldkonna töötajate elumaja. Siin elas üheksa aastat dainade isa Krišjānis Barons oma abikaasa Dārtaga. Naaberkorteris elas Jānis Jaunsudrabiņš ja üleval korrusel veetsid sageli oma suvesid Antons Austriņš, Jānis Poruks jt. Neid meenutavad mälestustahvlid kabinettide ustel. Suurtes saalides räägiti õhtuti juttu ja musitseeriti. Jaunsudrabiņš maalis seal pilte. Muidugi mõista oli alkoholi joomine majas rangelt keelatud. Saali akendest avanes tollal ilus vaade: Riia sadamasse saabuvad ja sealt lahkuvad laevad.

Burtnieku maja, kus praegu tegutseb muusikakool. Foto: DELFI

Nõukogude ajal rajati siia korterid, uhke stukiga saal jaotati mitmeks eluasemeks, mis ei tulnud hoonele aga kasuks. Peagi pärast seda anti hoone muusikakooli kasutusse ja 1990. aastatel ehitati sinna moodne tiibhoone kujuga korpus. Nüüd on mõlemad osad ühendatud maaaluse käiguga ja kõrval kasvab tamm, mille istutas Krišjānis Barons. Burtnieku maja saalides saab mängida orelit ja harrastada koorilaulu. Korteris, kus kunagi elas dainade isa, tegutseb Krišjānis Baronsi muuseumi filiaal, mida võivad külastada kõik huvilised.

Augusts Dombrovskisele meeldis väga muusika ja tema hobiks oli muusikainstrumentide valmistamine. Oma elu jooksul valmistas ta sadu viiuleid ja tšellosid. Paljud neist on tänini säilinud ja neil on hea kõla. Foto Vecmīlgrāvise arendamise ühingu arhiivist.

Kultuuripalee ja Ziemeļblāzma haridus

Ziemeļblāzma kultuuripalee ehitati 1913. aastal. Selle projekteeris metsatööstur ja metseen Augusts Dombrovskis Vecmīlgrāvise karskusseltsiks kohalike saeveski töötajate ja elanike jaoks, et nad saaksid siin oma vaba aega veeta. 20. sajandi postkaardi reproduktsioon. Foto: zudusilatvija.lv

Ziemeļblāzma nimetus tuleneb sõnast „põhjakoit“, mida on mainitud Augusts Dombrovskise lapsepõlvemälestustes. Kunagi nägi ta virmalisi, mis jätsid temasse kustumatu jälje. Andrejs Grāpis jutustab, toetudes kaasaegsete mälestustele, et kuna Vecmīlgrāvis asub Riia põhjaosas, nii pidi ka uue ühiskonna „valgus“ virmaliste kombel Riia ühiskonda valgustama.

Nii loodi 19.–20. sajandi vahetusel Dombrovskise initsiatiivil Ziemeļblāzma ühing. Dombrovskis koostas suure põhjalikkusega hoone visandi ja plaanid ning maja avati 15. augustil 1904. aastal. Uhke puithoone oli mõeldud töölistele ja nende peredele, et nad ei otsiks lohutust alkoholist ning võtaks osa kultuuriüritustest. Siia loodi teatriühing, kus amatöörnäitlejatega mängis kaasa ka oma aja teatriparemik. Siin tegutses ka koor ja korraldati spordiüritusi. Samuti tähistati pidupäevi ja anti kontserte, sest ka Dombrovskis ise oli muusik ja tema kireks oli viiulite valmistamine.

Tuulerootori asemel, mis pumpas puuraugust vett, on nüüd Ziemeļblāzma pargis uus vaatetorn. 20. sajandi alguses olid Ziemeļblāzma pargis karussellid, tantsuplats, lava, kunstlikud varemed ja palju muid huvitavaid elemente. Foto: Zudusilatvija.lv
Metseen Augusts Dombrovskise korraldatud lastepidustused Ziemeļblāzma karskusseltsi pargis. See traditsioon on säilinud tänini. Foto: zudusilatvija.lv
Metsas looklev Ziemeļblāzma karskusseltsi allee (1913. a). Foto: Zudusilatvija.lv
Ziemeļblāzma kultuuripalee suur saal (1913). Nüüdseks on see taastatud ja laiendatud. Foto: Zudusilatvija.lv

