Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Iļģuciemse ajalugu ulatub juba 800 aasta tagusesse aega, kui siin paiknesid Püha Vaimu konvendi maa-alad, ning just nimelt selle saksakeelse nimetuse järgi on paik endale nime saanud. Pärast rüütliordude lagunemist jagati need heinamaad taludeks, mille seast kerkib eriti esile Nordeķu mõis. Edukas majandustegevus tegi mõisa kuulsaks terves piirkonnas. 20. sajandi algus oli selle paiga jaoks murranguline aeg, kui siin hakkasid jõudsalt arenema tööstus ja tehnoloogia. Spilve hakkas osalt juhuslikult ja osalt seaduspäraselt arenema lennunduskeskuseks. Kaua aega asus siin ka Läti ja Riia pealennujaam. 20. sajandi teises pooles sai Iļģuciemsist oma aja üks moodsamaid äärealasid, kus olid mugavad korterid ja kultuurikeskus. Meie ajal on siinne arhitektuur moraalselt vananenud, kuid linnaosa on siiski üks elavamaid ja asustatumaid äärealasid.

RIIA LOOD:
Iļģuciems ja Spilve

Ajaloolised mõisad

Iļģuciems sai alguse Läti asulast, mille elanikud elatusid põllutööst ja kalapüügist. Siin asusid ka kaks mõisat: Baltā ja Nordeķu mõis. Paiga nime tekkelugu on väga huvitav. Varem kuulusid need maad Püha Vaimu konvendile, mis allus piiskopile. 1226. aastal andis paavsti saadik Modena Wilhelm selle territooriumi konvendile.

Esialgu oli see väike mõis vajalike kõrvalhoonetega, mille alamsaksakeelne nimetus oli „Hiligen geest hove“ (saksa keeles „Heiligen Geist Hof“ või „Püha Vaimu hoov“). Aja jooksul hakati seda lätipäraselt nimetama Hiligciemiks (Hiligzeem) ja 19.sajandi alguses Ilgezeemiks või Iļģuciemsiks.

Foto: DELFI Pealtnägija

Baltā mõisast (ka Dāla või Melleri mõisast) on säilinud vähe andmeid, sest see hävines juba üsna ammu ja pealegi ei olnud see ei eriti suur ega jõukas. See asus Spilve aasade äärealal, praeguse Lidoņu tänava ja Spilve lennujaama vahel. Põhimõtteliselt oli tegemist ääreala mõisaga, mille kohta on andmeid isegi 17. sajandist. Üks huvitav fakt oli välja toodud Ambermarksi veebilehel: 19. sajandi keskel üüris Baltā mõisat agronoom Aleksandrs Rēze. 30. augustil 1860. aastal toimus tema majas Pārdaugava noorlätlaste kohtumine Bernhard Dīriķi ja Peterburist kohale sõitnud Vene impeeriumi rahandusministeeriumi ametniku Krišjānis Valdemārsiga. Kokkusaamisel arutati Läti kirjanike ühingu rajamist Läti kirjandusühingu eeskujul. Baltā mõisas veetis oma suved Viktors Eglītis ning lendur, seikluste otsija ja väga vastuoluline isik Herberts Cukurs.

J. C. Brotze joonistus Foto: Baltā mõis

Praguseks on mõisast ainsana säilinud pargi allee, mis on nüüdisaegne Baltā tänav. Juba Läti ajal oli see ala aedasid täis. Endine omanik Unifers põletas mõisa maha teise maailmasõja ajal, kui ta ise emigreerus. Hoonest ei jäänud peaaegu midagi alles. Eelmise aasta talvel käis siin paruness von Tīzenhauzen, kes on endise mõisaomaniku järeltulija. Tema suguvõsa on üks neist, kes on piiskop Alberti järeltulijad. Ta otsis selle kohaga seonduvaid fotosid, kuid võib öelda, et tegemist on kadunud paigaga. Arhitekt Pēteris Blūms jutustab, et Riia ajalukku on sellest jäänud allee ja tänava nimi (Baltā tänava nime on Riia aadressiraamatus esimest korda mainitud 1861. aastal, kui tänava nimi oli Baltāsmuižase tänav (toim märkus)).

