Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Läti rahvusliku ooperi- ja balletiteatri hoone, mille projekteeris Ludwig Bohnstedt, on varsti juba üle 150 aasta kaunistanud Riia bulvarite vööndit teatrikunsti Kreeka stiilis templina. Siin on esinenud maailmakuulsad artistid, etendusi andnud silmapaistvad lavastajad, dirigendid ja muusikud, peale selle on ooperimaja mähitud ajaloo ja legendide loori. Valgete seintega kunsti- ja muusikatemplist ehk ooperimajast tuleb juttu järgnevas „Riia marsruutide“ loos.

Riia lood:
Läti rahvusliku ooperi

Foto: shutterstock

Kuidas tekkis kunstitempel

Kui poleks ühte õnnetut sündmust, mis toimus 1829. aastal Ķēniņu tänaval (praegu Vāgnera tn), siis oleks võinud juhtuda nii, et ooperimaja või valge maja, nagu kutsus hoonet sada aastat tagasi tuntud esineja, näitleja ja kirjanik Mariss Vētra, ei oleks Riiga tekkinud. Saksa kaupmeeste seltsi Musse teatrimaja teise korruse saalis toimus šveitser Taurītise ja tema armastatu pulmapidu. Pulma oli kutsutud arvutu hulk inimesi ja ühel kärarikkal peohetkel purunesid põrandalauad, mis olid ühtlasi ka esimese korruse laeks. Samal ajal toimus seal ooperietendus. Publikut haaras paanika, kuid lõbusal pulmapeol ei pandud midagi tähele. Alumisel korrusel viibis ka Riia kindralkuberner Filippo Paulucci, kes pärast üleelamisi otsustas, et Riia teater vajab oma hoonet. Sellest räägitakse raamatus, mis anti välja ooperimaja 150. aastapäevaks. Paulucci ei käskinud vana hoonet remontida, vaid uue rajada. Kuid alguses ei leidnud see mõte heakskiitu ega toetust ning 10 000 rublaga tehti korda vana hoone. Ooperit ja teatrit hinnanud Paulucci ei saanud aga rahu ning lõi teatri ehitamiseks erifondi, kuhu kogunes 1860. aastaks korralik summa – 170 000 rubla –, ja 1853. aastal loodi teatri ehitamise komitee.

Rahvusooper, 1930. aastad. Ooperimaja ja kanali vahel on näha elektrijaama ja selle suitsutoru. Foto: Zudusī Latvija

Sellel perioodil arenes Riia tormiliselt, tugevnes tööstus ja kaubandus. Üks mõte, mida tollal arutati, kuigi lükati hiljem tagasi, oli Peterburi arhitekti Harald Bosse idee ehitada tohutu hoone, kus ühe katuse all oleksid börs, teater ja suurgild. Vanalinna jaoks oli see ettepanek liiga massiivne, kuid hästi on teada teine Bosse projekteeritud hoone – börs.

Kui 19. saj keskpaigas lammutati Riia kaitsevallid ja loodi bulvarite vöönd, siis plaaniti endise Pannkoogi bastioni kohale, vast rajatud kanali juurde ka koht linnateatri jaoks. Pärast vaidlusi ja arutelusid paljude tuntud arhitektide projektide üle valiti lõpuks Peterburis elava saksa arhitekti Ludwig Bohnstedti projekt. Võrreldes ametivendade pakkumistega Berliinist ja Riiast oli see projekt paberi peal palju odavam. Samuti nägi projekt ette suurema kohtade arvuga saali, kui oli vanas teatris. See oli meelega nii plaanitud, sest kunsti naudivad peale riialaste ka ohtrad linnakülalised. Ainult et kui ehitus algas, siis selgus, et töö ja teatri sisseseade lähevad maksma rohkem, kui projektis oli näidatud – kogukulu oli 354 000 rubla.

