Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Sissejuhatus Imanta mikrorajoonil on väga rikas ajalugu. Suurte elamukomplekside juurest võib veel praegu leida jälgi möödunud aegadest. Riia-lähedasi mõisaid hakati ehitama 15. saj ja ka see piirkond ei olnud erand. Ühte mõisatest võib näha iga soovija. Selleks et leida jälgi ajaloost, tasub suunduda jalutuskäigule või rattaretkele Imanta ümbruses.

Riia marsruudid: Imanta

Foto: shutterstock

Zolitūde ja teised mõisad Imanta ümbruses

Imanta on Riia üks rahvarohkemaid linnaosi. Praegu on piirkonna piiriks Jūrmala maantee, aga ka kaks poolringikujulist tänavat: Anniņmuižase bulvar ja Kurzeme prospekt. Nende kahe tänava vahele ehitati 1960. aastatel aktiivsemalt kui teistesse piirkondadesse ning rajati suured elamukompleksid. Lõunaküljel piirneb Imanta raudtee ja Zolitūdega, idas aga Zasulauksi, Nordeķu ja Iļģuciemsiga. Ka Babīte asula puutub kokku Imanta eramajade piirkonnaga ja piirneb sellega.

Tohutu avarus ja uusehitised loovad petliku mulje piirkonnast, kus varem olid ainult tühjad väljad. Kui vaadelda veidi tähelepanelikumalt, siis võib näha, et paneelmajade vahel kulgevad eramajadega väikesed tänavad, mis tekkisid 1920.–1930. aastatel. Esimesed plaanipäraselt ehitatud hooned raudtee ja Jūrmalas gatve vahel võib ära tunda tänavanime järgi – Imanta liin numeratsiooniga ühest kaheksani.

Imanta tänavavõrgu kujunemisele on suurt mõju avaldanud varem sellel alal asunud mõisad. Näiteks võib vanemaid tänavaid leida Slokase ja Buļļu tänava vahelt ning Bolderājasse suunduva raudtee äärest. Tänavad tekkisid ajal, mil kunagist Šulcsi mõisat (Šulcmuižas) jagati kruntideks. Samal ajal rajati praegune Jūrmalas gatve paralleelselt 19. saj teisel poolel ehitatud raudteega Anniņmuiža ja edasi Zasa ning Piņka mõisa suunal. Praegune Anniņmuižase bulvar läheb osaliselt mööda varasemat Tammase (Dammes) tänavat, mis ühendas suurt Dammese mõisa Anniņmuižase mõisaga. Kurzeme prospekti läänepoolne lõpp asub endisel Zolitūdese tänaval, mis praegu läheb edasi raudteest lõuna poole.

Seal on eriline inimtegevusest valmistatud mägi, mille kraavi ümbritseb. On vana, kuid teaduslikult kasutamata legend, et nad mõõdavad kalmistu 18. sajandi algusest.

Zolituste mõis oli ükskord siin. Selle nimi on aja jooksul 

Vanaliku puu Anninmuizase ligikaudne asukoht. Satelliitsekaartidel võib see ikkagi märgistada tavaliseks puu istutamiseks, kuid mõisa vana tee on looduses veel nähtav.

Anninmuizase hoone, tänapäeval, varem tuntud kui jahilinnus. Tõlgitud prantsuse sõna "solitude" või "üksindus"

Foto: google maps

Siin on ka Mazā Zolitūdese tänav, mis meenutab paljude riialaste jaoks fakti, et kunagi asus Imantas Zolitūdese mõisa keskus. Saatuse irooniana paikneb mõisa põldudele ja aasadele ehitatud praegune Zolitūde mikrorajoon Zolitūdese mõisahoonest üsna kaugel. Asulale on lähemal hoopis Zasa ja Šampēterise mõisad. Vanem põlvkond mäletab veel hästi, et varem oli Imanta jaama nimi hoopis Zolitūde.

Nimi Imanta tekkis alles 1920. aastatel, kui ühistu Imanta liikmed panid maha varem mainitud kaheksa liini ja ehitasid endale siia ühe- või kahekorruselised eramajad. Mõnikümmend aastat kutsuti väikest asulat Imantciemsi nimega, kuid 1960. aastate lõpus alustati mikrorajooni ehitamist endiste Anniņmuižase, Zolitūdese ja teiste mõisate aladele. Kogu piirkond ja lähiümbrus otsustati nimetada Imantaks.