Nordeķu mõisa saatus osutus helgemaks. Helgemaks, kuid siiski karmiks. Mõnda aega kuulus see Vite von Nordeki suguvõsale, aga kroonikates on seda mainitud juba 16. sajandil. On teada, et 1851. aastal oli mõisas 17 ehitist, sh kaks kõrtsi. Tegemist oli Riia suurima mõisakompleksiga. Seda ümbritses Inglise stiilis park, mis on osalt ka tänini säilinud. Varem oli siin kolm kalatiiki ja kuulus dendropark. Meie päevini on siin säilinud kolm hoonet, mis on tunnistatud arhitektuurimälestisteks. Need on omaniku hoolimatuse tõttu tugevalt kannatada saanud ega ole ka ajahambale vastu pidanud.

Mis puutub aga Nordeķu mõisasse, siis selle puhul on tegemist teist laadi looga. Nordeķu mõis on tänini säilinud hoolimata linna sihikindlast tahtest see 1970. aastatel hävitada. See eksisteerib ikka veel. Nordeķu mõis asub siin alates 16. sajandist. Võimalik, et Nordeķu mõis ehitati Buļļu tee juurde, aga samahästi on võimalik ka see, et Buļļu tee rajati mõisa juurde. Igal juhul tekkis tänavavõrgustik sinna austusest kohalike säilinud mõisate vastu. See tänavavõrgustik ei läbi neid, seega saame mõisaid näha ka tulevikus. Seda, kui lihtne on neid kohti kaotada, saame näha Buļļu tänaval, mida laiendati 1970. aastate alguses. Praegu kulgeb osa tänavast mõisakompleksi majapidamishoonete kõrvalt, kus lammutati kolm-neli 18. sajandi hoonet. Need ei olnud eriti heas korras, kuid siiski olid seal. Nordeķu mõis oli Riia suurim 18. sajandi mõisakompleks. Sealsed elanikud andsid nime ka oma ümbruskonna paikadele. Pikka aega oli tuntud Nordeķu aiandus. Läti iseseisvuse ajal kasvatati seal maikellukesi ja sireleid. Blūms jutustab, et hiljem loodi aiandusettevõtte Rīgas Zieds.

Foto: DELFI Pealtnägija.

Kõige tähtsamaks sündmuseks, mis aitas kaasa Iļģuciemsi arengule, oli Bolderājasse viiva raudtee ja trammiliini avamine. Nõukogude ajal muutus seal väga palju.

Mugav magalarajoon

Foto: DELFI

Nõukogude Liidu liidri Nikita Hruštšovi käsul hakati ehitama hulgaliselt elumaju, mis muutis väheasustatud paiga üheks elavamaks linnaosaks ja seda kuni tänapäevani. Seda tõendab tõsiasi, et valimiste ajal on kultuurikeskuses Iļģuciems kaks valimisjaoskonda. Ajalooliselt on kujunenud nii, et teisele Daugava ja Zunda kaldale on rajatud palju suuri ettevõtteid. Töölistele oli vaja eraldada korterid ja mitmekorruseliste majade ehitamine lahendas selle probleemi.

Kui visuaalne pool välja jätta, siis sotsiaalmajanduslikust vaatenurgast oli tegemist selge murranguga, sest paljud uute majade elanikud elasid 1960.–1970. aastate lõpuni sanitaarsõlmeta ja kitsikuses. Tuttuutesse ja heakorrastatud korteritesse kolisid näiteks need elanikud, kes said kannatada 1969. aastal Kundziņsala üleujutuses. Riiasse saabus ka palju töölisi teistest Nõukogude liiduvabariikidest. Nemad majutati Iļģuciemsi ja muudesse rajoonidesse.

