Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Zaķusala on peaaegu kesklinnas asuv ainulaadne ala, mis oli kunagi rahulik asula jõesaarel, kuid mis on üle elanud raskeid aegu. Pärast Saaresilla, Läti telekeskuse hoone ja teletorni ehitamist muutus kõik siin tundmatuseni. Lähiajal ootavad saart ees olulised muutused. Juba järgmisel aastal hakatakse renoveerima teletorni ja veel kahe aasta pärast võib täide minna plaan, kus Zaķusalast saab väike Veneetsia.

RIIA LOOD: Zaķusala

Foto: Shutterstock

Daugava kapriisid panid saartele aluse

Zaķusala on kujunenud viimase 300 aasta jooksul. Veel 20. sajandi alguse fotodel on näha, kuidas selle saba ei ulatu raudteesillani, sest suurvete, tormiliste üleujutuste ja inimtegevuse tõttu on Daugava saared läbi teinud suured muutused: ühed kadusid, teised ilmusid, kolmandad ühinesid omavahel, luues omapärase elukeskkonna, mis ühelt poolt asus kesklinna lähedal ning teisalt oli justkui eraldi maailm veekogude ja loodusega.

Veel 17. sajandil polnud Zaķusalat olemaski ning Daugava, mida tollal ei kontrollinud tammid ega elektrijaamad, võis oma vete ja vooluga vabalt mängida. Oli aastaid, mil Daugava veed jõudsid kevadel Torņakalnsini välja. Kuniks see Riia sadamat märkimisväärselt ei mõjutanud, ei tegelenud inimesed taoliste üleujutuste tagajärgedega. Kui aga 1670. aastal jää ära sulas ja vool tõi kohale liiva, selgus pärast jõe mõõdistamist, et Ķengaragsist kesklinnani tekkis madalik ning vool kaldus oma suunast kõrvale, häirides laevaliiklust ja palgiparvetust. Järgnevatel aastatel olud üha halvenesid ja vool peaaegu lakkas. See võis Riiale kui sadamalinnale saatuslikuks saada. Siis kutsuti Euroopast ja siitmaalt kokku spetsialistid, et ulakat jõge piirata. Ehitati tammid ja kaevati kanalid, kuid tõeliselt saadi Daugavast jagu pea kaks sajandit hiljem, kui loodi ajakohaste standardite järgi üks moodsamaid veesüsteeme. Just nimelt tammid ja teised piirded on 200 aasta jooksul kaasa aidanud nii suure hulga saarte tekkele.

Foto no zudusilatvija.lv. Fotol on näha Zaķusalat Rohelise madalikuga saare ülemises osas (praegu on Roheline madalik osa Zaķusalast), Lucavsalat ja Kazu madalikku. Siis kui kujutis loodi, nimetati osa Zaķusalast Fridrihsalaks (saare ülemine asustatud osa) ja osa Lucavsalast Daugava vasakkalda vastas nimetati Jumpravsalaks.

Zaķusala on siiani kasvav saar. Riga2014 veebilehekülje Riia saarte jaotise all on öeldud, et kui 1901. aastal oli see 1600 meetrit pikk, siis 2000. aastal juba 3600-meetrine.

Elu saartel

Pärast katkuepideemiat ja põhjasõda 1700.–1721. aastal hakkas Riia elanike arv järk-järgult taastuma ning linna territoorium laienes. Kõige rohkem asuti tollal elama Daugava saartele ja eriti Lielā Klīversalale siis, kui saar ühendati ujuvsillaga. Silla ala, mis ühendas saart vasakkaldaga, nimetati Elefanta sillaks. 

1788. aastal

oli Pardaugavas 613 eluruumi:
Mukusala
Suurepärane Klīversala
Vähe Klīversala
Kipsala
Torņakalns
Friedrichi saar 26
Agenskalns 112
Bieķensalas 65
Zaķusala 17

portaalist "Latvijas Vēstnesis" mida avaldasid Riia ajaloo- ja navigatsioonimuuseumi spetsialistid artikkel. .

