Turismagids.lv
Projekt on tehtud Live Riga toetuseks
ru lv lt
Turismagids.lv Projekt on tehtud
Live Riga toetuseks

Mežciems on Riia uusim mikrorajoon, kus elab veidi üle 15 000 inimese. Uue elurajooni ajaarvestus algas 1970. aastatel, kui siin alustati korrusmajade kompleksi ehitamist. Kuid linnaosa ei tekkinud päris tühjale kohale. Ehitistega täiendati eramajadest koosnevat asulat, mis tekkis eelmisel sajandil Gaiļezersi järve ja praeguse Šmerļa tänava vahele. Tollane asula oli puhkepiirkond, kuhu ehitati suvilaid. Sellest artiklist saab rohkem teada Mežciemsi kohta. Sellest, kuidas see asula tekkis ja millised ajaloo tunnusmärgid on peidus hoonete vahel, mis ehitati nõukogude ajal.

Riia lood: Mežciems

Vaade pooleli jäänud sünnitusmaja katuselt. Vasakul: Ida-Riia ülikoolihaigla, Läti onkoloogiakeskus, Mežciems I, Gaiļi järv, ja kunagine Silaciems. Foto: Ikars/Shutterstock.com.

Alguses oli Biķernieki

Kui vaadata linnaosa peale linnulennu kõrguselt, siis on näha, et Mežciems erineb veidi muust Riiast. Nende vahele jääb Biķernieki ja Šmerli mets. Siin, pealinna külje all asusid sajandeid põllumajandusmaad. „Tumeda metsa varjus ja meie suure järve ääres – Jugla ja Ķīšezersi järve ääres – tegid palehigis tööd kalurid, mesinikud ja maaharijad-kännujuurijad. Neid inimesi kutsuti Biķernieki elanikeks.“ Niimoodi kirjutati ajalehes Svētdienas Rīts 1926. aastal.

1766. aastal valminud Biķeru kirik laastati 60 aastat pärast sulgemist. Hiljem asus seal ladu, jahtide remonditöökoda ja viimaks kombinaat Māksla vitraažitöökoda. Mõni aasta tagasi tähistati taastatud kiriku 250. aastapäeva. Foto: Zudusī Latvija

Võib endale ette kujutada, kuidas sajandite kaupa laius siin suur ala, kuhu aja jooksul tekkisid väikesed põllumajandusega tegelevad majapidamised. Neist paljud said kõvasti kannatada põhjasõja ajal, teised jällegi hävisid katkuepideemia tõttu 1709. aastal. Kahe endise hoovi kohale, mille elanikud võttis must surm, rajati 18. saj alguses Kaula ehk Franku mõis. Mõis asus praegusel Biķernieku tänaval, Biķeru kiriku vastas. Mõisa omanikud vahetused sageli. See kestis seni, kuni omanikuks sai Aleksandra Buša, kirjutati ajalehes Valdības Vēstnesis 1933. aastal.

Metsa teisel küljel, umbes seal, kus praegu on Läti onkoloogiakeskus ja Ida-Riia ülikoolihaigla, asus 1930. aastatel Gaiļi mõis, mis kuulus Aleksandra Buša vennale Eduardile. Kuid ka selle mõisa saatus osutus üsna sarnaseks. Putniņu mõis läks 18. saj esimesel poolel suurema majapidamise koosseisu. Mõisa nimi muudeti hiljem lähedal asuva Putniņu järve järgi, kui mõisa uueks omanikuks sai mõisnik Hāns (sks „kukk“). Suurt metsa, mis laius Kuradijärvest põhja suunas, kuni Biķernieku tänavani lõuna pool, nimetati kaua aega Gaiļi mõisa metsaks.

Praeguseks on mõlemast mõisast vähe alles jäänud. Paljud Kaula mõisa hooned olid halvas seisukorras ja ehitati ümber. Sajandivahetusel lammutati midagi ära, kuid üks maakividest hoone on siiani kõigile näha aadressil Biķernieku tänav 126. Viimased Gaiļi mõisa majad kadusid, kui hakati ehitama Gailezersi haiglat. Kuid haiglahoonete vahel võib näha saja-aastaseid puid, mis võivad pärineda kadunud mõisate ajast, kirjutab portaalis Ambermarks ajaloohuviline Gatis Pāvils.