Foto: DELFI

Kuna elanikke tuli aina juurde, otsustati ehitada kultuurikeskus ja kino Ilga, mis oli pikka aega populaarne meelelahutuspaik ja ümbruskonna tuntud sümbol. Ajad muutusid ja kinost jäid alles ainult mälestused. Nüüd kõrgub selle asemel supermarket.

Selle taga asub endiselt kultuurikeskus, mis sel aastal tähistab 45. sünnipäeva ning mille ruumides keeb ikka veel aktiivne ja loominguline elu. Hiljuti remonditi seal saali ning keskuses võib näha kunsti- ja käsitöönäitusi. Käsitöökeskuses asuvad kunstnike ja kudujate stuudiod ning punumis- ja sepatöökojad. Samuti tegutsevad siin isetegevuskollektiivid. Keskuse juhataja Alīse Krilova selgitab, et see nõukogude pärandi hoone on renoveerimisjärjekorras ning et see kindlasti säilitatakse.

Lennukiik

Foto: Shutterstock

Iļģuciemsi ja Spilve heinamaad asuvad üksteise naabruses. Seal, kus lõpeb üks, algab teine, kuid nende areng ja ajalugu on täiesti erinevad. Iļģuciemsi ehitatakse üha rohkem, kuid Spilve heinamaid hõivavad samamoodi nagu sada aastat tagasi väikesed lennukid. Kuid kõik polegi nii lihtne. Lugu esimese lennuki maandumisest Spilve aasadele on ühteaegu kurioosne ja legendaarne. Esimese lennukiga maandus kohalike seas tuntud piloot Lidija Zvereva, kes sidus oma elu Riiaga ja õpetas siin välja paljud piloodid.

Lidija Zvereva 1911. aastal. Foto:  Wikipedia

Tollal, 1914. aasta paiku ei olnud Riias pea üldse piloote ja lennukeid veelgi vähem. Tavaliselt tõusid lennukid lendu ja maandusid Zolitūdes ning iga lend tuli registreerida politseis. Lennundusajaloo uurija ja tsiviillennunduse agentuuri inspektor Aivars Grahoļskis selgitab, et tolle aja ajakirjanduses kirjeldati Zvereva lendu, mida ta politseis ei registreerinud. Kui ta nägi hipodroomile lähenevat politseiekipaaži, otsustas ta maanduda mujal ja selleks kohaks osutusid Spilve aasad. „Kui ma ei eksi, maandus ta Spilve aasadel esimest korda 24. mail 1914. aastal. Ta ootas seal õhtuni ja läks siis hipodroomile tagasi. Info leidsin ma Riia Teatajast. Seda erilist sündmust kirjeldati juunikuu väljaandes. Lidija Zvereva oli ka esimene lendur, kes pärast Vene piloodi Pjotr Nesterovi surma demonstreeris Riias surmasõlme.“

Esimese maailmasõja ajal paiknesid Spilve aasadel Vene lennuväeosad. Gūtiņmuižā mõisasse (või Eseni mõisasse), mis asub siin lähedal ja on tänini säilinud mannetus seisus, paigutati pilootide ühiselamu. Sellest, et siit tõusid õhku lennukid, kirjutas üks esimesi Läti piloote Rūdolfs Celms oma raamatus „Tev būs lidot“ (säilitatud on originaalkirjutus ja -stiil 1935. aasta väljaandest):

„Lõpuks Riia rindel.

Riia! Lähenen uuesti sinu rohelistele tornidele ja tihedatele aedadele. Riia! Kas kuuled? Su poeg naaseb. Nüüd pole ta enam muretu noorsand, vaid sõdalane 

Seekord naasen, et kaitsta sinu seinu, sinu paatidega kanaleid, sinu jalgpalliväljakuid ja sinu Daugavat. Ja sinu elanikke. Tundub, et vana Vuazēns hakkab Riiale lähenedes valjemini undama ja kiiremini liikuma.

Daugava kohal lennates sai vana seadeldis minu kodumaaga üheks. Mulle tundub, et talle meeldib Riia ja Spilve lennuväli on piisavalt vastupidav tema laiade rataste jaoks. Vuazēns lehvitas tiibadega ja nende all nägin ma mõlemat raudsilda.

