Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Praeguseks on Zasulauksi linnaosa piirid kadunud ning piirkond on jagunenud Āgenskalnsi ja Šampēterise vahel. Kuid ajaloouurija ja Zasulauksi piirkonna patrioot Vladimirs Eihenbaums avastas, et kohalikud tänavad, ehitised ja puud on valmis paljugi jutustama sellest, kuidas siin vanasti elati. Tähelepaneliku vaatleja silmale avaneb raudteejaam ja töö lõpetanud kohalikud manufaktuurid, ning natuke fantaasiat kasutades ei ole keeruline ette kujutada peterburilasi ja kohalikke sakslasi siin jalutamas nagu mõnes Šveitsi kuurordis.

Riia lood: Zasulauks

Vaksal tubadega keisri perekonna jaoks

Suurem osa Riia jaamahooneid olid luksuslikud, kuid väikesed puumajad, millest osa on ka siiani säilinud. Kuid Zasulauksi jaam, mis asub linnakeskusest kaugel eemal ja jääb kõrvale isegi Āgenskalnsi lärmakast turust, on suur kivihoone. Varem asus seal kahekorruseline puumaja. Ehitise suurus tähistab midagi, mida tänapäeval on juba raske ära arvata – see oli rahvusvaheline jaam. Siit suundusid rongid nii Venemaale kui ka Euroopasse.

Foto: Bing Maps

„Kui olla täiesti korrektne, siis Zasulauks ei ole mingisugune jaam, vaid hoopis vaksal. Nende kahe mõiste vahel on üsna sisukas erinevus, kinnitab ajaloolane Eihenbaums. Jaam on lihtsalt koht, kus müüakse pileteid, kus on ootesaal ja võib-olla isegi väike kohvik. Kuid vaksalis oli kohustuslik restorani olemasolu ja rahvusvaheliste reiside puhul ka rahvusvahelised ootesaalid. Suurtes jaamades, mille seas oli ka Zasulauks, olid erilised toad, kus keisri perekond sai puhata ja kus võisid peatuda ka teiste suursuguste perekondade esindajad. Eraldi tuba oli ka emale ja lapsele.“ Lätimaal olid nn keisritoad peale Riia veel Lielupes, Ventspilsis ja Daugavpilsis. Viimane hävis teise maailmasõja ajal.

1912. aastal avati jaamahoone, mille ehitas müürsepp Krišjānis Ķergalvis. Siia kavatseti rajada sortimiskeskus, kuid plaanid muutusid ja vaguneid hakati sortima Daugava teisel kaldal. Foto: zudusilatvija.lv

Zasulauksi jaamas asus ka postkontor ja teised abiruumid, mida oli vaja rongi ootavate reisijate teenindamiseks. Selgituseks võib öelda, et tollased rongid olid üsna algelised. Lõpp-peatuses tui vedurit vahetada, täiendada veevaru ning koristada. Seepärast oli tarvis ruume, kus inimesed võiksid sellel ajal, kui rong valmistub sõiduks järgmisesse jaama, viibida, jalutada või meelt lahutada.

Sõna „vaksal“ päritolu kohta räägib legend, et see tuli ühe Suurbritannia jaamapidaja perekonnanimest (Voux). Saksakeelsetel kaartidel oli selle koha nimi Voux Halle Gebaude. Teise legendi järgi pärineb sõna ühest Londoni linnaosa nimest – Foxhall –, mis on kuulus jalutamiseks sobivate aedade poolest. 19. saj esimesel poolel rajati Londoni eeskujul ka Moskvasse vaksali aiad. Seepärast ilmus see sõna ka vene keelde. Zasulauksi ümbritsevad arvukad puud ja alleed.