Siis aga saabus 1905. aasta ... ja õnnetus, mis langes osaks Dombrovskise loodud Mīlgrāvisele. Sotsiaaldemokraadid kannustasid töötajaid oma õiguste eest võitlema, rõhujatele vastu seisma, ja see liikumine sai aina hoogu juurde. Brošüüre jagati ka Dombrovskise üritustel. Saades aru neist hüvedest, mida tööandja neile tagas, ignoreerisid töötajad neid esialgu, kuid hiljem vaimustusid ideest, mis tollal levis peale Riia ka kõikjal Tsaari-Venemaal. 1905. aasta jaanuaris osalesid Augusts Dombrovskise tehase töötajad streigis, kuid tollal vaibus see üsna kiiresti. Kahjuks saabus pärast neid sündmusi Riiasse kindral Orlovi karistussalk, kellele esitati Dombrovskise kohta laimavaid süüdistusi.

Karistussalga liikmed pidasid ta kinni, küsitlesid teda, sidusid ta lõpuks puu külge ja käskisid vaadata, kuidas põleb tema töövili – Ziemeļblāzma palee. Leidus inimesi, kes kaitsesid isa Dombrovskist, nagu teda Riias hüüti, ja tema elu oli päästetud. Pärast neid sündmusi oli Dombrovskise vaimne tervis halvenenud ja nad läksid Marta Rinkaga mõneks ajaks välismaale kosuma. Tagasi tulles asus ta uusi plaane ja visandeid välja töötama, et palee taas üles ehitada. Uus pidi tulema veel uhkem ja avaram. Seekord ei tahtnud ta, et hoone sisaldaks kas või üht puitdetaili – et tuli seda hävitada ei saaks. Isegi mööbel oli metallist. Paljusid mööbliesemeid võib siiani näha palee Dombrovskise mälestustoas. 1913. aastal avatud hoone oli uhkem kui esimene: suurejooneliste saalide, igasuguste tehniliste uuenduste, juugendstiilis kaunistustega jms. Dombrovskise loodud parki toodi veokitega valgetele luidetele mulda, rajati tantsuplats, lava, kunstlikud varemed, karussell ja muud vaba aja veetmiseks sobivad atraktsioonid. Vanast hoonest on alles jäänud ainult sambad, mis tehti ümber rotundiks.

Ziemeļblāzma rahvamaja põletati maha 1906. aastal karistusretke käigus ja sellest jäid alles ainult varemed. Hiljem, 1910–1913. aastal ehitati praegune hoone, mis pidi tagama kohalikele saeveski töötajatele kultuurse ja seltskondliku kogemuse. Tänini säilinud vana hoone sambaid kasutati lehtlana. Foto: Zudusilatvija.lv

Kahjuks saabus koos Dombrovskise elu lõpuga ka tema ettevõtte lõpp: keegi ei suutnud pärast teda ettevõtet edukalt juhtida. Tasub mainida, et kommunistide ja sotsiaaldemokraatide sallimatus ettevõtja vastu ei kadunud ning peagi pärast tema surma hakkasid ideoloogilised aktivistid avaldama teda mustavaid artikleid. Nõukogude ajal unustati Dombrovskise nimi aga sootuks, kuigi töölised kasutasid tema ehitatud hooneid.

Pärast iseseisvuse taastamist kulus veel natuke aega, enne kui hooneid hakati restaureerima. Ziemeļblāzma kultuuripalee sai endise sära tagasi alles 2013. aastal, kui lõppesid suurejoonelised renoveerimistööd, mille käigus hoonet laiendati ja ehitati ümber. Seda sündmust tähistab maja katusel olev tuulelipp, millel on näha numbreid 1913 ja 2013, mis tähistavad ehitus- ja taastamisaastat. Nõukogude ajal kaunistas tuulelippu lõhepea, mis viitab 9. mai kalanduskolhoosi (hiljem Auda) tegevusele.

Praeguseks on palee omandanud algse ilme: taastatud on park, korda on tehtud Dombrovskise haud, mis asub siinsamas vaatetorni lähedal, kust on hästi näha vanalinna torne ja merd. Paljud ei tea, et siia on koos metseeniga maetud ka tema armastatud koer Kangars. Dombrovskis tahtis, et teda koeraga maetaks. Mainimist väärib seegi, et praegu tegutseb hoones Ziemeļblāzma karskusselts.

PROJEKTI EKSPERT

Inta Biezā

Vecmīlgrāvise arendamise ühingu juhatuse esimees

AUTOR KIRJUTAB

Andra Briekmane

Ajakirjanik, "Tūrisma Gids" toimetaja.

VIDEO AUTOR

Patriks Pauls Briķis

DELFI videooperaator