Ooperimaja teise maailmasõja tulekahjus – taustal põleb postiameti ja telegraafi peahoone (praegu Läti ülikooli äri-, juhtimis- ja majandusteaduskond). Esiplaanil on autor Krišs Rake. 1944. a. Riia linna ehitusvalitsuse arhiiv.

Uue teatri esimene kivi pandi paika 1860. aastal piduliku tseremooniaga, millest võttis osa keiserliku Venemaa troonipärija. Hoone valmis kolme aastaga. Tulemus ületas kõik ootused. Maja oli ehitatud klassitsistlikus stiilis, kaunistatud Kreeka sammastega ja ümbritsetud luksusliku haljasalaga. Nagu räägib ooperiajaloolane Mikus Čeže, oli teatrihoone sissepääs esialgu kavandatud vanalinnapoolsele küljele, kust kaudu oleks publik tulnud etendusi vaatama. Nii tekkis Teātra tänava nimi, mis oli kõige otsem tee kunstitempli juurde. Kuid siis mõeldi ringi ja hoone esifassaad pöörati haljasalade poole.

Enamik riialasi oli uuest teatrist vaimustuses – oli ju uus hoone tõesti kunstitempli moodi ega sarnanenud linnas ühegi teise hoonega. Hoone esifassaad oli kuue klassikalise joonia sambaga, mille kohal kõrgus Kreeka jumal ja kunstide kaitsja Apollon oma kaaskonnaga, kunstigeeniustega, kes taltsutavad metsikuid fantaasiaid, ja muusadega, kes hoiavad Apolloni lüürat. Tõsi, oli ka neid, kes ütlesid, et hoone ei vasta Riia tüüpilisele saksa arhitektuurile, kuid selliseid oli vähe.

Ooperimaja arhitektuuris on kasutatud Vana-Kreeka pühamute elemente. Seega tuleks ka seda hoonet nimetada muusade ja kunsti pühamuks. Foto: DELFI
Hephaistose tempel – üks kõige paremini säilinud templeid Ateenas. Foto: Shutterstock

Peab ütlema, et suures saalis oli siis ja on ka praegu võimalik näha vahe tegemist. Kui vaadata üles, siis mida kõrgemale, seda lihtsamaks muutuvad kaunistused ja kõvemaks istmed. Teisel rõdul olid lihtsad puupingid, nii et lõppvaatus pikkadel etendustel oli kindlasti meeldejääv, naerab Čeže. See ebaõiglus kõrvaldati rekonstrueerimise ajal 1990ndatel. Muide, ka publiku sissepääsud olid erinevad. Härraste ekipaažid võisid sõita uste ette sammaste juures, kuid need, kes olid soetanud odavama pileti rõdule, pidid sisenema kõrtsiukse kaudu, mööda kitsaid ja lihtsaid astmeid kanali kõrval. See uks ja kogu fassaad on tänapäevani säilinud ning lisatud galerii juurdeehitisele, mis viib uude saali.

Esimese teatri saalis eraldasid loože seinad ning interjöör oli kaunistatud punase, kuldse ja musta värviga, mis oli valitud sellepärast, et tegu oli Saksa lipuvärvidega – oli see ju kuni esimese maailmasõjani saksa teater. Samas ei olnud tollel ajal saalis suuri lühtreid, laed olid kaetud klaasiga, mille taha olid valgustuse jaoks paigutatud gaasilambid.

Hoone välisküljel valvasid ooperimaja tiibadega lõvid, kes oleksid võinud oma tööd teha paremini. Siin on põhjus, miks. 1882. aasta 14. juuni ennelõunal, kui tehti Richard Genée etenduse proovi, tekkis teatris suur tulekahju. Čeže märgib oma raamatus „Muusade tempel“, et Riia rae käsul toimunud kriminaaluurimisel selgus, et leegid haarasid lühikese ajaga kogu hoone ning tugeva tuule tõttu olid ohus ka teised vanalinna majad, mille aknaklaasid pragunesid ja aknaraamid suure kuumuse tõttu põlesid. Tulekahju nõudis ka mitu inimelu, kuna tuli levis väga kiiresti. Uurijate kokkuvõttes on öeldud, et põlengu põhjus ei saanud olla ettevaatamatus ega valgustuseks kasutatava gaasi leke. Kõik viitas sellele, et tegu oli kuritahtliku süütamisega. Tõsi, süüdlast ei leitud.