Uhke jahiloss

Viimase sajandi Anninmuiza 20. aastat. Foto: zudusilatvija.lv

Kuigi Imanta ümbruskond varjab edukalt oma ajalugu, võib siiski leida üksikuid eredaid jälgi möödunud aegadest. Üks neist on Läti ülikoolile kuuluv Anniņmuižase mõis. See mõis on ainuke kuuest, mis on üle elanud võimuvahetused ja mitu sõda. Kui jalgrattaga sõita mööda kergliiklusteed Jūrmala poole, siis kohe vasakul pool, tenniseväljakute taga, on näha võimsate puudega suur allee. Kui lähemale minna, siis tiigi vastasküljelt avaneb vaade uhkele kivihoonele, mis püstitati 19. saj teisel poolel. Samuti saab siia tulla Jūrmalas gatve poolt Muižase tänava kaudu.

„Selle koha tekkelugu on palju vanem. Juba 16. saj oli sellel kohal omanik. 17.–18. saj kutsuti seda kohta Merteni või Meieri mõisaks, tõenäoliselt omanike nimede järgi. Teada on, et 19. saj esimesel poolel oli siin puitehitis. Karjalaut ja ka teised majapidamishooned, nagu olid kõigis mõisates, kus inimesed elasid naturaalmajanduse tingimustes,“ räägib arhitekt ja ajalooentusiast Pēteris Blūms.

Blūms arvas, et tõenäoliselt muutus kõik kiiresti 1768. aastal, kui mõisa soetas Otto Hermann von Vietinghoff. „Ta oli tollal väga mõjukas isiksus nii Baltikumis kui ka Vene keisririigis. Tal oli ette näidata palju suuri saavutusi, samuti oli ta kõrgetel ametikohtadel Vene keisririigi meditsiinisüsteemis. Tänu temale rajati kirurgiaakadeemia. Talle kuulus Liivimaal ligikaudu 30 mõisat. Nendest kõige suurem ja tähtsam oli Alūksne mõis,“ räägib Blūms. Vietinghoffile kuulus ka umbes kilomeetri kaugusel asuv Zolitūde mõis, mis arhitekti meelest oli „ehitatud rohkem Prantsusmaa oludele vastavas stiilis ega olnud Läti mõisatele iseloomuliku arhitektuuriga hoone“. Tõsi, sellest mõisast ei ole midagi alles jäänud.

Foto: DELFI

Kuid siiani saab vaadata kollastest tellistest hoonet, mille omanikuks oli 50 aastat, kuni 1930. aastate lõpuni, börsimaakler Jensen. Blūmsi sõnul lahkus mehe perekond 1939. aastal Saksamaale. Romantilise uusrenessansi stiilis ehitatud maja on restaureeritud ja veidi ümber ehitatud, kuid hoonele vaadates on selge omaniku peamine mõte – näidata oma aja kohta uudset hoonet, kus võib muretult elada. Hoone ümber on osaliselt säilinud ka park.

Mõis sai nime Vietinghoffilt, kes andis selle oma abikaasale Anna Ulrikale, kelle vanaisa oli mõnda aega põlu all, kuid sai hiljem Venemaa keisririigi feldmarssaliks ning taastas oma nime, au ja rikkuse. Vietinghoffile kuulus maja Riia kesklinnas Vāgnera ja Kaļķu tänava nurgal Liivi väljaku juures. Ajal, mil hoone ehitati, loeti seda kõige uudsemaks eravalduses olevaks palaco’ks kesklinnas.

Eelmise aastasaja alguses nimetati puhkamiseks mõeldud mõis ümber jahilossiks, mis kinnitab asjaolu, et Riia ja Vene eliit pidas ümbritsevates metsades jahti. Peale jahti nautisid nad siin linnulihast roogasid, kuulasid kontserte ja lahendasid vabas õhkkonnas oma äriküsimusi. Tõsi, Blūmsi üllatab asjaolu, et pea sada aastat peale eelmisi omanikke on mõisa ümbrus ikka veel räämas ja mahajäetud. Suuresti tekitab sellise tunde hoone ja pargi olukord. Tundub, et ülikooli teaduskonna ruumide ehitustööd ei saagi siin kunagi tehtud.

Katkukalmistu legend

Kui suunduda mõisa juurest mööda Jūrmalas gatvet edasi Babītese järve poole, tänava lõppu Riia kunsti- ja meediatehnikumi juures, siis näeme saja-aastaste puude vahel ristkülikukujulist küngast, mis on igast küljest ümbritsetud kraaviga. On näha, et kraavikaevamisest tekkinud pinnasest on kuhjatud küngas. „Mäletan lapsepõlvest, et seda kohta kutsuti Katkukalmistuks. Ainuke asi, mis praegu on teisiti, on see, et varem oli küngast ümbritsenud kraavis vesi. Seal sai isegi kokri püüda, ka konnad elasid seal,“ räägib Pēteris Blūms.