Zasenhofi ehk Zasulauksi esimene jaamahoone oli puidust. See ehitati 1870. aastatel. Foto: zudusilatvija.lv

Eihenbaumsi arvates tuleb otsida põhjust, miks Zasulauksi jaam otsustati teha rahvusvaheliseks, Jūrmalast, veel täpsemalt Asarist. Selles kohas kasvatati maasikaid ja Zasulauksi jaamast sai kõigi Venemaa jaoks mõeldud maasikate ümberlaadimiskoht. Jūrmala maasikad toimetati Asarisse, sest sinna oli ehitatud erilised laod maasikate jaoks, kuid isegi neist jäi väheseks. Zasulauksi jaama juures asuvates ladudes oli aga ruumi palju rohkem.

„Siin sorditi marju, sest maasikad riknevad, ja igal hommikul suundus marjapartii Peterburisse, Moskvasse või teistesse linnadesse. Mõelge vaid, milline sagimine siin oli. Varahommikul peenralt korjatud värsked marjad toimetati pärastlõunaks juba Zasulauksi,“ kirjeldab ajaloolane kunagise Vene impeeriumi maasikakeskuse õhkkonda.

Tundus, et jaam tuleb ehitata palju suuremaks. Siia plaaniti rajada isegi sortimiskoht, kuid esimene maailmasõda tegi sellele mõttele lõpu.

Minatuurne Inglise küla

Sellist suurt jaama kasutati enamaks kui ainult inimeste ja kaupade transportimiseks. Raudteeläheduse tõttu sai siia rajada suuri tööstusettevõtteid. Üks suurimaid neist oli tehas Motor, mille asutasid kaks meest: leidur Friedrich Zander ja Vene keisririigi esimese lennukimootori konstruktor Theodor Kalep.

Tehas Motor oma õitsenguaastatel enne esimest maailmasõda. Tehase angaarides toodeti Vene keisririigi esimesed lennukimootorid ja ka lennukid. Foto: zudusilatvija.lv

Eihenbaums märgib, et osaliselt säilinud manufaktuurihoone on ainulaadne arhitektuurimälestis.

Inglise külaolustikku võib kergesti tunnetada Zasulauksi linamanufaktuuri tööliskasarmute juures. Foto: DELFI

„Seal on säilinud tollal kasutatud kivi. Seal on ka juhataja maja, mis viimastel aastatel on tihti põlenud. Seal on ka tööliste kasarmud, mis on ehitatud Inglise stiilis. Lisaks on Šampēterise tänava ääres tohutu suur vabrik, mis meenutab Inglise vabrikut. Seoses Rail Baltica ehitusega plaanitakse lähiajal lammutada teelähedane hoonete korpus, kuhu omal ajal võis vedur sisse lükata vagunid, et katuse all laadida vagunitesse kangast, kartmata niiskust,“ räägib Eihenbaums.

Ainuke hoone, mis ei ole Inglise stiilis, on nn Zanderi maja. Leidur ise elas seal kõigest kaks aastat. Kuid muidu oli see kolme korteriga hoone (kahes korteris olid luksuslikud verandad) mõeldud manufaktuuri direktorile.

Ajaloolane rääkis ka sellest, millest nõukogude ajal eelistati vaikida. Nimelt pakuti vabrikus Vene keisririigi ajal töölistele sotsiaalteenuseid, nagu tehti ka Inglismaal. Tööliste eluruumides asusid ambulatoorium, lasteaed ja -sõim, kus hoiti tööliste väikseid lapsi. Seal olid ka klubi ja puhkeruumid. Sellist olukorda ei peetud tollal millekski eriliseks, sest vabrikutele oli sotsiaalhoolekande pakkumine kohustuslik.

Meditsiiniline abi

Lai aknad töötajate kasarmud hoone üks ots näitab seda, et siin seal oli ambulatoorne koht, kus arst töötas.

Candera maja

Töötajate kodu lähedal Candera maja direktori või manufaktuuri maja juures on aed. Tehases oli mitu direktorit, siin on elanud teised spetsialistid.

Munakivi

Väikeste töötajate kvartal rohkem kui 100 aastat oli munakivi. Ristteed- lamedad lauad, et vältida jalakäijate kukkumist.


Lastehoid

Ühel elumajast on veranda pikka aega. Eihenbaum näitab, et hoone lõpus oli lasteaed.