Ja valgus sai

 Foto: Shutterstock

Pärast tulekahju otsustati teater taastada. Kuigi uurimise kokkuvõttes öeldi, et põlengu põhjus ei olnud gaas, otsustati taastamisel seda ohtlikku valgustusviisi enam mitte kasutada. Teatri valgustamiseks ehitati kanali kaldale Riia ja kogu Baltikumi esimene elektrijaam, mis valgustas nii teatrit kui ka ümbritsevaid maju ja tänavaid. Tasub meeles pidada, et Thomas Alva Edison oli elektri leiutanud alles mõned aastat varem ja sedagi kaugel Ameerikas. Aurujõul töötanud elektrijaamast on praeguseni säilinud ainult suitsulõõr, millega on täiendatud ooperimaja uue saali juurdeehitist. Koos tol ajal ainulaadse elektriühendusega sai ooperimaja tohutu suure lühtri, mis uhkeldab praegugi 124 pirniga.

Teater taastati linna peaarhitekti Reinhold Schmaelingu projekti alusel, millega ta avaldas lugupidamist hoone autorile Bohnstedtile, kuid samas tegi ka mõne uuenduse. Ta kavandas palju sügavama ja pikema lavaraamistiku, tuleohutuse huvides sai lava saalipoolsest küljes eraldada metallist eesriidega. Loože ei eraldatud enam seinaga, mistõttu paranes saali akustika, samuti muudeti rõdusid ühetaolisemaks ja paranes nähtavus. Paljud interjööri ja dekoori elemendid, mis olid kooskõlas hoone fassaadi elementidega, valmistas Riia üks suurimaid meistreid August Volz. Kui enne etendust, siis kui valgust veel on, vaadata kaunistusi lava kohal, saab näha suurte autorite portreid: Mozart, Goethe, Shakespeare, Schiller, Wagner ja Beethoven.

Čeže meenutab oma raamatus, et elektrivalgusest võitsid peale publiku ka muusikud ja dirigendid, sest varem valitses orkestriaugus hämarus, peaaegu pimedus. Partituuri lugeda oli väga raske ja üks dirigent pidi nägemise halvenemise tõttu teatris isegi töötamise lõpetama, kirjutab ajaloolane. Laternatest, mis asusid piki rõduääri, ajalooliselt suunaga allapoole, mõned isegi säilisid. 1920ndatel tahtis keegi noormees teha enesetappu ja hüppas ülemiselt rõdult alla, kuid takerdus laternatesse, mis kukkumist pidurdasid. Noormees kukkus ühe külastaja otsa ja murdis tema käeluu, kuid jäi ise ellu, nii kirjutati tollastes ajalehtedes, jutustab Čeže. 1930ndatel muudeti küünaldega sarnanevate lampide ja laternate suunda, kui aga 1990ndatel hoonet taastati, siis otsustati naasta esialgse lahenduse juurde.

Schmaelingi projekti järgi olid rõdud parema vaate tagamiseks ümber pööratud. Väikesed laternad olid omakorda suunatud allapoole nagu originaaliski. 1930. aastatel pöörati need teisele poole – küünlaga ülespoole. Fotol on näha Saksa lipu värve: punast, kuldset ja musta. Neid kasutati interjööris. Foto: Shutterstock

Parem valgustus oli publiku nõudmine, sest joonistatud dekoratsioonid olid tasapinnalised ega näinud kuigi muljetavaldavad välja. Teatris hakati dekoratsioone ehitama, kuid selleks oli vaja rohkem hoiuruume, samuti muutus nende liigutamine ühest kohast teise keeruliseks. Seepärast loodi lava taha juurdeehitis, kus siiani on näha täiendused, mida näiteks kasutati, kui dekoratsiooni tuli lavale toimetada veoautoga mööda rampi. Säilinud on ka teine ajalooline sissepääs, mis täitis samasugust ülesannet hobuveokite puhul. 

