Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Läti sümboli
ebatavaline lugu:

VABADUSSAMMAS OLEKS VŌINUD ASUDA KA DAUGAVA ÄÄRES

Üsna varsti pärast vabadussõja lahinguid algasid arutelud selle üle, et Riias peaks olema mälestuse ja uhkuse objekt iseseisvuse, saavutatud vabaduse ja tema kangelaslike kaitsjate auks. Zigfrīds Anna Meierovics tegi ettepaneku ehitada võidusammas. Arutelud olid pikad. Kas sobib ehitada sammas Daugava kaldale Klīversalāsse või on eesmärgipärasem rajada sild? Samuti põhjustas palju arutelusid mälestussamba välimus. Toimus mitu eskiisikonkurssi, kuni lõpuks valiti skulptor Kārlis Zāle ja arhitekt Ernests Štālbergsi projekt, mida nimetati Vabadussambaks. Mitme bareljeefiga kaunistatud mälestussammas, mille püstitamiseks rahvas annetas peaaegu kolm miljonit latti, avati 18. novembril 1935. aastal. Varsti pärast seda saabus segaduste aeg, teine maailmasõda ja mitu okupatsiooni.

Prahi koristamist 1944./1954. Foto: Krišsi Rake, Riia Ehitusarhiiv Arhiiv

Kuigi Riia sai teise maailmasõja ajal märkimisväärselt kannatada, jäi mälestusmärk peaaegu puutumata. Varsti sai nõukogude võim aru, et sammas on ebasoovitav, ja see kavatseti lammutada. Samba ajalugu moonutati ja seda nimetati emakeseks Venemaaks. Mälestussamba päästis viimasel hetkel lammutamisest Vera Muhhina. Mitme aastakümne jooksul sõitsid ümber samba trollid. Samba juurde lilli või küünlaid asetada oli rangelt keelatud. Seoses laulva revolutsiooni algusega ja Helsinki-86 liikumise tulemusena muutus Vabadussammas veelgi tähendusrikkamaks sümboliks. Samba juures hakkasid kogunema vabaduse ja iseseisvuse pooldajad ning monument muutus uuesti Riia ja kogu riigi olulisemaiks sümboliks. Vabadussammas on üle elanud mitu restaureerimist ning on endiselt Läti iseseisvuse sümbol ja koht, kus toimuvad olulised üritused.


Riia lood:
Vabadussammas

Kes sinna läheb?

Seda on raske ette kujutada, kuid kunagi piirdus Riia kõigest vanalinnaga, mille keskus asus Daugava kaldapealsel, praegusel raekojaplatsil. Kanal oli linna serv, selle juures asus kaitsevall. Aastatega sõjategevuse taktika muutus ja vall kaotas oma esmase tähenduse. Selle likvideerimisega muutus märgatavalt ka Riia nägu.

Isakese tsaari Aleksander II suuremeelsel loal ja tänu selleks eraldatud vahenditele lammutati 19. saj keskel Riia kindlustised. Valli jäänuseid kasutati uute ehitiste rajamiseks, samuti tulevase Bastionimäe püstitamiseks. Lammutustööd lõppesid 1863. aastal. Vanadelt fotodelt võib näha tühja platsi ja ridamisi puuistikuid, rajatud on „Tigu“ (Bastionimägi) ja kanali ümber on haljastus.

Kõigest 150 aastat tagasi nägi niimoodi välja koht, kus asub üks Riia ja Läti peamisi sümboleid – Vabadussammas.

Kõigest 150 aastat tagasi nägi niimoodi välja koht, kus asub üks Riia ja Läti peamisi sümboleid – Vabadussammas. Kindlustiste lammutustööd kestsid kuus aastat ja selleks kulus tollal kujuteldamatu summa – üle 1,5 miljoni kuldrubla.

Huvitav, et pärast müüride lammutamist avati praegusel Aspazijase bulvaril esimesed kauplused. Paljud imestasid, et äritegemiseks valiti nii ebasobiv koht. Tekkis küsimus, kes küll tuleb keskusest raekojaplatsilt siia oste tegema? Skeptikud eksisid, sest juba mõni aasta hiljem liikus mööda Aleksandri bulvarit hobutramm või, nagu seda kutsusid riialased, „konka“. Bulvar sai armastatud jalutuspaigaks ja selles linnaosas algas tormiline areng.