Võimalik mõõdetud kalmistu täna tulemus huvitav skulptuur aed. Foto: DELFI

Arhitekt ütleb, et peale legendi, ei tea ta sellest kohast midagi. Tema meelest võib künka kuju olla sümboolse tähendusega, võib-olla on sellel mingisugune funktsionaalne või ebausuga seotud tähendus. Tema sõnul on Katkukalmistu kohta meieni jõudnud liiga vähe kirjalikke materjale. Sellest kohast räägitakse legende, kuid täpsem teave puudub. Samas üllatab Blūmsi ka see, et tänapäevase tehnika abil ei ole keegi püüdnud kindlaks teha, mis sisaldub künka aluspinnas ja kas see on tõesti massiline katkuohvrite matmispaik.

Kui uskuda, et siin tõepoolest puhkavad musta surma ohvrid, siis pärineb matus tõenäoliselt 18. saj algusest.„Katk jõudis Osmani impeeriumist Euroopasse 1707. aastal ning levis kahe aastaga Ida-Preisimaale ja Poolasse. 1710. aastal jõudis katk juba Riiga. Katkuepideemia kestis umbes kaks aastat ja haiguse tagajärjed olid väga rasked. Iga Riia kümne elaniku kohta oli kaheksa-üheksa surnut. Elavaid ei jätkunud isegi surnute matmiseks. Riias surid kõik raehärrad, vaid paar inimest jäi ellu. On teada, et tollal maeti surnuid linnast nii kaugele kui võimalik, ja loomulikult oli tegu massihauaga,“ räägib ajalooentusiast. 

Foto: DELFI

Arhitekti sõnul oleks ta temal huvitav lõpuks teada saada, kas siin tõesti asub katkukalmistu. „See on märkimisväärne koht, mis tuleb korda teha. Näiteks puhastada kraavid künka ümber ja teha see maamärk nähtavaks. Seda ka juhul, kui pole selge, miks see koht ikkagi rajati,“ teeb Pēteris Blūms ettepaneku.

Imanta uusim koht, mis ei ole veel isegi avatud, on Riia ülikooli muuseum, mis on pühendatud P. Stradiņšile ja asub aadressil Anniņmuižase bulvar 26a. Siin hoitakse teavet 1950. aastal rajatud Riia meditsiiniinstituudi kohta ja selle üheks Läti suurimaks ülikooliks saamise lugu. Foto: DELFI

Veriste lahingute koht

Rohkem teavet on Imanta kirde osas asuva „hobuseraua“ kohta, mis võib nii mõnelgi igapäevaste askelduste käigus märkamatuks jääda. Tegemist on kohaga, mis kannab nime Sudrabkalniņš (Hõbemägi). Igal aastal mälestatakse 11. novembril siin küünalde ja lippudega Riia 6. jalaväepolgu sõdureid, kes hukkusid keset Anniņmuižase aasasid ja liivaluiteid asuvates kaevikutes 1919. aasta novembris ning andsid vabadusvõitluses Läti eest elu. 

Monumendi keskne element on sein Riia vapp ja sõdurite bareljeefid, samuti 6 Riia Regiment rindade tähtsust. Ülaosas on ruut koos sümboolse tassiga tule valgustama ja plaati 54 koos langenud sõnu. Foto: DELFI

Riia 6 jalaväerüge Pārdaugava. Foto: zudusilatvija.lv

Siin pidi alles loodud Läti sõjavägi asuma tõrjuma Saksa pataljonide pealetungi Riiale. Viimaseid juhtis Bermondt-Avalov ja nende võitlejaid tunti ka bermondtlastena. Pārdaugava vabastamisel nende käest kanti suuri kaotusi. Aasta pärast lahinguid püstitas 6. polk siia musta obeliski kirjaga „3.–11. novembril 1919. aastal kaotas Riia polk siinsetes lahingutes 3 ohvitseri ja 38 sõdurit, veel 11 ohvitseri ja 284 sõdurit sai haavata“.

Sudrabkalniņši kavandas arhitekt Ernests Štālbergs ja valmis tegi selle Vabadussamba ning suure vennaskalmistu skulptuurirühma autor Kārlis Zāle. Mälestusmärk avati alles 1937. aastal, kuigi nurgakivi pandi juba 1929. aastal. Ajal, mil mälestusmärki rajati Slokase tänavale, „oli viimane vilka liiklusega ühendustee ja mälestusmärgist sai selle osa, kuid praegu kaunistab see sisehoove,“ rääkis intervjuus ajalehele Diena enne restaureerimise algust Läti vennaskalmistute komitee direktor ja üks Vabadussamba restauraatoritest Eižens Upmanis 2003. aastal.