Praegu valmistatakse töökojas koopiat vanast eesriidest, mida kasutati 1930. aastatel. Selles oli väike pilu, kust näitlejad enne lavale minekut saali nägid. Foto: DELFI

Ooperimaja avalike suhte spetsialist Irbe Treile räägib, et veel mõnda aega tagasi kasutati sissepääsu Richard Wagneri ooperilavastuses „Rienzi. Tõus ja langus“, kus etenduse ajal oli laval valge hobune, kes toodi kohale mööda rampi.

Huvitav, et ka praegusel ajal valmistas ooperimaja töökoda lavaeesriide vanu meetodeid kasutades – tehti samasugune, nagu oli Ulmanise ajal. See oli täis romantilisi pilte. 1930. aastate teisel poolel oli juba vaja palju rahvuslikumat eesriiet, seepärast saadeti vana lattu. Mikus Čeže näitas meie külaskäigu ajal töökoja põrandale asetatud vanal eesriidel avaust, kust kaudu sai iga näitleja enne etendust publikut vaadata. Uuel eesriidel sellist lisa enam ei ole, räägib ooperiekspert.

Teatri valgustamiseks ehitati kanali kaldale Riia ja kogu Baltikumi
esimene elektrijaam, mis valgustas nii teatrit kui ka ümbritsevaid maju
ja tänavaid. Aurujõul töötanud elektrijaamast on praeguseni säilinud ainult
suitsulõõr, millega on täiendatud ooperimaja uue saali juurdeehitist.

Ooper ja ballett teatris

Nagu mainitud, siis üle 50 aasta asus sammastega kaunistatud hoones kanali kaldal saksa teater. Alles 1912. aastal loodi Paul Jurjani juhtimisel läti ooperitrupp, mis mõne aasta pärast sõja tõttu Venemaal lagunes.

Saksa impeeriumi väed marsivad esimese maailmasõja ajal mööda hotellist Roma (mis põles 1944. aastal maha) ja saksa teatrist (nüüd rahvusooper ja -ballett). Riia, 3.–30. september 1917. a. Tundmatu autor.
Foto: Läti rahvusarhiivi riiklik audiovisuaalsete dokumentide arhiiv, 1. f.,15684P. l.

Kuid 1918. aastal kutsus Jāzeps Vītols mööda Venemaad laiali sõitnud kunstitegelased kokku ja asutas raskel ajal esimese Läti ooperi. Alguses töötas see Teises linnateatris (praegune rahvusteater), kuid varsti pärast Läti Vabariigi väljakuulutamist 23. jaanuaril 1919. aastal kolisid ooperiinimesed valgesse majja. Huvitav, et lühikese nõukogude perioodi ajal, kui Riias valitses Pēteris Stučka, Läti ooper riigistati ja pileteid Richard Wagneri etendusele „Tannhäuser“ jagati töölistele tasuta, sest „kunst kuulus rahvale“, kirjutatakse ooperimaja 150. aastapäevaks välja antud raamatus. Bermondti vägede rünnaku ajal kukkus hoonesse suurtükimürsk ja maja põles osaliselt, kuid juba kuu hiljem, 12. detsembril 1919. aastal alustas Läti rahvusooper tööd etendusega „Tannhäuser“.

