Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Tänapäeval on seda kõrval asuvate ehitiste tõttu raske näha, kuid Jakobi kasarmud vanalinna ääres on sealne pikim hoone. Ent eri ajalooallikates on maja, mille ajalooline nimi on Jakobi kasarmud, mainitud üsna vähe. Üks põhjus võib olla see, et need kolm hoonet on tihedalt seotud 17.–20. sajandi sõjaajalooga ja on tõenäoline, et taolised objektid on kaetud saladuslooriga. Nõukogude ajal oli tegemist salastatud objektiga. Nüüd pole see enam nii ning räägime seekord rohkem vanalinna ääres asuvatest hoonetest ehk Jakobi kasarmutest ja ümbritsevatest objektidest.


RIIA LOOD:  
Jakobi kasarmud

Vanalinna pikim hoone

Tänapäeval paiknevad tuntud Jakobi kasarmud siin kunagi asunud Smilšu ja Jakobi bastioni vahel, mis moodustavad koos keskvalliga (maavalliga) ajalooliselt vanima ja Riia kõige olulisema kaitsesüsteemi osa. Siin asus ka üks kolmest vanalinna kasarmust, mis on ainsana tänini säilinud. Ilmārs Dirveiks kirjutas 1995. aastal ajakirjas Latvijas Arhitektūra, et 1677. aastal oli mõlemal tänava poolel rida maju: valli ääres asusid 12 mainitud maja ja kasarm, mis paiknes Jakobi bastionil. Hiljem hoonet laiendati ja kasarm sai nüüdisaegse ilme 1776.–1784. aastal. On huvitav, et Riia pank korraldas enne ehitamist vastasmajades elavate elanike seas küsitluse, millise summa eest ollakse valmis oma maja maha müüma. Seejuures hoiatati, et kui sõdurite arv suureneb, muutub sealne elu vähem mugavaks (23. oktoobri 1772. aasta dokument).

Uuel kasarmul oli tüüpplaneering ning iga kasarm koosnes kolmest osast. Keskel asus ruum, mille vastas seina juures oli köök, ja koridori mõlemal pool paiknesid sõdurite eluruumid. Dirveiks kirjutas, et toa ääres olid 1,7 meetri kõrgusel redeliga narid ning lisas, et tualetid olid ilmselt esialgu teisaldatavad ja seisid tubades. Alles 1828. aastal paigutati arhitekt Grēni projekti järgi tualetid läbikäiguhoonetesse.

Katkend 1990. aastate reklaamist: luksuslikud korterid endistes kasarmuhoonetes. Reklaamis on kasutatud Jakobi kasarmuid kujutavat vanaaegset joonistust, kus on näha, kuidas need 19. sajandil välja nägid.

Osaliselt on kasarmuid näha Johann Friedrich Brotze 18. sajandi joonistel. 1823. aasta fassaadi jooniselt on näha kolme korpust väikeste vahehoonetega. Gunta Minde kirjutab oma uurimustes, et tollal elas seal umbes tuhat inimest.

Esialgu varjas fassaadi praeguse Zigfrīds Anna Meierovicsi bulvari vastas olev kaitsevall ning meie päevil siia ehitatud maa-alune garaaž on väga sobiv ja teravmeelne motiiv, mis viitab vanaaegsetele kindlustele.

Kasarmute alla ehitati kogu nende ulatuses võlvkäik.

1858.–1860. aastal kaitsevallid lammutati ning põhjafassaadile paigutati aknad, et ehitada sinna korterid ja korraldada näitusi. Samuti rajati kahekorruseline juurdeehitis, kus tegutses 1907. aastast linna kaubanduskool ja mille keldris müüdi küttepuid.



1823. aasta fassaadi jooniselt on näha
kolme korpust väikeste vahehoonetega

Kiirabijaam

On huvitav, et tsaariajal asus Jakobi kasarmute pikkades hoonetes kiirabijaam, mis avati 1904. aastal. Arnis Vīksna kirjutab oma raamatus „Meditsiiniajaloo mälestised“, et linn andis jaamale tasuta ruumid ning velskrile ja ühele kandjale korterid, samuti tasuti nende kommunaalmaksed.