Riia kindlustuste kaart (1864). Bastionite kontuurid on tähistatud punasega.

Peeter Suure ausammas

Tuleb alustada sellest, et Vabadussammas ei ole Brīvībase bulvaril esimene mälestusmärk. 20. saj alguses saavutas Riia oma arengu haripunkti. Lähenes linna Vene impeeriumiga liitmise 200. aastapäev ja sellesse kohta otsustati püstitada Peeter I mälestussammas. Omal ajal vallutas ta Riia.

Berliinis loodi 4,7 meetri kõrgune ratsaniku kuju, mis paigaldati Aleksandri bulvari keskkohta – praeguse Vabadussamba asukohta. Monument paigaldati sama kõrgele postamendile. Tsaar Nikolai II visiidi ajal Riiga 1910. aastal oli kõige olulisem sündmus samba avamine.

Kuid ratsanik ei seisnud seal kuigi kaua. 1915. aastal lähenes Riiale rinne. Mälestussammas, nagu ka kõik teised väärtused, plaaniti evakueerida Peterburisse. Kuid laev, millega sammast veeti, uppus Eesti ranniku lähedal. Hiljem tõsteti see merepõhjast üles ja osteti eestlastelt ära. Mitu korda tehti katset mälestusmärk uuesti Riiga paigaldada. Ettevõtja Jevgēņijs Gombergs isegi taastas ausamba, kuid sobivat kohta sellele ei leitud. Nüüd asub Peeter I ühel Teika parkimisplatsil.

Siinkohal võib lisada, et Peeter I monumendi aluse fragmendid on Vabadussamba all siiamaani säilinud.


„Oleks võinud olla ka võidusammas Daugava kaldal, seal, kus praegu on Triangula
bastions. Räägiti ka silla ehitamisest üle Daugava, tõenäoliselt Valdemāra tänava lõppu.

Kārlis Zāle monumendi rajamise ajal. Foto: Läti riiklik arhiiv, virtuaalne näitus www.archiv.org.lv/brivibas_piemineklis

Tüli ja võit

Pärast esimest maailmasõda ja kangelaslikku võitlust vabaduse eest rajati Läti riik. Tarvis oli kohta, mis oleks pühendatud rahvuslikule uhkusele ja ühtsusele. Tollal oli Riias ausambaid vähe. Seega tekkis mõte rajada mälestusmärk vabadusvõitluse auks. 1922. aastal otsustas Läti peaminister (diplomaat ja riigitegelane) Zigfrīds Anna Meierovics töötada välja mälestussamba rajamise konkursi reeglid. See põhjustas aktiivsuse puhangu skulptorite seas, aga ka suured vaidlused poliitikute ja intellektuaalide vahel. Räägitakse, et silmapaistvad skulptorid Kārlis Zāle ja Teodors Zal̦kalns, kes olid sõbrad, isegi tülitsesid sellepärast. Seda on kirjeldanud Jānis Siliņš oma raamatus Zāle elust ja loomingust. Ta isegi ütleb, et pärast Zāle võitu konkursil „ei olnud Zal̦kalnsi vihkamisel ja kadedusel piire“. Kuid mitme konkursi kokkuvõtteks valiti ikkagi võitjaks Kārlis Zāle projekt „Sära kui täht!“.

Rahva annetustega finantseeritud ehitustööd algasid alles 1931. aastal, kuid edenesid väga kiiresti. Ehitus valmis plaanitud tähtaja jooksul.

Konkursi võitnud Kārlis Zāle projekt. Foto: Läti riiklik arhiiv, virtuaalne näitus www.archiv.org.lv/brivibas_piemineklis

Arvesse tuli võtta seda, et alguses eraldati ehituseks väike summa raha, hiljem läks vaja palju rohkem – 300 000 latti. Kuid äsja sõja üle elanud riigil ei olnud sellist raha. Korraldati üldrahvalik korjandus, kus koguti peaaegu kolm miljonit latti. Kusjuures see toimus väga kiiresti. Iga soovija võis viia oma panuse otse ehitusplatsile. See kutsus esile veelgi rohkem armastust ja lugupidamist uue monumendi vastu. Paljud hilisemad kuulsused ja väljapaistvad isikud meenutasid, kuidas nad lastena 1930. aastatel käisid topsidega mööda linna ja kogusid raha Vabadussamba rajamiseks.