Üle silla lennates võtsin ma taskust suupilli ja panin selle huultele. Ma tervitasin Riiat pisaratest märgade silmadega.

Leidsin Avotu ja Ģertrūdese tänava nurga: seal elavad mu vanemad! Tundus, et ülemise korruse aknas välgatasid isa prillid ... ema hõbedased juuksed ...

Spilve kevadine õhk nagu roheline sametvaip. Daugava saared ja madalikud – taevalikud unenäod. Tiirlesime kaua Spilve kohal, kuni lõpuks märkasime kolmes kohas suitsuspiraale: tegemist on meie uue lennuväljaga, kuhu ka peatselt maandume.

Gūtiņmuižā aasal Ratsupīte taga, kus on nii soe ujuda. Mehaanikud ootasid meid lõkete ja rakettidega ära ning naeratasid. „Teie Riia on kõige ilusam paik,“ kiirustasid nad öelda. „Riia on pea sama ilus nagu minu Odessa!“

„Lätlased on head inimesed,“ ütleb teine. „Tänavad on nii puhtad, et paberossigi ei saa kuhugi visata,“ sõnab kolmas. [..] Paigutusküsimused lahendatud, istume staabi autosse ning sõidame mööda looklevaid Nordeķu ja Iļģuciemsi tänavaid Riiasse.“

Lennuväli uute (paremal) ja vanade angaaridega (esiplaanil). Samuti on näha lennunduskooli hoonet ja hävitajate eskadrille. Foto: Läti rahvusarhiiv

Ja veel:

"Saabusid päikeselised päevad. Lennuväljal kees taas elu ... Spilve värskele murule ilmusid suured ja hirmutavad linnud. Üksteise järel sööstavad õhku piloodid ja katselennukid.

Spilve õhk vappus paljude mootorite mürinast õhtuni välja.

Kui kõik magama heitsid ja angaari ette oli ainult valvur igavlema jäänud, sõitis mõisahoovi komandör. „Pange autod käima! Valmistuge lennuks,“ kõlas ta käsk.

Vabadussõja lahingute ajal seostub selle paigaga veel üks legendaarne sündmus. Öö varjus liikusid Läti laskurid teisele Daugava kaldale ja varastasid vaenlaselt neli lennukit.

Valvega saadi hakkama ainult rusikate abil ilma ainsamagi lasuta. Sellest kujunes suur skandaal, sest sündmused toimusid vaherahu ajal. Inglastele kaevati, et lennukid neile tagastataks, sest lätlased olevat need varastanud. Kohus otsustas tagastada kaks lennukit ja kaks lätlastele jätta. Nii said Läti väed endale esimesed kaks lennukit,“ jutustab Grahoļskis. Nii sai sõjavägi kaks lennukit: Nieuport 24-bis ja Sopwith Strutter 1 ½.

Tegemist oli ajaga, mil lennundus ei olnud nii ohutu nagu tänapäeval ja Spilve lähistel toimus tihti lennuõnnetusi.

Läti armee lennunduspargi lennuki avarii tsemendivabriku juures. Piloodid leitnant Jānis Priedītis ja vanemleitnant Rūdolfs Drillis. Foto:  Läti rahvusarhiiv

1920. aastal oli üks esimesi Spilve lennuvälja taastajaid ja uue lennujaama hoone ehitajaid Jezups (mujal allikates Jāzeps) Baško. 1938. aastal avatud lennujaama hoone asus umbes 300 meetri kaugusel sellest hoonest, mis ehitati hiljem nõukogude ajal. Äramärkimist väärib, et juba 1930. aastate lõpus oli siin aktiivne ja regulaarne reisilennundus, sest Moskvasse ja Berliini suunduvad lennukid tegid Riias tankimispeatuse. Varem mainitud Rūdolfs Celms lendas tol ajal kümneid kordi Berliini. Ta pani oma ameti maha pärast seda, kui üsna lühikese aja jooksul toimus Euroopas palju lennuõnnetusi. 1930. aastatel lendasid Läti piloodid siit Kurzeme hertsogiriigi endisesse kolooniasse Gambiasse 