Riia 6 jalaväerüge Pārdaugava. Foto: zudusilatvija.lv

Nõukogude ajal ei hooldanud mälestusmärki keegi. Sellel ajavahemikul läks kaotsi metallist mälestustahvel, samuti kahjustati mälestusmärgi viimistlust. Nõukogude aja muudatused puudutasid ka mälestusmärki, mida taheti varjata nagu teisi samasuguseid kohti. Sellel eesmärgil otsustati istutada mälestusmärgi ette neli kastanit. „[Puud] istutati kindla plaaniga varjata vaadet mälestusmärgile. Mälestusmärgi tähtsaim osa oli kivisein, mis peatas Riiale lähenevad Bermondti väed,“ rääkis Upmanis. Mälestusmärk taastati täielikult 2008. aastal.

Tegelik ja sümboolne
tõke nimega Depoo

Foto: DELFI

Jätkates Imanta varjatud kohtade otsinguid, tuleb meenutada ühte Riia kunagist saavutust – peatust Depoo, kus praegu peatuvad vaid mõned rongid liinil Riia–Tukums. Geograafiliselt, kui pidada raudteerelsse piiriks, võib see koht kuuluda nii Zasulauksi kui ka Imanta juurde. Siin, umbes saja meetri kaugusel perroonist, lõppeb 1. Imanta liin. Siia saab tulla vaid üle kehvas olukorras oleva jalakäijate silla Zasulauksi-poolses küljes või Zolitūde-poolsest küljest Jūrkalnese tänavat pidi.

Praegu on isegi raske ette kujutada, et kuni 1961. aastani oli Jūrkalnese tänav Kandavase tänava pikendus. Siin oli vilka liiklusega raudtee ülesõidukoht, millest annab tunnistust Depoo peatuse perrooni juures asuv tellismaja, mida kasutas ülesõitu hooldanud personal. Väike hoone on samasuguses arhitektuuristiilis, nagu on ka 1912. aastal ehitatud Zasulauksi peatuse hoone. Tollal sai mööda Kandavase tänavat otse sõita Slokase tänavale botaanikaaia juures, kohta, kus praegu asub lennujaam.

Foto: Bing Maps

„See koht on täiesti silmatorkamatu. Peatus Depoo rajati 1960. aastal. See tekkis siia ajal, kui siinne tööstustegevus arenes tormiliselt,“ räägib arhitekt Pēteris Blūms, rõhutades, et seda nõukogude ajal loodud kvartalit tuleks lugeda oluliseks tööstuspärandiks.

„Kompleksi loomise korraldus kirjutati alla juunis 1950. Korraldus anti pärast NSVL-i ministrite nõukogu otsust raudteed elektrifitseerida. See korraldus puudutas ka raudteeliine Riia läheduses, esimesena Riia–Dubulti liini. 1950. aastal hakkasid siin tööle liikuvad brigaadid, kes remontisid ja hooldasid vedureid,“ räägib ajalooentusiast.

Jurkalnes tänav rööbastel sulgub nii väikeses telliskivis majas, millel pole ilmseid funktsioone. In the past, millal see koht raudtee ületanud tänava Kandavas, maja oli turvamehed. Veidi kaugemale koos tehase tehtud stop "Depo". Foto: DELFI

Ta täheldab, et Läti raudteemuuseumi uurija Tom Albergs tegi kindlaks, et alguses hooldati seal sõjatrofeedena saadud Saksa vedureid, mida Nõukogude Liidus kasutati kuni 1960. aastateni. Samas hakati 1950. aastate teisel poolel siin hooldama ka elektrironge. Blūmsi sõnul töötas siin veidi enne Nõukogude Liidu lagunemist ligikaudu 1400 inimest, aga veduripargi üldine läbisõit oli 42 mln kilomeetrit aastas.

Arhitekt rääkis ka hoonest, mille seinal on kiri, et see valmis 1972. aastal. Hoones pole midagi erilist, kavandi aluseks on tüüpprojekt. Blūmsi arvates võib nõukogude ajal ehitatud kompleksi võtta kui omapärast linnakeskkonna väärarengut: „Tööstuskompleksi sees on palju tühjalt seisvat maad, kogu ala on ümbritsetud koleda taraga. Miks ei võidud inimese moodi ehitada, miks see koht meenutab nõukogudeaegset vabaduse piiramist?

Arhitekti meelest on tegu hea tööstuspärandiga, mis tuleks aja jooksul muuta avatud ja kergelt läbitavaks tööstuspiirkonnaks.

PROJEKTI EKSPERDID

Petras Blum

Arhitekt

TEKSTI AUTOR

Andris Kārkluvalks

DELFI ajakirjanik

VIDEO AUTOR

Patriks Pauls Briķis

DELFI videooperaator

VIDEO AUTOR

Kārlis Dambrāns

DELFI fototoimetaja