Annetustalong summas 10 latti. Foto: Läti riiklik arhiiv, virtuaalne näitus www.archiv.org.lv/brivibas_piemineklis

Huvitaval kombel vaieldi nii selle üle, milline peaks mälestussammas välja nägema, kui ka selle üle, kus see peaks asuma. „Oleks võinud olla ka võidusammas Daugava kaldal, seal, kus praegu on Triangula bastions. Räägiti ka silla ehitamisest üle Daugava, tõenäoliselt Valdemāra tänava lõppu. Oli ka mõte ehitada raamatukogu ... Kuid nendest praktilistest plaanidest loobuti ja tehti hingeline ning idealistlik valik,“ räägib Riia ajaloo uurija Gunārs Armans.

Riia peaarhitekt aastatel 1959–1960 Vaidelotis Apsītis meenutas oma raamatus Vabadussambast järgmist. Konkursi esimesel etapil sai võidu tuntud arhitekt Eižens Laube idee. Ta tegi ettepaneku ehitada obelisk endise Peeter I ausamba alusele Aleksandri bulvarile (Brīvībase tänav). Kuid projekt sai palju teravat ühiskondlikku ja kultuuriesindajate kriitikat – sarnaseid obeliske oli tollases Euroopas juba piisavalt. Selle projekti üle oli ka hiljem palju arutelusid. „Erimeelsused, vaidlused ja intriigid ei lasknud luua tervet õhkkonda, mida oli projekti elluviimiseks vaja. Tülitsemine kestis peaaegu üheksa aastat ja isiklikud huvid domineerisid tihti terve mõistuse üle,“ kirjutas Apsītis.


Räägitakse, et silmapaistvad skulptorid Kārlis Zāle ja Teodors Zal̦kalns, kes
olid sõbrad, isegi tülitsesid sellepärast.

Kuid Kārlis Zāle koos abilistega ei taganenud oma eesmärgist ja viis oma plaani sammhaaval ellu. Vabadussammas avati pidulikult 18. novembril 1935. aastal. See on valmistatud Soome graniidist ja Itaalia travertiinist. Vabaduse kuju on sepistatud vasest. Seda tegid kunstnikud, keda juhtis rootslasest meister Ragnar Mirsmeden. Ta viibis Riias korduvalt, lõpuetapil monteeris ja paigaldas ise kuju omale kohale. Huvitav, et kiri „Isamaale ja vabadusele“ raiuti kivisse alles viimasel ööl. Hommikuks oli mälestussammas täiesti valmis.

Luuletaja Leonīds Breikšs kirjutas selle sündmuse auks kõige täpsema nimega ballaadi“Kivid räägivad”. Väike katkend luuletusest:

„Kivid siin räägivad
lahkunute asemel.
Kangelaslikku lugu jutustab
hall graniidirahn.
Räägib, kuidas kord langes.
Räägib, kuidas kord kannatas,
kuidas kord võitis!
Meie isade sugu.“

Mälestussamba avas 18. novembril 1935. aastal kell 10 Läti president Alberts Kviesis, kes eemaldas hümni saatel monumendilt väikeste raskustega valge katteriide. Alles siis nägid kõik osavõtjad mälestussammast, mis varem oli kinni kaetud. Pärast avamist toimus sõjaväeparaad, üle väljaku lendasid lennukid ning õhtul oli sammas eredalt valgustatud. Järgnevatel päevadel viidi sinna palju lilli ja iga soovija sai uut monumenti näha.