Lennuõnnetusse sattunud Läti armee lennuväepolgu lennuk De Havilland DH.9A nr. 67. Õnnetus toimus Spilve lähedal Rātsupīte kaldal. Hukkus õpetaja Anna Tillere, kes viibis tol hetkel rannas. Lennukit juhtisid Edgars Kanailis ja Dāvids Timermanis. Õnnetus juhtus 8. juulil 1937. aastal. Tundmatu autor. Foto: Läti rahvusarhiiv

Spilve lennujaama hoonet, mida me kõik väga hästi teame, ehitasid Läti ja Saksa sõjavangid. Nad vabastati 1953. aastal pärast Stalini surma, kuid siseruumide remontimine jätkus ja hoone avati 1954. aastal. Tähelepanu väärib ka uhke interjöör, mis on stalinistliku ampiiri ere näide. Kesksele seinale oli maalitud Stalin, kuid pärast teda tuli võimule Nikita Hruštšov ja Stalini kultus seati kahtluse alla. Pilt tuli ümber teha ja Stalinist sai vene rahvariietes neiu. Kui lähemalt vaadata, siis on näha, et neiu on natuke liiga pikka kasvu ja vaimukad kunstnikud jätsid talle jalga sõjaväesaapad. Huvitav on seegi, et 1954. aastal avatud pildil on juba näha Kolhoosniku maja, mille ehitus lõppes alles 1960. aastal. Samuti võib näha Püha Peetri kiriku torni, mis teadupärast hävis teise maailmasõja ajal ja taastati alles 1970. aastatel. Maal restaureeriti 1990. aastatel. Restaureerimise üks spetsialistidest oli Džemma Skulme. Grahoļskis möönab, et tänu sellele restauratsioonile on maal nii heas korras.

Reisilennuk 1930. aastatel. Foto Läti vestmikust.

Inimesed, kes on esiplaanil hästi piiritletud nägudega, on kunstnike sugulased. Sugulaste nimekiri on isegi avalik. Riia töökotta koguti sugulased, kellel oli mõni rahvuslik kostüüm, ja nendest tehti visand. Umbes viis aastat tagasi juhtus üks huvitav lugu. Minu poole pöördus üks väärikas vanuses meesterahvas, keda saatis ta lapselaps. Ta rääkis, et osales selle maali loomises ja oli kunstniku abiliseks. Kuna tegemist oli tema esimese tööga, siis elu lõpu eel tuli ta sellega hüvasti jätma. See oli väga südamlik ja ärev hetk. Samuti jutustas ta, et lennunduspidustuste ajal tulevad siia endised töölised: kunagi regulaarselt lennanud stjuardessid ja teised inimesed, kellel meenuvad selle paigaga soojad mälestused.

Interjööri uhked kaunistused ja muud elemendid (sh Läti ornamendid) ning erksavärvilised laemaalingud on kohalike kunstnike loodud. Paljud neist on valmistatud Māksla vabrikus, näiteks tänini säilinud uhked lühtrid. Mõlemal pool keskset saali on väikesed maalid. Ühel pool on kujutatud Riia rannikut Bulduris ja teisel pool vaadet Koiva jõele õhutrammi peatusest Krimulda mõisa juures. Kui lähemalt vaadelda, on selle maali paremas nurgas näha tamme tüve, mille peale on keegi teravmeelne kritseldanud kõikide kunstnike nimed ja lennujaama avamisaasta 1954.

Nõukogude ajal lennati siit kõikidesse Nõukogude Liidu suurtesse linnadesse ja oli ka palju regulaarreise. Kokku oli sihtkohti umbes sada. Spilve lennujaama restoran oli üks Riia peenematest söögikohtadest ja siia sai laua broneerida ainult väga hea õnne korral. Riia tähtsaima lennujaamana püsis Spilve 1975. aastani, kui avati Riia rahvusvaheline lennujaam. Pärast seda jäi Spilve lennujaam teenindama ainult lähimaid sihtpunkte: Liepājat, Daugavpilsi, Tallinna, Kaliningradi jne.