Järgmisel aastal võeti siin austusega vastu emigratsioonist naasnud Rainist ja Aspazijat ning mõni kuu hiljem toimus siin esimese läti rahvusooperi „Banut“ esietendus, kus dirigendipuldis oli helilooja Alfrēds Kalniņš isiklikult. Saabus ooperi kuldaeg – kuulsad kultuuritegelased, suurejoonelised etendused ning austajad, kes lillede ja kirjadega ootasid näitlejaid töötajate sissepääsu juures.

1922. aastal tuli siia majja ka ballett. Ooperimaja sõlmis lepingu endise Peterburi Maria teatri kunstilise juhi Nikolai Sergejeviga ja sama aasta 1. detsembril toimus Peter Herteli „La fille mal gardée“ balletietendus.

Naiskoor Richard Wagneri ooperis „Lendav hollandlane“. Foto Läti rahvusooperi ja -balleti arhiivist.

„Lendava hollandlase“ kostüümides meeskoor teatrihoone juures 15. oktoobril 1918. a. Foto Läti rahvusooperi ja -balleti arhiivist.

Kui maailma tabas 1929. aastal majanduskriis, siis ooperiteater leidis väljapääsu. Oma võidukäiku alustasid revüüelementidega operetid, mida vaatajad veel aastaid meenutasid. Need etendused olid väga populaarsed ja tõid teatrikassasse märkimisväärse sissetuleku. Selleks et kassat täita, püüti siin ka kino näidata, kinnitades rõdu külge ekraani, kuid seda katset edu ei krooninud.

Uksed

Algupäraselt olid teatril ranged reeglid. Isikud, kes ostsid odavamad piletid, pidid sisenema küljeuksest ja tulema läbi keldris asuva kõrtsi. Praegu on see sissepääs kasutuses teatri uues juurdeehitises.

Suflööri kabiin

Lava all orkestriaugus asus suflööri tool. Ooperis töötavatel suflööridel oli muusikaline haridus, kuid nad ei tohtinud laulda, et vältida muusikute laisaks muutumist ja sõnade õppimata jätmist.

Loožid

Ehituse käigus rajati lava juurde luksuslikud võimuesindajate loožid. Ühel küljel istus keiserliku Venemaa esindaja, kindralkuberner, teisel küljel Saksa rae juhtkond. Eristamine on säilinud tänini: teatris on presidendi ja valitsuse loož.

1930. aastate lõpus töötas ooperi- ja balletimaja täistuuridel: lavastati 98 ooperit ja 17 operetti, kõlas 127 sümfoonilist kontserti, kokku anti sellel ajavahemikul 5405 etendust. Sellel ajal oli siin näiteks lavastaja Mihhail Tšehhovi viljakas tööperiood. Tema palvel alguses renditi, pärast osteti pöördlava.

Läti riigi viimastel iseseisvuse aastatel lavastati Mozarti ooper „Võluflööt“. Siis algas sõda ja järgnes nõukogude aeg, mil Läti NSV riiklik ooperi- ja balletiteater hoolimata poliitilisest taustast saavutas kõrge taseme ning võitis üleüldise austuse. Siit alustasid oma teed paljud tuntud balletiartistid: Maris Liepa, Alexander Godunov, Mihhail Barõšnikov ning teised muusikud, heliloojad ja artistid.

Stseen Ādolfs Skulte balletist „Vabaduse sõlg“ Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi riiklikus akadeemilises ooperi- ja balletiteatris. Ballett pälvis rahvuspreemia. Osatäitjad: Lelde – Ināra Ginter, Zemgus – Haralds Ritenbergs, Toma – Māris Liepa. Riia, 1950. a. Tundmatu autor. Läti rahvusarhiivi riiklik audiovisuaalsete dokumentide arhiiv., 1. f., 7650P. l.

1990ndate alguses elas ooperiteater üle suurejoonelise restaureerimise, pidades silmas Schmaelingu projekti, veidi vähendati saalis kohtade arvu, parandati akustikat ja uuendati teisi tehnilisi detaile.