Skulptori jäetud tunnistus ajast

Mälestussamba skulptuurid ja skulptuurirühmad on paigutatud mitmele tasandile, meenutades Lätile tähenduslikke ajaloolisi kujundeid ja sündmusi. Vabadussambal, nagu ka vennaskalmistu ansamblil, on palju sümboleid ja paljutähenduslikke kujundeid alustades klassikalisest pealkirjast „Isamaale ja vabadusele“, mis on raiutud samba jalamile. „Kes neid ei teaks! Paljud giidid räägivad, et nende sõnade autor on Kārlis Skalbe. See on tõde, kuid mitte täielik. See fraas on pärit Vecpiebalgast. Enne kui need sõnad raiuti monumendile, asusid need vanal kalmistul Atis Kronvaldsi hauakivi teisel küljel. Sõnad hauakivil peaksid olema: „Isamaa ja vabadus – kõige suuremad väärtused maa peal.“ Kārlis Skalbe käis sellel kalmistul ja luges neid sõnu korduvalt. Ta tegi Vabadussamba komisjonile ettepaneku raiuda või paigaldada monumendile sõnade lühendatud versioon. Neid sõnu peab igaüks meeles pidama! Kui lähete Atis Kronvaldsi hauale Vecpiebalga kalmistul, tasub hauakivi vaadata nii eest- kui ka tagantpoolt,“ räägib Gunārs Armans.

Vabadussamba ansambel koosneb 12 bareljeefist ja ühest ümarast skulptuurist – graatsilisest Vabaduse kujust. Need on ära mahutatud kolmele korrusele ja valmistatud eri materjalidest, et suurendada visuaalset efekti.

Alumine korrus sümboliseerib mõtet töökast rahvast, tema hingelisest tugevusest ja iseseisvuspüüdlustest. Esiplaanil on kaks bareljeefi – „Läti kütid“ ja „Läti rahvas – lauljad“ – ning kõrval on neli skulptuurirühma: „Töö“, „Isamaa kaitsjad“, „Ema – koduhoidja“ ja „Vaimuelu loojad“. Need on pühendatud lätlaste esmastele eluväärtustele. Need bareljeefid räägivad 1905. aasta revolutsioonist ja võitlusest Läti vabastamise eest.

„Kui vaadata kirjast „Isamaale ja vabadusele“ vasakule, siis näeme skulptuurirühma „Töö“. Rühma taga on kujutatud käsitöölise eelkäijat, eespool aga põlvele laskunud käsitöölist, kelle paremas käes on haamer ja õnnetoov hobuseraud. Paljud teavad, kuid paljudele on ka teadmata, et see on skulptor Kārlis Zāle autoportree,“ jutustab uurija Armans. Kujude rühmas kasutas Zāle Läti tuntud inimesi. „Edasi tuleb rühm „Vaimuelu loojad“. Huvitav, et eelkäija ees põlvele laskunud kujud on kõigile tuntud isikud. Vasakult: Krišjānis Barons ja Krišjānis Valdemārs. Eluaegsed sõbrad, kes mõlemad puhkavad siin lähedal Suurel kalmistul,“ räägib Riia ajaloo uurija.

Lāčplēsis (Karutapja)
Itaalia stiilis peakattega

Mälestussambal on jäädvustatud läti eepose ja rahvajuttude kangelase kuju – Lāčplēsis. Tal on peas huvitav nöörmüts. Sel põhjusel kritiseerivad arheoloogid ja ajaloolased Zālet, kinnitades, et selliseid peakatteid ei ole väljakaevamistel leitud. Siiski kasutasid Kārlis Zāle ja teised skulptorid oma töödes lätlasi kujutades just selliseid peakatteid. Neid kohtab ka vennaskalmistu skulptuuridel. Kuidas tekkis selline mõte?

Läti sõjamuuseumi ekspositsioon. Foto Gunārs Armansi arhiivist

„Zāle kujutas selliste mütsidega Vidzeme rühma vennaskalmistu „Ema“ skulptuuri eeskujul. See mõte on seotud esimese maailmasõja ekspositsiooniga sõjamuuseumis. Skulptor pani seda tähele, kui töötas küttide kiivrite kallal. Esimese maailmasõja ajal valmistas Itaalia ettevõte Farina Helm Milano Itaalia sõjaväele raskepäraseid kiivreid. Selleks et pehmendada kiivri kandmist, pandi selle alla n-ö nöörist padjake või mütsike. Mind pani kaua aega imestama, et seda eset nimetatakse itaalia keeles farina'ks, mis tähendab „jahu“. Loogikat ei mingisugust! Pärast tuli välja, et see oli ettevõtte omaniku perekonnanimi,“ kommenteerib Armans „Läti“ peakatet, mis paistab silma harmoonilises ausamba skulptuuride ansamblis.