Kaula ehk Franka mõisa aia kasvulavad, 1938. Postkaart Foto:  Zudusī Latvija

Gaiļi järve äärne puhkeoaas

Praegusel Mežciemsi linnaosa alal, Gaiļezersi järvest loode pool asub veel üks mõis – Burchardi mõis. Teedevõrk ning bussid, praamid ja trammid viisid riialased armastatud suvituspiirkonda Ķīšezersi järve kaldal ning nautima värsket õhku Babītes, Bišumuižas ja Ķengaragas. Sinna lisandus varsti ka Burchardi mõis, mille lähedal asusid Gaiļi, Linu, Dambja ja Velna järv. Juba sajandi keskel jaotati osa mõisamaast kümneks väiksemaks tükiks ja müüdi roheluse järele janunevatele riialastele. Sellest, et kuni 1920. aastateni ehitati siia palju elumaju, räägib ka ajaleht Policijas Vēstnesis 1924. aastal. Ajalehes öeldakse, et 9aastane Burchardi mõisa elanik Arvīds Šitcs süütas tahtlikult naabri Edmunds Gertnersi maja. Maja põles maani maha ja kahjusummaks hinnati 4800 latti.

Talispordialad Biķernieki metsakoolis 1929. aastal. Foto: Läti riiklik audiovisuaalsete dokumentide arhiiv

20. saj lõpus otsustas Riia maakonnavalitsus jaotada veel jagamata maatükid ning anda need rendile „suvilate ja väikeste majade ehitamiseks“. 1934. aastal arvati 38 hektarit kunagist mõisamaad Riia linna koosseisu. Varsti pärast liitmist nimetas rahvasuu Burhardciemu ümber Silaciemaks ja kruntidevahelistele tänavatele anti järgmised nimed: Malienas, Burchardmuižas, Gaiļumuižas, Līdumu ja Celmu. Niimoodi tekkis ka Gaiļi allee ning Šmerli teed hakati nimetama tänavaks.

Mõni aasta hiljem kirjeldas Riia riikliku kommertsgümnaasiumi kasvandik Edgars Vinters ajalehes Jaunā Balss idüllilist kohta, mis meelitab suvitajaid aina juurde.

„(Biķernieki) metsas ja selle taga asuvad väikesed ilusad järved. Keset liivakünkaid ning vanade ja suurte mändide vahel on Linu järv. Kuumadel suvepäevadel sõidavad sinna loodushuvilised. Metsa taga asub Silaciems – koht, mida hindavad looduses puhkajad. Silaciemsis on veel säilinud ka Burchardi mõisa ehitisi. See koht on kolmest küljest ümbritsetud väikeste maaliliste järvedega. Põhja pool asub Dambja järv. Väike järv ilusate kallaste ja vesiliiliatega. Ühel pool järve on mets ja suured põõsad, teisel pool aga põllud ja aasad. Ida pool asub Velna järv, see on eelmisest suurem. Velna järve ümbritsevad põllud ning ainult ühel kaldal on mets. Selle järve ääres on väga head supluskohad. Lõuna pool asub Aņu järv (peetakse silmas Gaiļi või Hānu järve – toim), mille üle on Burhardciemu elanikud uhked. Aņu järv on asula kõigist järvedest suurim ja ilusaim. Järve ühel küljel asuvad põllud ja aasad, teisel pool aga mets ning vanade ja ilusate puudega kasehiis.“

Aasta enne seda, kui Lätisse tuli Punaarmee, elas Silaciemsis aasta ringi 300 inimest, kuid suviti kuni 800 inimest. Kuna asula elanike arv kasvas, oli Riia linnavalitsus sunnitud vastu võtma uued hügieenireeglid, et parandada kohalikku elukvaliteeti.

„Zemitāna piirkonna elanike ainuke supluskoht on Linu järve ääres. Silaciemsi elanikud saavad kümmelda aga Velna, Gaiļi ja Dambja järves. Kuna hügieenireeglid on puudulikud, suplevad nendes järvedes praegu ka hobused, seal pestakse pesu ja tehakse muudki,“ kirjutati probleemidest tollases ajalehes Rīts. Varsti keelatigi Linu ja Gaiļi järves ära hobuste ujutamine ning pesupesemine. Hobuseid sai edaspidi värskendada ainult Dambjapurva ja Velna järves (Kuradijärves).

Tumeda metsa varjus ja meie suure järve ääres – Jugla ja Ķīšezersi
järve ääres – tegid palehigis tööd kalurid, mesinikud ja maaharijad-
kännujuurijad. Neid inimesi kutsuti Biķernieki elanikeks.
"Svētdienas Rīts" 1926. aastal.



Frank (luu) mõis

Bikernieku tänaval 126 on põhjalikult rekonstrueeritud Frank mõis abihoone. Halvas seisukorras olid ka teised mõisahooned, kuid umbes 2002. aastal lammutati.