2001. aastal valmis teatri juurdeehitisena uus saal, mis mahutas 300 pealtvaatajat, samuti ehitati uudne proovisaal balletitantsijatele ja ruumid dekoratsioonide valmistajatele. Plaan nägi ette ka ehituse kolmanda etapi, räägib Treile. Selle käigus plaaniti ehitada lisaks tehnilisi ruume, samuti teine proovilava, maa-alune parkla, sest hiljuti valminud juurdeehitised olid ajutised lahendused. Kahjuks ei ole Riia linnavolikogu ega kultuuriministeerium siiani leidnud raha mõtte ellu viimiseks.

Praegu toimub ooperimajas ühe hooaja jooksul 200 etendust ja keskmiselt tuuakse lavale kuus uut lavastust. Suures saalis on 946 kohta, uues saalis 250–300 vahel, räägitakse ooperimaja kodulehel.


Haljasalad ooperimaja juures ja purskkaev

Kui vaadata eri ajastutest pärinevaid fotosid ja postkaarte, siis võib märgata, et ooperimaja eest oli palju lillepeenraid, ning see erisus on üsna silmatorkav. Täna võib siin näha maastikuarhitektide ilusaimat tööd Riias.

Kerge lind sarnane balletitantsija Mara Liepase monument vahel ooper ja kanal. Foto: Shutterstock

Skväär ooperimaja juures oleks kujuteldamatu ilma 1887. aastal avatud purskkaevuta „Nümf“. Legend räägib, et purskkaevu autor August Volz valmistas skulptuuri graatsilise naise figuuri modelli järgi, kellesse oli samal ajal armunud ja kellega hiljem abiellus. Kunstiteadlane Ojārs Spārītis kirjutab, et purskkaev „Nümf“ on tegelikult loodud ühe Görlitzis asuva purskkaevu eeskujul, kuid see ei välista fakti, et skulptuuri mõned jooned meenutavad ühe tollase riialanna nägu. Ojārs Spārītis kirjutab raamatus „Riia mälestusmärgid ja skulptuurid“, et Volz valmistas skulptuuri 19. saj kombe kohaselt tsingist, kuid ajaga tõmbub see materjal roheliseks ja seepärast taastas Mirdza Lukaža sada aastat hiljem selle pronksist. 2017. aastal taasuuendati skulptuuri ja purskkaevu.

Ooperimaja juures võib näha linnuga sarnanevat skulptuuri, mis on pühendatud kuulsale balletitantsijale Maris Liepale ning mille valmistasid Eesti skulptorid Jaan Toomik ja Jüri Ojaver. Teisel pool kanalit – poolel teel Läti muusikaakadeemia juurest ooperimaja suunas – on mälestusmärk esimese Läti ooperi „Banuta“ autorile Alfrēds Kalniņšile.

Läti rahvusooperi vastas asuvas skvääris on väike dirigendi, helilooja ja professori Leonīds Vīgnersi büst, mille originaali valmistas juba 1950ndatel Lea Davidova-Medene. Siin, kanali kaldapealsel, võib näha selle koopiat. Skvääri vastasküljel ei saa jätta möödumata endise linnapea George Armitsteadi mälestusmärgist. Tema ajal püstitati Riias palju kultuurihooneid. Skulptuuril on ta koos abikaasa ja tšau-tšau tõugu koeraga.

August Folzi loodud merineitsiskulptuur, mis paigutati purskkaevu ooperimaja juures. Taustal on näha Riia ilusaimat lilleaeda. Foto:  Shutterstock

PROJEKTI EKSPERDID

Gunars Armans

Suurepäraste teadmistega jutuvestja umbes Riia maja ja tänava ajaloo kohta, Riia endine monumentide kaitse inspektor.

AUTOR KIRJUTAB

Andra Briekmane

Ajakirjanik, "Tūrisma Gids" toimetaja.

VIDEO AUTOR

Maija Kuznecova

Video ajakirjanik, "DELFI TV".