„Keskmise tasandi tähtsaimad kujud sümboliseerivad rahvuslikke ideaale ja vabaduspüüdlust. Lätit sümboliseeriv skulptuur tähistab valmisolekut kaitsta kodumaad. Skulptuur „Ahelate purustaja“ aga võimet rebida puruks orjaahelad. Läti rahvusmütoloogiast pärit Lāčplēsise skulptuur innustab võitlema võõrvõimu vastu. „Ahelate purustajast“ vasakul on skulptuur „Vaidelotis“ – targa esivanema kuju, mis on raiutud halli Soome graniiti. Ta annab nooremale põlvkonnale edasi tarkust, seepärast on tema jala juurde kogunenud lapsed. Seal on ka hobuse pea, kes oli meie esivanemate jaoks püha loom,“ räägib ajaloolane.

„On veel üks rühm – kui liikuda Riia vanalinna poole –, keda ei saa maha vaikida. Need on „Kodumaa kaitsjad“. Sõdurid on näoga kanali poole ja raiutud välja punasest graniidist. Nende keskel on iidne sõdalane, temast vasakul ja paremal on põlvele laskunud Läti sõdurid. Tuleb meeles pidada, et ausammas valmis aastatel 1931–1935, kui sõjaväelaste seas oli levinud nn Prantsuse tüüpi kiiver. Samas esimeses maailmasõjas ja Bermondti sõja ajal kasutati kiivrit, mida paljud teadmatusest nimetavad Saksa või isegi fašistide omaks – kiiver M16. Kiiver on hästi näha heledal bareljeefil „Lahing Raudsilla pärast“.


Kurb nõukogude aeg – mälestussamba mustamine

Teise maailmasõja ajal sai Riia rängalt kannatada, kuid mälestussammas jäi puutumata. Samba konstruktsioonile oli tehtud vähe kahju. Kõigest üks granaat riivas. 1944. aastal andsid Läti kaardiväe diviisi sõdurid Vabadussambale au. See toimus veidi aega pärast Riia vabastamist Saksa vägede käest. Kuid nõukogude võim sai varsti aru, et see mälestussammas on ebasoovitav. Sammas plaaniti lammutada ja selle asemele püstitada Stalini skulptuur. Lätlased oleksid pidanud samba unustama, võim ise tegi selle heaks kõik. Kommunistidele oli mälestussammas kui pind silmas. Täpselt on teada, et 1944. aastal päästis samba viimasel hetkel skulptor Vera Muhhina ... Toimus sõjanõukogu istung. Muhhina oli sinna kutsutud eksperdina ja kaitses kirglikult Vabadussammast, toonitades selle kunstilist väärtust. Ta rääkis, et sammas väljendab üldinimlikke väärtusi ning mitte mingisuguseid ideoloogilisi või religioosseid veendumusi. Vera Muhhina seisukoht ei vastanud kommunistide ootustele. Ta selgitas ka, et mälestussambal leiduv svastika ei ole kuidagi seotud hitlerlastega, vaid tegu on iidse märgiga. Sellest räägitakse 2007. aastal ilmunud raamatus Vera Muhhinast, mille on kirjutanud Riia insener Viktors Gricovs.

Liikumine Vabadussamba ümber nõukogude ajal (1966). Foto: Jakov Tihhonov. LNA LVKFFDA

„Kuid propagandistid tihti moonutasid ja eitasid Vabadussamba tähendust. Isegi entsüklopeediates olid kirjed selle kohta, et sammas ehitati nõukogude võimu tellimusel pärast sõda!? Või seda, et naine obeliski tipus on emake Venemaa, kes hoiab oma käes tähti, mis sümboliseerivad kolme Balti vabariiki,“ kirjutab Vaidelotis Apsītis.