Foto: DELFI

Grahoļskise sõnul viidi viimased kommertsliinidel lennanud reisilennukid uude Riia lennujaama üle 1986. aastal. Pärast seda baseerus siin lennuväljal Nõukogude Liidu suurim lennukite eskadrill, mis koosnes lennukitest AN-2, mida rahvasuus kutsuti muu hulgas „moosiriiuliks“ ja „metsavahiks“. Eskadrilli kuulus üle 50 lennuki, mis enamasti tegelesid keemiaga seotud lennundusega, st pihustasid põldudele ja metsadele keemilisi aineid. Nad lahkusid igal kevadel ja naasid alles sügisel nagu rändlinnud. Samuti oli see helikopterite MI-2 baasiks. Tegemist oli väikeste kuuekohaliste õhusõidukitega, mida kasutasid politseinikud avariikohta jõudmiseks ning samuti meditsiinitöötajad ja metsatöölised. Lisaks oli kaks õppehelikopterit. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1990. aastatel mindi laiali, kuid pea kõik lennukid ja helikopterid jäid Lätti. Suur osa neist läksid Zemessardzele või lennuklubidele ning osa erastati. Tollal juhtus siin igasuguseid asju! Mõnda aega tegutses lennujaama hoones firma, mis tootis kunstlilli. Seal oli kõik väga ilusasti palmide ja teiste taimedega kaunistatud. Seejärel seadis ennast sisse autoremonditöökoda. Autod sõitsid hoones ringi ja tollal lõhutigi puidust võlv. Kohas, kus põrandal on näha plekke, oli millalgi tõstuk: seal remonditigi autosid ja tegemist on õliplekkidega. Õnneks kolis remonditöökoda peatselt mujale. Veel üks siinne firma tegeles kalakonservidega. Umbes seitse aastat tagasi sai Rīgas nami aru, et hoone on täiesti mannetus seisus: katus lasi vett läbi. Tänu neile hoone restaureeriti. Pea viis aastat töötas seal lennundusmuuseum, millel oli palju külastajaid, kuid Rīgas nami otsustas, et see ei ole tulus, ja leiti hoopis üürnik

Foto: DELFI

Praegu on hoone konserveeritud, puhastatud ja korda tehtud. Töö ei olnud kerge ja kokkuvõttes viidi ära 40 prügikonteineri jagu prahti. Lennundusmuuseum seal enam ei tegutse ja enamik eksponaatidest on rännanud eri kohtadesse. Praegune üürnik, Vene ettevõte ООО Aerobig Plus plaanib hoone uuesti külastajatele avada ja korraldada seal näitusi, millest üks on planeeritud järgmisesse aastasse. Näitus tahetakse üles panna endistesse restoraniruumidesse. Rohelist saali kasutatakse juba praegu konverentside korraldamiseks ja suurt fuajeed fotosessioonideks. Lennuväljal baseerub enam kui kümme lennukit ning suvel ja eriti nädalavahetustel lendab siia hulk välismaalasi. Siis on seal lennukeid nii palju, et tekib raskusi oma lennukile koha leidmisega.

Riia pidustuste raamas on siin igal aastal lahtiste uste päevad, kuhu koguneb väga palju huvilisi. Kuigi ees ootab veel hulk tööd, on sellel paigal suur potentsiaal turismivaldkonnas ilma teha.

PROJEKTI EKSPERDID

Petras Blum

Arhitekt

PROJEKTI EKSPERT

Alīse Krilova

Kultuurikeskuse Iļģuciems direktor

PROJEKTI EKSPERT

Sergei Bolšakov

Restauraator

AUTOR KIRJUTAB

Andra Briekmane

Ajakirjanik, "Tūrisma Gids" toimetaja

VIDEO AUTOR

Miks Siliņš

Videooperaator, "DELFI TV"