Uks, mis viis 20. sajandi alguses Riia esimesse kiirabijaama. Foto: DELFI

Hobuseid ja muid transpordivahendeid hoiti tuletõrjedepoo ruumides. Seal oli arstikabinet ning operatsiooni- ja sidumisruum. Väljakutsetele vastati telefonitsi ning brigaad väljus kahe minuti jooksul: jaamas oli kaks tõlda ja saan talvisteks sõitudeks. Kui Riia vagunehitustehases hakati ehitama sõiduautosid, sai jaam endale 1912. aastal kiirabiauto, mis, tõsi küll, võõrandati mõni aasta hiljem sõjaväe vajaduste tarvis. Meedikud olid siis sunnitud hobutranspordi juurde tagasi pöörduma. 1919. aastal, kui võim oli enamlase Pēteris Stučka käes, valitses Riias nälg. Kiirabi hobused söödi ära ja üsna pea pärast seda lõpetas kiirabijaam Jakobi kasarmutes tegevuse.

Skaidrīte ja Konstantīns Armansi pulm. 22. jaanuar 1940. a. Tseremoonia toimus perekonnaseisuametis, mis asus tollal kasarmu hoonetes. Foto: Gunārs Armansi isiklik arhiiv
Perekonnaseisuameti Riia osakond Jakobi kasarmutes (vaade Basteja bulvari poolt). Foto: Roberts Johansons, VVKFFDA

1935. aastal alustas arhitekt Krūmiņši projekti järgi ehitatud kasarmuhoones Zigfrīds Anna Meierovicsi tänava pool tööd Riia linna perekonnaseisuamet. Mõnda aega tegutses seal ka tööbüroo. 1930. aastatel, kui oli väga palju töötuid, moodustusid hoone juurde pikad järjekorrad: seda on ära kasutatud nõukogudeaegsetes filmides, kus räägiti sellest, kuidas töötajaskonnal oli „kodanlikel“ aastatel raske hakkama saada.

Sõjamuuseumi ehitamiseks mõeldud ala korrastamine. 1937. aasta jaanuar. Roberts Johansonsi foto. Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumi arhiiv.

Saladus ja taassünd

Dirvieks kirjutab, et 1940. aastal asusid Jakobi kasarmu kolmes korpuses ka Poola põhi- ja keskkool, statistikabüroo, sõjas kannatanute ja invaliidide hooldusasutuse juhatus, tööraamatute väljaandmise osakond, tööbüroo ja J. Fogelise küttepuude äri. Pärast sõda anti ruumid üle admiral Nahhimovi nimelisele sõjamerekoolile. 1940.–1950. aastatel eemaldati kasarmutelt tellistest pealiskiht ja see asendati lameda katuseplaadiga. Praeguseks on kasarmute katus oma ajaloolise ilme tagasi saanud.

1990. aastani asus siin projekteerimisinstituut Sõjaprojekt, mille kõik materjalid olid salastatud.

Kui Nõukogude väed 1993. aastal kasarmu ruumidest lahkusid, tunnistati nende seisukord katastroofiliseks. Sellepärast alustati pärast uuringuid 1995. aastal taastamistöödega: tellijaks oli hoone üürnik SIA Intersource Baltic, mis kuulus Sol Bokingoltile. Üldprojekteerimine usaldati Sarma & Norde büroole.

Pärast taastamist on siin mitu korda korraldatud Riia pidustusi ja kaetud linna kõige pikemaid peolaudu.

Tänapäeval tegutsevad võlvidega keldrites erisugused baarid, kuhu saab sisse Torņa tänava poolt. Ülemistel korrustel taheti avada kunstimuuseum või hotell, kuid neid ideid ellu ei viidud: hoone jagati väikesteks ruumideks, kus praegu asuvad kontorid, poed, näitusesaalid ja muud asutused.

Jõulukaunistused Jakobi kasarmute vastas Torņa tänaval. Riia, 1997. aasta talv. Autor: Guntars Grigalis. Foto Läti riiklikust audiovisuaalsete dokumentide arhiivist

Münchhausen Riias

Mainimata ei saa jätta veel üht huvitavat fakti kasarmute kohta: 18. sajandi keskel elas siin tuntud jutustaja parun von Münchhausen. Suur osa tema sõjaväekarjäärist on seotud Riias teenimisega. Selle kohta, kuidas tema elu siin kulges, võib lugeda 1740. aastal emale saadetud kirjast, kus ta jutustab, et tunneb end õnnelikuna ning et ühiskonnas tuntud härrad ja prouad on ta hästi vastu võtnud. Säilinud on ka 1741. aasta kiri, milles ta kirjutab, et hobusetalli valgustamiseks on vaja küünlaid. Jutt käib hoonetest, mis asusid tollal kasarmute lõpus, umbes seal, kus praegu on hotell Pullman. Talli mälestuseks on hotelli esimese korruse saali paigutatud hobusekuju.