Selline elukorraldus muutus Riias alles 1911. aastal, kui linn võttis sotsiaalsed ülesanded enda kanda. Nõukogude propaganda jaoks oli ebameeldiv fakt, et töölistel lubati Jūrmalasse ja mujale ehitada suvilaid suviseks puhkamiseks, märgib Eihenbaums.

Kuidas aasast ja
soost sai kuurort

Šampēterise ja Zasulauksi vaheline piir jooksis eelmise sajandi lõpus mööda Šampēterise tänavat. Foto: zudusilatvija.lv

Eihenbaumsi arvates sobib Zasulauksi nimi sellele kohale ideaalselt. Agupäraselt oli selle koha nimi Zasenhof ehk Sassa mõis. Pikka aega asusid tööstushooned ainult raudtee ääres ja laiad alad ümberringi olid kasutusel põldudena.

Raudtee Bolderājasse ehitati alles 1873. aastal, raudtee Tukumsisse valmis 1877. aastal. Hoolimata sellest, et tänapäevani säilinud vabrikuhooned annavad tunnistust aktiivsest elutegevusest selles kohas, on ümberringi näha üsna vähe tehastele iseloomulikke puust tööliskasarmuid. Eihenbaums selgitab seda sellega, et vabrikutöölised eelistasid elada Riia teistes linnaosades ja tulla tööle rongiga või isegi laevaga, kui nad elasid Daugava teisel kaldal.

Dora Jirgensone näidismajapidamine Volguntese tänava alguses, Zasulauksi raudteejaama lähedal. 20. saj algus. Foto: Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumi arhiiv

Tollast olustikku võib veidi tunnetada tänavanimede kaudu. Näiteks asus Soo tänav soises kohas. Aia tänav on tunnistus aianduse edusammudest selles piirkonnas. Tänav oli kui tamm, mis hoidis aedasid tagasi. Tänava lähedal on siiani alles tiigid ja aasta läbi eraldavad veekogud niiskust. Mõnes kohas kaevati tiigid drenaaži jaoks, kuid ka veskite tarvis. Kuldīgase, Kandavase ja Darba tänava juures on näha väike kõrgendik, mis lisab teekattele reljeefsust.

See oli õnnis koht, kus jalutada ja puhata, ning seda kasutasid ära mõisaomanikud praeguse Georga ja Kuldīgase tänava ristmiku ümbrusest. Nad ehitasid suure juurdeehitise juba olemasolevale hoonele ning 1869. aastal avati seal vesiravila, mis sarnanes 18. saj Ķemerus avatud asutusega. Enamik kuurordi külastajaid olid kohalikud sakslased, kuid paljud puhkajad sõitsid siia ka Peterburist ja Moskvast. „Need olid kõrges auastmes ametnikud, kes ei saanud endale lubada Saksamaa, Austria-Ungari või Šveitsi kuurorte,“ räägib Eihenbaums.

Šveitsi matkimine

Kuurordi areng viis selleni, et Darba, Kuldīgase ja Margrietase tänava ümbrusesse ehitati palju pansionitüüpi hooneid. Seal pakuti tube neile, kes tulid Zasulauksi vanniprotseduuridele, räägib Eihenbaums.

   

Üks Zasulauksi ilusamaid maju asub endisest Sassa mõisast kirde pool aadressil Dārza tn 3.Foto: DELFI

„Kui ringi vaadata, siis on näha, et väikeseid kortereid ei ole, peaaegu puuduvad tööliste elumajad, mõne erandi võib leida Dārza ja Slokase tänavalt, kuid ülejäänud majad on ehitatud ühesuguses stiilis. Maa ja mõisakompleks praeguse botaanikaaia territooriumil kuulus von Wöhrmannile. Igal mõisal oli oma selgepiiriline stiil. Siinne stiil nägi ette Šveitsi-päraseid ehitisi,“ selgitab ajaloolane.