„Võis põhjustada suure kahju, ilma et midagi oleks saanud teha,“ rõhutab Riia mälestiste ameti ühiskondlike mälestusmärkide osakonna juhataja Mārīte Šenberga. Tema sõnul oli mälestussammas nõukogude ajal kohutavas olukorras. Samba lähedale pandi maha trolliliin. Toimus elav liiklus, mis murendas vibratsiooniga mälestusmärgi aluspinda 50 aastat. Lillede viimisest samba jalamile ei saanud isegi juttu olla, selle eest ähvardas õppeasutusest väljaheitmine või töölt vallandamine. Samba taastamisel 1980. aastatel selgus, et selle sees elab kümneid tuvisid koos kõigi nendega kaasnevate tagajärgedega.

Ajalooliseks sündmuseks tuleb lugeda lillede asetamist Vabadussamba juurde 14. juunil 1987. aastal. Selle korraldasid inimõigusi kaitsva organisatsiooni Helsinki-86 liikmed 1941. aasta küüditamisohvrite mälestuseks. Laulva revolutsiooni ajal tehti see koht jälle pühaks.

Huvitav, et 1991. aasta barrikaadide ajal oli Vabadussammas sõna otseses mõttes sündmuste keskel. Sellest annavad tunnistust kuuliaugud obeliskis. 1992. aastal taastati samba juures auvalve. Pärast iseseisvuse taastamist asetasid samba jalamile lilli eri riikide tähtsamad isikud ja kuningakodade esindajad. Siin korraldati riikliku tähtsusega üritusi: ühiskondlikku ühtsust hoidvaid kampaaniaid, laulu- ja tantsupidusid, iga-aastaseid presidendi esinemisi riiklike pidustuste ajal.

See, mis on silma
eest varjul – autuba ja luuk skulptuuri peas

Alguses arvati, et klaasplokkidest liin Vabadussamba obeliski keskel särab kõigis oma sinistes varjundites. „Samba keskel on rida klaasplokke, nagu ka vennaskalmistul. 1990. aastate alguses, kui ma käisin samba sees, oli hulk klaasplokke puruks löödud ja sambas elas tohutult palju tuvisid. Alguses oli tegu sinise varjundiga plokkidega, mille taga asusid lambid. 1930. aastate fotodelt võib näha, kuidas vertikaalne joon helendab,“ räägib uurija Gunārs Armans. Ta on mitu korda käinud samba sees. Seal, kuhu teistel on tavaliselt keelatud minna. Praegu, pärast mälestussamba restaureerimist 2017. aastal (restaureeritud on ka 1962., 1980. ja 2001. aastal) särab obeliskil sinine klaasist joon. Mārīte Šenberga (Riia mälestiste amet) sõnul tekkis restaureerimise ajal mõte paigaldada selline valgustus, mille värvi saaks olenevalt piduliku sündmuse iseloomust muuta. Kuid selgus, et klaas on nii paks, et seda on võimatu korraldada.

Klaasist vertikaalne liin samba sees. Foto: DELFI

Rainise bulvari poolses küljes, mälestussamba jalamil on puidust uksed, mis viivad siseruumi. Aga mööda astmeid saab minna tippu välja, kuni Vabaduse skulptuurini. Alguses oli siseruum ette nähtud teenindava personali jaoks. Praegu tegeleb mälestussamba säilitamis- ja teenindustöödega kaks erialainimest, kes seda ruumi kasutavad. Nõukogude ajal oli sissepääs suletud ja võti kadunud. 1980. aasta restaureerimise ajal murti lukk ettevaatlikult lahti ja uksed taastati. 2011. aastal sisustati ruumis arhitektuuribüroo Vecumnieks un Bērziņi projekti alusel autuba. Tuleb rõhutada, et ruum on tavaliselt suletud, sinna ei tehta ekskursioone ning see avatakse ainult juhtudel, kui võetakse vastu kõrgetasemelisi külalisi. Pärast lillede asetamist teevad külalised sissekande suurde külalisteraamatusse. Itaalia travertiinist valmistatud laual on juba Vabadussamba teine külalisteraamat. Šenberga sõnul on samba sees käinud umbkaudu 3000 inimest. Huvitav, et linte, mis kaunistavad samba jalamile asetatud lilli, ei visata ära, vaid need puhastatakse, triigitakse ja pannakse autuppa hoiule. Mārīte Šenberga rääkis, et luuakse kunstikogu, kus linte näidatakse.