Hotell Pullman, kus varem asusid tallid. Pressifoto


Peter Schiffelbein kirjutab oma kroonikas, et 1744. aastal määrati Münchhausen, pasunapoiss ja 20 raskeratsaväelast valvama printsess Johanna Elisabethi ja tema tütart Sophiet, kellest sai hiljem Venemaa keisrinna Katariina Suur. Teel Peetri lossi ööbisid nad 26.–29. aprillil Riia Püha Peetri kiriku vastas. Hiljem väitis Sophie, et kogu reisi vältel poldud teda kusagil nii hästi vastu võetud kui Riias. Ilmselt sai see võimalikuks ka tänu vaprale valvemeeskonnale. Gunārs Pakalns kirjutab ajakirjas Läti, viidates Andrej Johanssoni Rootsis avaldatud artiklile „Vidzeme tuntuim valetaja“, et Münchhausen saatis printsessi oma meestega hobustel linnast välja. Seda, et tollal kohtas ta oma pruuti Jacobinet, tõendab ainult Mārtiņš Zīvertsa tuntud näidend „Münchhauseni pulm“, kuid on tõsi, et juba 1744. aasta veebruaris palus parun puhkust ja sõitis Liepupesse, et naituda Duntest pärit maaomaniku tütrega.

Oleks võinud kerkida raekoda

Üks võimalik raekoja visand. Selle raekoja projekti esitas 19. sajandi lõpus konkursile Berliini arhitektide rühm: see taheti rajada Torņa ja Basteja tänava nurgale. Foto J. Lejnieksi raamatust „Riia, mida pole“

On huvitav, et 19.–20. sajandi vahetusel taheti Torņa ja Basteja (nüüd Zigfrīds Anna Meierovicsi) tänava ristumiskohta rajada linnavalitsuse aukartust äratav hoone, et mitte miski ei meenutaks Riias enam saksa rae sümbolit. Välja kuulutati isegi rahvusvaheline konkurss, mille võitis Soome arhitektide projekt. Selle kohaselt taheti Bastejkalnsi vastu rajada neogooti stiilis uhke torniga hoone, mis oleks kaks korda kõrgem kui kunstiakadeemia. Seda on meie päevil isegi raske ette kujutada. Konkursile esitati ka teisi töid, kuid nii suure hoone rajamine kitsasse kohta segaks liiklust. Tekiks, nagu ka meie päevil, probleemid parklatega. Jānis Lejnieks kirjutab oma raamatus „Riia, mida pole“, et halva asukoha tõttu projekt tõenäoliselt unustusse vajuski.

Läti iseseisvuse ajal tekkis idee Jakobi kasarmud lammutada. Arhitektuurimuuseumis on isegi säilinud joonised, mille järgi plaaniti siia rajada teater, passaaž ja hotell.

Välja kuulutati isegi rahvusvaheline konkurss, mille võitis Soome
arhitektide projekt. Selle kohaselt taheti Bastejkalnsi vastu rajada
neogooti stiilis uhke torniga hoone, mis oleks kaks korda kõrgem kui kunstiakadeemia.

Rist ja rüütel

2016. aasta jaanuaris nimetati väike väljak Torņa, Smilšu ja Zigfrīds Anna Meierovicsi tänava vahel Barrikaadide väljakuks Riias 13.–27. jaanuaril 1991. aastal toimunud sündmuste auks.

Rüütlikuju alus arteesia kaevul oma algsel kohal Bastejkalnsi vastas. 1920. aastad. Foto: Zudusī Latvija
Rüütlikuju Vaļņu 3 maja hoovis. Foto: DELFI

Huvitavad on lood siit leitud arteesia veest ja „Kuldse rüütli“ skulptuurist. Kuju paigaldati siia 1895. aastal, kuid 1920. aastatel see eemaldati. Originaali saab nüüd näha Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumis. Lugu sellega aga ei lõpe, sest ärimees Jevgeni Gomberg, kes finantseeris selle sajandi alguses paljude ajalooliste mälestiste koopiate valmistamist (sh „Kuldne rüütel“), tahtis skulptuuri endisele kohale panna. Kahjuks ei saanud ta selleks luba. 2005. aastal püstitas ta skulptuuriga samba natuke edasi, temale kuuluva Vaļņu 3 maja hoovi. Samba alusele on kinnitatud silt, kus ironiseeritakse nende üle, kes sellise otsuse tegid: „„Aiapäkapikke, flamingosid, mingeid väejuhte või ükskõik keda võib eraisik oma hoovi või aeda paigutada.“ Läti president Vaira Vīķe-Freiberga 2. juulil 2002. aastal vürst ja kindralfeldmarssal Michael Barclay de Tollyle pühendatud monumendi avamisest, mille kinkis Riia linnale metseen Gomberg.“

Ajalooline kiosk

Mainimist väärib ka väikese Barrikaadide väljaku ääres seisev ajalooline kiosk, milletaolisi oli 1920. aastatel Riias mitu, kuid mida nüüdseks on säilinud vaid üks.