Linnaosa selged piirid tulevad esile Candera ja Zasulauka tänaval, kus Šveitsi stiilis majad on alles. Kuid naabertänaval Šampēterise-poolsel küljel neid enam pole. Kui minna Kalnciema silla poole, siis on Zasulauksi raudteejaama vastas säilinud piiritähis – tammede rida, mis eraldas Zasulauksi maid Kruzi mõisast.

„Filosoofia oli järgmine: siia kuurordisse sõitnud sakslastele ja venelastele pidi see koht seostuma Šveitsi ja Baieriga,“ räägib Eihenbaums. Seepärast ehitati kümblusravikeskus Georga ja Kuldīgase tänava nurgal teadlikult Šveitsi stiili näitena: puunikerduste, lauge katuse ja suure plakatiga, millele oli kirjutatud, et see on doktor Schneideri kuurort.

Kuldīgase tänav ise oli rajatud laia rohelise bulvarina, et puhkajad saaksid seal kiirustamata jalutada. Iseenesest mõistetavalt pakkus kuurort peale veeprotseduuride ka värske õhu vanne. Ka botaanikaaed oli jalutamiseks avatud park. Kuurordi külalised käisid ka lähedal asuvas Dzegužkalnsis korraldatud kontsertidel ja ballidel. Kontserte korraldati ka kuurordi pargis, kohas, kus praegu asub erakool ja kuhu nõukogude ajal ehitati korrusmajad.

Elu ühes Zasulauksi eramus – Štīda majas – 19. saj. Foto: zudusilatvija.lv

Kuurordi ümbrusesse hakkasid tasapisi ehitama oma pansione rikkad vene ametnikud ja saksa ettevõtjad. „Sain teada, et Margrietase ja Valentīna tänava nurgale ehitasid pansioni salanõunikud. Dārza tänava alguses asub üks luksuslikumaid Šveitsi stiilis hooneid, mis ehitati 1850. aastatel. 

Balodise ja Gailise ehitatud kolme maja sissepääsud asusid raudtee ääres. Ajaga on muutunud vaid krohv laudadel. Seal leiab ikka koha kuulutuste jaoks.Foto: DELFI

Enne seda oli seal juurdepääsutee. 1912. aastal ehitasid kaks lätlast kolm pansioni Tapešu tänavale. Kaks ehitas Balodis ja ühe Gailis. Hoonete fassaadidelt vaatavad vastu kirjad, et tegu on pansionidega. Ettevõtlikud inimesed võisid üürida kolme või enama toaga korterid, kus nad võisid elad koos pere, teenrite ja koduõpetajatega,“ selgitab ajaloolane.

Üksikute tubadega majad sobisid ka teistele inimestele jõukama rahva kõrval. Pansionides pidasid korda perekonnata daamid, kes pakkusid külalistele nii kortereid kui ka süüa. „Tollastes kuulutustes pakuti „möbleeritud tuba koos lauaga“,“ räägib ajaloolane.

Eihenbaumsi uurimistööst selgub, et kuurort tegutses kuni esimese maailmasõjani. Hiljem jagati maareformiga suured ehitistega maatükid väiksemateks. 1920.–1930. aastatel ehitati Šveitsi stiilis puumajade vahele rida funktsionalistlikus stiilis hooneid.

See oli sakslaste linnaosa. Kui Hitleri Saksamaa kutsus 1939. aastal kaasmaalasi kodumaale, siis Zasulauks tühjenes. Inimesed, kes siin omal ajal elasid, rääkisid, et 1939. aastal tehti nalja, nagu poleks tegu enam Riiaga – saksa keelt ei olnud enam kuulda ning piirkond jäi inimtühjaks. Jäid ainult mõned lätlased ja eakad, kes ei suutnud enam kuhugi sõita.“

PROJEKTI EKSPERDID

Vladimirs Eihenbaums

Ajaloolane ja puumajade renoveerimisbüroo Koka Rīga juhataja

TEKSTI AUTOR

Andris Kārkluvalks

DELFI ajakirjanik

VIDEO AUTOR

Miks Siliņš

Videooperaator, "DELFI TV".