18. sajandil jaotati Pārdaugava kvartaliteks ning kolmandasse kvartalisse kuulusid Torņakalns, Bieķensala, Fridrihsala, Zaķusala, Jumpravsala ja Jūdu saar. Selle territooriumi kvartalid anti kohalike austatud elanike valve alla, eelkõige tehti seda tihedamini asustatud rajoonides. Āgenskalnsi territooriumil oli selleks Pēteris Vīks, Zaķusala, Fridrihsala ja Muižas sala eest vastutas mastispetsialist Nikolauss Dumpis. Piiriprojekt kinnitati 24. septembril 1786. aastal. Territoriaalsed muudatused ei mõjutanud linna ennast, sest Riia eksisteeris tollal kindlusena edasi.

Tasub ära mainida, et 18. sajandil sündis vaiksel Zaķusalal esimene üle maailma tuntud Läti päritolu teadlane, loodusuurija, keemik ja bioloog ning Vene impeeriumi Dorpati ülikooli rektor Daniels Hieronīms Grindelis, kelle järgi on nime saanud Läti farmaatsiaettevõte Grindeks.

Daugava saarel 17. sajandil. Kujutatud Lucavsala, Frīdrihsala ja teised väiksemad saared. J.K. Brotze joonistus. Wikipedia

Terviklikuma pildi endise Zaķusala ilme kohta annavad meile Johann Christoph Brotze joonistused. Ta jäädvustas Mūkusala, Zaķusala, Fridrihsala ja Surnute saare. Surnute saarel asusid kõigest mõned majad, mida on ka joonistelt näha. Need olid ehitatud hööveldatud palkidest. Saar tekkis 1785. aasta jäälagunemise ajal. Sellise nime sai see sellepärast, et saarelt leiti üks surnukeha. 19. sajandi lõpus sulas Surnute saar Zaķusalaga kokku.

On teada, et kui saared olid juba ühinenud, asus seal 49 täisehitatud maalappi. Peale elumajade oli seal kaks saeveskit ja kaks poodi. CitaRīga veebilehel on öeldud, et saarel elasid enamasti kalurid ning ainus ühendus maismaaga olid paadid ja jõetransport.

Punane terror
vaiksel saarel

Suurele kalmistule püstitati mälestusmärk 1919. aastal bolševike tapetud vaimulikele, kes olid ilmselt Riia saartel koonduslaagrites vangis. Foto: DELFI

Kahjuks ühe traagilise sündmusega Surnute saare must periood ei lõppenud. Nagu teada, ei saabunud rahu ka pärast Läti vabariigi iseseisvuse väljakuulutamist. Võimule pürgisid paljud, sh Nõukogude valitsus Pēteris Stučka eestvedamisel. Läti kommunistide võimulolek 1918. aasta lõpust 1919. aastani tähendas Riia jaoks ideoloogiliselt põhjendatud terrorit ehk punast terrorit. Sel ajal loodi kogu Lätis koonduslaagrite võrgustik. Üks neist, mis asutati Pēteris Stučka valitsusajal, asus Zaķusalal. Seal hoiti baltisaksa päritolu mõisnikke ja neid, kes režiimile ei allunud.

Ajaloolase Jānis Siliņši raamatus on öeldud, et selle segase ja verise aja kohta pole eriti palju tõendeid alles. Need on jäädvustunud ainult inimeste mäludes ja ajakirjanduse uudistes, seega ei oska keegi täpselt öelda, kuidas seda kõike organiseeriti, kui palju inimesi Riiast välja viidi või kuidas transport toimis. On teada, et 1919. aasta mais viidi inimesed üle Daugava saarte getodesse (veel üks laager asus Kundziņsalal). Siliņš selgitab, et getosse, koonduslaagrisse või tööroodu minek tähendas sisuliselt inimese surnuks näljutamist või surid nad haigustesse.

Pärast Riia vabastamist saabus saarele uuesti rahu. Sellest sai väike roheline oaas keset linna. Sinna pääses ainult jõetranspordiga ja sõit võttis aega umbes kümme minutit. On huvitav, et esimese Läti vabariigi ajal esitati avalikult projekt Zaķusalasse mahasõidust 1938. aastal avatud Zemgale sillalt, mis suubus raudteesilla alla. Sõda ei lasknud seda ideed teostada. Samal ajal hävitati ka Zemgale sild, mille tugesid on veel hästi näha, kui sõita Riiast Torņakalnsi. Hiljuti on hakatud uuesti rääkima Zemgale silla taastamisest Marijase tänava lõpus.