Kukk mõis

Riia kliinilise ülikooli haigla ja Läti Onkoloogia Keskuse hoonete hulgas hoonetes on mitu suurt tammet, mis võiks olla osa Kukk mõisa haljastusest.

Burhard mõis

Burherdi mõisa võimalik maid maja Mežciema tänaval 12. Ilmselt ümber ehitatud katuse tõstmisega, samuti mitmed telliskivimajad aja jooksul.


Bandiitide ja enesetapjate metsad

Biķernieki nõmmemets, samuti Šmerli ja Gaiļumuižase mets, mis meelitasid riialasi puhta õhuga, leidsid ka politseikroonikas sagedast mainimist. Piisab mõne näite toomisest.

• Majakeses Biķernieki metsa juures varjas ennast tuntud kommunist, kellel oli valepass ja kommunistlikku kirjandust. Sellest kirjutas 1927. aasta novembris ajaleht Strādnieku avīze.

• Võlgade tõttu poos ennast Biķernieki metsas üles 47aastane kaupmees Jūlijs Damids, kellele kuulus toidukauplus Jāņa Asara tänaval. Sellest kirjutas 1931. aastal ajaleht Latvis.

• Jānis Drēviņš, armukadedusest laetuna, kutsus mõni päev varem metsa oma endise naise Teklu ja pakkus, et ta ennast ära uputaks. Kui seda ei õnnestunud korraldada, siis pakkus ta naisele võimalust ennast tulistada, kuid ka sellega ei olnud naine nõus. Mees tulistas ennast ise, tabas rinda, kuid oma elu tal lõpetada ei õnnestunud. Seepärast otsustas ta abi otsida, kirjutab ajaleht Pēdējā Brīdī 1934. aastal.

• Suusatajad komistasid hilisõhtuses Biķernieki metsas meelemärkusetult maas lamava 18aastase Helēni Stirnu otsa, kes oli mõlema käe veenid läbi lõiganud. Sellest kirjutab ajaleht Pēdējā Brīdī 1933. aastal.

• Jūlijs Rusins kohtas Brīvības gatvēl oma tuttavat, kutsus ta Biķernieki metsa ja hakkas taskunoaga ähvardades raha nõudma. Viimasel raha ei olnud. Ohver teadis, et Rusins on teada-tuntud kakleja, ning sellepärast andis talle oma kella, paberossid ja teised pisiasjad, mis taskust leidis, kirjutas 1937. aastal ajaleht Brīvā zeme.

Biķernieki mets sai poliitilise režiimi muutudes kohaks, kus peeti kinni vastaseid või teisi ebasoovitavaid isikuid. Näiteks tapsid enamlased siin 1919. aasta märtsis umbes 60 inimest. Kõige traagilisemad ja verisemad olid natslikud okupatsiooniaastad, kui metsas tapeti ja maeti massihaudadesse ligikaudu 35 000 inimest.



Jānis Drēviņš, greizsirdības mākts, uzaicinājis šķirto sievu Teklu uz
mežu un aicinājis viņu slīcināties, bet, kad tas nav sanācis, aicinājis
nošauties, ko tā arī nav vēlējusies. "Pēdējā Brīdī", 1934. gada marts


Mežciems ehitati kapsapõllule

Ajad muutusid. Muutumatuks aga jäi riialaste soov linnamüüride vahelt välja murda. Silaciemsi rohelus meelitas ikka veel linlasi enda juurde. Näiteks ajalehes Darbs kirjutatakse 1940. aasta septembris, et Balti jalgpalliturniiri hakul saabus enamik mängijaid Riia Jūrmalasse, kuid reporterid ei leidnud nende seast kaitsjat Lauksi. „Lauks koristab praegu oma majapidamises Burhardi juures sibulat ja seepärast viibib,“ kirjutati ajalehes.

Eramajadest koosnev asula kasvas veel mitmekümne aasta jooksul. Linnavõim omakorda otsustas 1970. aastatel ehitada uue korrusmajadest elurajooni. Seepärast vaatasid linnaplaneerijad üle põllumajandusmaad endise Gaiļi mõisa aladel Gaiļi järve teisel kaldal kuni Biķernieku tänavani. 1971. aastaks valmis mikrorajooni Mežciems I üksikasjalik ehitusplaan.