Armeenia risti (hatškar)

Kui ronida trepist üles, võib näha 1990. aastal avatud armeenia risti (hatškar), mis püstitati armeenlaste genotsiidi mälestamiseks osmanite Türgis 1915.–1916. aastal.

Ajalooline kaitsemüür

20. sajandi alguses viisid Riia planeerijad ellu targa idee ja rajasid Jakobi kasarmute ümber paiga, kus saab näha kolme sõja ajaloolisi tõendeid. 17. sajandist on säilinud püssirohutorn, millest kõneleme eraldi ühes „Riia marsruutide“ loos, 18. sajandist on kasarmud ning vasakul pool, kui läheneda Bastejkalnsi poolt, on näha taastatud seina fragmenti Rāmersi torniga, mille taastasid 1980. aastatel Poola restauraatorid.

Foto: shutterstock

Siit on hästi näha, kuidas pärast mitut tulekahju, sõda ja üleujutust Riia tänavate tase tõusnud on. Siin on ka üks ajalooline kahur: kui neid enam linna kaitsmiseks ei kasutatud, paigutati need vanalinna majade juurde postideks vajalikes kohtades liiklust piirama. Mõnikümmend kahurit on maetud raekoja juurde, kuid pärast teist maailmasõda ja nõukogude aastaid jäi alles ainult mõni kahur.

Ajaloolises majas aadressil Torņa 11, kus tegutseb arhitektide ühing, on üks Riia kaitsetornidest: poolringikujuline Jurgensi torn. Just nimelt selle maja juurest on kõige paremini näha, kuidas millalgi varjas linna kaitsemüür selle juures kössitavaid väikseid maju.






Rootsi väravad ja timukas

Siin läheduses asuvad ka Rootsi väravad, mis rajati 17. sajandil linna sisenemiseks. Need ühendasid Jakobi kasarmuid ja linna, kuid neid ei peetud linna ametlikeks väravateks. Kui väravad ehitati, siis kasarmuid seal veel ei olnud. Oli ainult müür, mille taga asus kaitsevall ja vallikraav. Õhtul väravad suleti ja hommikul avati need taas. Väravate võtmeid hoiti raekojas.

Rootsi väravad Trokšņu ja Aldaru tänava poolt. Millalgi oli see linna ääreala, kuhu kogunes ühiskonna patusem pool, mispärast oli siin alati palju kära. Foto: Shutterstock

Nende väravatega on seotud üks legend. Kunagi oli bürgerite tütardel Rootsi sõduritega suhtlemine rangelt keelatud, kuid üks neiu ja vapper Rootsi sõdur meeldisid üksteisele väga. Iga kord, kui sõdur seisis väravate juures valves, käis neiu temaga kohtamas. Kahjuks viidi noormees teise kohta üle ja neiu võeti kinni, kui ta oma väljavalitu juurde teel oli. Karistuseks ja teiste hirmutamiseks müüriti ta värava sisse. Kui praegu vaiksetel õhtutel väravatest mööduda, võib kuulda sosinat: „... ma ikkagi armastan sind.“ Need, kes sosinat ei kuule, pole ise kunagi armastanud.

Aldaru ja Trokšņu tänava nurk: selles väikses majakeses elas kunagi Riia timukas. Foto: Zudusī Latvija

Kui väravatest väljuda Trokšņu tänavale, on paremal pool üks väike maja, kus elas Riia timukas. See ametikoht pärandati edasi põlvest põlve ja kuigi tegemist ei olnud just eriti austusväärse ametiga, oli see siiski hädavajalik. Nagu näha, elas timukas linna ääres. Kui tema teeneid vajati, leidis ta oma akna juurest märgi (musta kinda), mis tähendas, et aeg on tööle minna. Tema kohustuste hulka kuulus ka „kulla“ linnast äratoimetamine, mille jaoks olid tal abilised. Linnatimuka amet kaotati alles 1863. aastal.

PROJEKTI EKSPERDID

Gunars Armans

Suurepäraste teadmistega jutuvestja umbes Riia maja ja tänava ajaloo kohta, Riia endine monumentide kaitse inspektor.

AUTOR KIRJUTAB

Andra Briekmane

Ajakirjanik, "Tūrisma Gids" toimetaja.

VIDEO AUTOR

Maija Kuznecova

Video ajakirjanik, "DELFI TV".