Ma nägin fotodelt, et Vabaduse kuju peas on hermeetiliselt suletav luuk
nagu allveelaevas. Seda on vaja selleks, et kullatud tähtesid aeg-ajalt puhastada.Gunars Armans

„Autoas on ka ekraan, millelt näidatakse mälestussamba saamislugu. Siit algavad astmed, mis viivad obeliski tippu. Selleks et mööda astmeid tõusta, on tarvis vastupidavust. Ülespoole tõusmise ajal võib näha juba mainitud klaasist joont monumendi ees ja taga. Üleval on üks päris väikene ruumike, kus on piisavalt ruumi armunute jaoks, kui nad õrnalt teineteise vastu liibuvad. Seal on kaks poolringikujulist luuki, kust avaneb vaade Valdemāra tänavale ja raudteejaama poole. 1990. aastal oli kõik lahtine ja siin elasid tuvid. Nüüd on kõik korras,“ räägib uurija Armans. Võib lisada, et mälestussamba tipus asub seade, mis imiteerib röövlindude hääli, et hirmutada eemale ebasoovitavaid külalisi obeliski kullatud tähtedelt. Häälte salvestisi vahetatakse regulaarselt, et linnud nendega ära ei harjuks.

„Väikese ruumi kohal obeliski tipus on võre, mis toetab 9meetrist Vabaduse kuju seestpoolt. 1990. aasta kevadel püüdsin tõusta kõige kõrgemasse tippu. Ma nägin fotodelt, et Vabaduse kuju peas on hermeetiliselt suletav luuk nagu allveelaevas. Seda on vaja selleks, et kullatud tähtesid aeg-ajalt puhastada. Tõsi, ma pole kunagi näinud puhastamist luugi kaudu (see on väga kitsas). Kuid ma ei jõudnud tippu. Poolel teel tuli ette emane tuvi, kes pesal haudus, ja ma ei tahtnud teda selle püha tegevuse juures segada. Omal ajal olime programmi Labvakar tegelastega (september 1990) mälestussamba juures. Vabadussammas asub endise Peeter I mälestussamba koha peal, maa seest võib siiani leida selle fragmente,“ meenutab Gunārs Armans.

Praegu haldab mälestusmärki Riia mälestiste amet. Pärast restaureerimist avati Vabadussammas pidulikult 19. oktoobril. Aga 18. novembril – riigipühal ja mälestusmärgi enda pühal – toimuvad samba läheduses pidulikud üritused, mille käigus president pöördub rahva poole kõnega.

11. novembril 1992. aastal taastati Vabadussamba juures auvalve.

Skulptuurirühma kuulub 56 portreekujutist: töölised, Kārlis Zāle ise skulptuurirühmas „Töö", samuti Krišjānis Barons, Krišjānis Valdemārs ja teised. Prototüübid ei ole dokumenteeritud

17. novembril 2011. aastal avati Vabadussambas autuba, mis tavaliselt asub lossis. Sinna saab siseneda ainult Riia mälestiste ameti loal.

Vabaduse kuju jalamile on paigutatud seade, mis imiteerib röövlindude hääli, et hirmutada eemale teisi linde, kellele see koht meeldib.

Obeliski läbib rohelisest klaasist joon, mis pärast rekonstrueerimist pimedal ajal jälle helgib.

Läti sümboolne kujutamine

Vasest vabadussümbol on sepistatud Rootsis silmapaistva skulptori Ragnar Mirsmedeni juhatusel. Huvitav, et kujusse on alles jäänud kuuliauk barrikaadide ajal toimunud tulistamisest.

PROJEKTI EKSPERDID

Gunars Armans

Suurepäraste teadmistega jutuvestja umbes Riia maja ja tänava ajaloo kohta, Riia endine monumentide kaitse inspektor.

AUTOR KIRJUTAB

Andra Briekmane

Ajakirjanik, "Tūrisma Gids" toimetaja.

VIDEO AUTOR

Maija Kuznecova

Video ajakirjanik, "DELFI TV".