Vaade Zaķusalale ja vanalinnale linnulennult. Saarte juures on Daugaval näha jõel ujuvaid palke. 1927. a. Foto: Gunārs Armansi kollektsioon

Pärast Riia vabastamist saabus saarele uuesti rahu. Sellest sai väike roheline oaas keset linna. Sinna pääses ainult jõetranspordiga ja sõit võttis aega umbes kümme minutit. On huvitav, et esimese Läti vabariigi ajal esitati avalikult projekt Zaķusalasse mahasõidust 1938. aastal avatud Zemgale sillalt, mis suubus raudteesilla alla. Sõda ei lasknud seda ideed teostada. Samal ajal hävitati ka Zemgale sild, mille tugesid on veel hästi näha, kui sõita Riiast Torņakalnsi. Hiljuti on hakatud uuesti rääkima Zemgale silla taastamisest Marijase tänava lõpus.„Ümber on ajahambast puretud puitmajad, aiamaad ja aed. Kõrgete puude varjus nosivad mõned lehmad muru. Külatee viib veeservani välja ja kaldavees on näha musti õlitatud paate. Võiks eeldada, et tegemist on paigaga, mis asub väga kaugel elavast linnaelust, kuid see pole nii. Asume siinsamas Riia kesklinnas, Zaķusala saarel. Üks põhjustest, miks saar on linnakärast puutumata jäänud, on see, et ainsaks ühenduseks linnaga oli alles hiljuti ainult jõetransport,“ kirjutas 1976. aastal ajakirjas Teadus ja Tehnika arhitekt A. Purviņš. Sellise idüllilise pildi külast linna sees lõi Aivars Freimanis oma 1974. aasta filmis „Õun jões“. Tegemist on dokumentaalfilmi elementidega kunstifilmiga, mis kujutab tõepäraselt Zaķusala elu 1970. aastatel.

Kui 1976. aastal avati Saaresild (tollal Moskva sild), hakkas olukord kiiresti muutuma. Mõned aastat hiljem hakati ehitama suurejoonelist teletorni ühel pool ning raadio- ja telekeskuse hoonekompleksi teisel pool saart. Saare elanikele anti uued korterid. Suur osa neist võttis korterid rõõmuga vastu, sest romantilistes saaremajades puudusid mugavused ja vanad hooned lammutati peatselt maha.

Televisioonisaar

Juba 1970. aastatel koostatud Riia üldplaani kohaselt kavatseti Zaķusalale rajada uhke ja moodne raadio- ja telekeskuse hoonekompleks. Ajakirja Zvaigzne 1979. aasta väljaandes on öeldud, et samuti kaaluti see rajada Āgenskalnsi Linarda Laicena tänavale, kus tollal asus Läti televisioon, Bābelītese järve äärde või Riia kaubajaama juurde. Valik tehti siiski Zaķusala kasuks. Uhkesse kompleksi plaaniti ehitada kaks omavahel kompositsiooniliselt seotud torni. Üks neist pidi olema 27 korruse kõrgune ja teine 22 korruse kõrgune. Samuti kavatseti ümbruskond korda teha. „Uue kompleksi kompositsioonis domineerisid kaks paraboolset torni, mis seisid üksteisega seljakuti. Sinna rajatakse kõik toimetused ja administratsiooniruumid. Tornide alumisel korrusel saare pikisuunas hakkavad paiknema kõik helisalvestusstuudiod ja tehnikaruumid, mis on mõlema torniga ühenduses. Kahe toimetusekorpuse vahele rajatakse avalike ruumide rühmad: vestibüülid, fuajee, söökla ja kohvik, mida jagavad tele- ja raadiokomitee. Siia kesksesse ossa, soklikorruse tasemele rajatakse toimetuste operatiivse tehnika jaamad, mille juurde pääseb liftidega otse toimetuseruumidest,“ kirjeldas 1979. aastal telekeskuse tulevikku arhitekt A. Purviņš. Telekeskusest pidi saama suurim omataoline Lätis, kuid suurejoonelistest plaanidest õnnestus teostada ainult esimene osa: ehitati teletoimetuste kompleks ja salvestusstuudiod. Raadioruumide ja suure telestuudio ehitamiseni ei jõutud, sest vahetus valitsus.

Telekeskusega samal ajal hakati ehitama ka teletorni, mille projekteerisid Moskva arhitektid. Tollases ajakirjanduses oli palju juttu tornisammaste moodsatest kaldliftidest ja 360-meetrise torni muljetavaldavast kõrgusest. See tegi tornist Ostankino telekeskuse ja Kiivi teletorni järel Nõukogude Liidu kõrguselt kolmanda ehitise. Samuti räägiti, et teletorn on raketikujuline. Uus teletorn asendas vana Āgenskalnsi torni, mis oli peaaegu kolm korda madalam, kõigest 110 meetrit.

Teletorni ehitamine

Läti riikliku tele- ja raadiokeskuse juhatuse esimees Jānis Bokta jutustab, et juba torni ehitamise ajal otsustati, et kõik huvilised saavad sinna minna. 97 meetri kõrgusele otsustati rajada vaateplatvorm, kus käib igal aastal 20 000 inimest. Tollal asus siin kohvik Vēja roze. Samuti olid siin hiiglasuured tehnikaruumid, mis tagasid teleülekande. On huvitav, et praegu on veel külastajatele suletud teletorni osas tollal rajatud pommivarjend puidust pinkidega, mis mahutasid 30 inimest. Tasub mainida, et tollal töötas siin umbes 300 inimest ja pommivarjend oli mõeldud neile, kes sõna otseses mõttes tagasid teletorni toimimise. Bokta räägib, et pärast planeeritud renovatsiooni jäetakse pommivarjend alles. Uhke koridor, mille kaudu pääseb praegu torni fuajeesse, on tehtud klaasist, kus on näha teiste Nõukogude liiduvabariikide teletorne. Aastaid hiljem ei täida see oma eesmärki, sest alumine korrus kavatsetakse ümber ehitada.

Teletorni renoveerimisplaanid on suurejoonelised. Läti riikliku raadio- ja telekeskuse jaoks plaanitakse ehitada 30% avaramad ruumid. Samuti tahetakse rajada kolm vaateplatvormi eri kõrgustele. Kõige kõrgem on avatud ja asub antenni juures ning teised kaks on madalamal ja ümbritsetakse klaasiga. Bokta selgitab, et plaanitakse ehitada ka kuus klaaskuupi, mille abil saab tornist justkui välja astuda. Torni tahetakse paigutada kõige suurem ja massiivsem Foucault' pendel.

Nagu väike Veneetsia

Kui enne Saaresilla ehitamist oli ainsaks Zaķusala ühenduseks maismaaga jõetransport, siis praegu ei sõida saarele midagi. Saare arenedes plaanitakse ehitada randumissillad.

Paar aastat tagasi koostasid Riia linnavalitsus ja OOO Merks saare arenguplaani, viidates sellele kui väikesele Veneetsiale väga aktiivse kaldajoonega: paatide randumissildade ja promenaadidega. OOO Merksi esindaja Liene Meklere-Kutsare sõnul on projekt jõudnud sinnamaani, et varsti taotletakse planeeringu kinnitamist ja aasta lõpus pannakse plaan avalikule arutelule. Sellele järgnevad mitmesugused kooskõlastamised ja tehnokommunikatsiooni planeerimised ning kui kõik hästi läheb, muutub ehitisteta ja üsna tühi maalapp Saaresilla ja teletorni vahel juba mõne aasta pärast märkimisväärselt. Siia tuleb 1500 korterit, kommertspinnad ja ühiskondlik taristu. On huvitav, et kui asfalttee kulgeb saare ühes otsas, siis uus tee peaks kulgema Zaķusala keskel ja kaldale rajatakse promenaad või teed jalutamiseks.

Visualisatsioon: RUUME arhitektuuribüroo

PROJEKTI EKSPERDID

Jānis Bokta

Läti riikliku raadio- ja telekeskuse (LVRTC) juhatuse esimees

AUTOR KIRJUTAB

Andra Briekmane

Ajakirjanik, "Tūrisma Gids" toimetaja.

VIDEO AUTOR

Patriks Pauls Briķis

DELFI videotoimetaja