Uus Mežciemsi elumajade kompleks 1986.–1978. aastatel. Foto: Sergei Danilov / Riia ajaloo- ja laevandusmuuseum ja Leons Balodis / LVKFFDA

1975. aastal hakkasid arhitektid töötama hooneprojektide kallal, võttes arvesse linnaplaneerijate juhtnööre. „Enne ei olnud seal üldse mitte midagi, seal oli kõigest suur kapsapõld,“ rääkis portaalile Delfi mikrorajooni ehitisi projekteerinud arhitekt Andris Kronbergs. Samal ajal algas ka suure haiglakompleksi ehitus, seal asus juba pea kümme aastat Biķernieki spordibaas koos ringrajaga.

„Ringrada on omakorda aidanud arendada kõike motospordiga seonduvat. Hiljem, 1986. aastal hakati ehitama motomuuseumi. Viktors Kulbergsi hobi oli vanad autod. Ta lisas kogusse esimese ainulaadse Auto Unioni eksemplari ja alustas muuseumi loomist. Hoone projekt telliti Viktors Valgumsilt. Tema projekti alusel ehitati praeguseks nn Rolls-Royce’i näoga tuntud maja. Peale Läti taasiseseisvumist hakati sellesse piirkonda ehitama erinevaid autokauplusi. Hiljuti anti muuseum üle liiklusohutusametile ja meie büroo aitas ehitada siia lähedale nende uue haldushoone, samuti ümber ehitada muuseumit. Praegu on seal kõik interaktiivne ning minu arvates on see koht, kuhu inimestel tasub minna ja väljapanekutega tutvuda,“ arvab arhitektuuribüroo Arhis asutaja Kronbergs.

Nõukogude Liidu elukutseliste motosportlaste võistlus Biķernieki ringrajal. Võistluse teine etapp. 19. veebruar 1969. Foto: Vladimir Nikolajev / LVKFFDA

Arhitektid mõtlesid välja projekti, arvestades kahe asjaoluga, mis tegid selle piirkonna parimaks teiste kaasaegsete linnaosade seas. Esiteks oli nende eesmärk eraldada jalakäijad muust liiklusest. Mikrorajooni keskuse osa on ehitatud füüsiliselt kõrgem ning autoliikust pole seal ette nähtud. Selle mõtte eesmärk oli luua roheline jalakäijate tänav, mis külgneks peale elumajade trepikodade ka koolistaadioni ja lasteaedade hoovidega, selgitab Kronbergs. Teiseks nähti 602. seeria standardmajade ülemistele korrustele ette ateljeekorterite ehitus. Seda selleks, et nendes majades elaksid haritlased ja linnaosa elanikkond oleks veidi teistsugune.




Et head kavatsused jäid teoks tegemata kahel põhjusel:
ehituskvaliteet oli võrdlemisi halb ja jäi ka arusaamatuks,
milleks on sellist rohelist ala vaja.


Mõlema jalakäijate tänava lõppu omakorda nähti ette ühiskondlikult kasutatavad keskused. Lõunapoolne keskus oleks olnud väike, kuid arhitektid kavandasid ehitada suure põhjapoolse teenuskeskuse Gaiļi järve äärde. Kronbergs kurtis, et head kavatsused jäid teoks tegemata kahel põhjusel: ehituskvaliteet oli võrdlemisi halb ja jäi ka arusaamatuks, milleks on sellist rohelist ala vaja. Praegu võib 1980. aastatel ehitatud hoonete vahelt leida vaid vähest sarnasust tollase arhitektide meeskonna plaanidega.

Mežciemsi projekti ehitiste eskiisid ja maketid. Foto: Andris Kronbergsi arhiiv

Pea samal ajal Mežciems I ehitusega hakati ilma erilise plaanita juba olemasolevate Silaciemsi majade vahele rajama nn karpmaju. Täiesti võimalik, et just sel ajal kadus enamik Burchardi mõisa hooneid. Ajaloohuviline Līga Landsberga väidab oma blogis „Minu paigad“, et aadressil Mežciema tn 23 võib siiani näha mõisa teenijatemaja.


Haigla "Gaiļezers"

Üks piirkonna keskseid ja tuntumaid asutusi alustas tegevust 1979. aastal

Alikas: Riia ajaloo- ja navigatsioonimuuseum

Laste kliiniline haigla "Gaiļezers"

1980. aastate esimesel poolel ülejäänud Mežciemsi hoonest ehitati Juglase tänavale eraldi lastehaigla.

Foto: Zudusī Latvija

Lasteaiad ja koolid

Pärast Nõukogude-aegne määrused umbes avalike hoonete kättesaadavuse kohta sõna otseses mõttes ehitati selle kõrval kaks kooli ja kaks lasteaeda.

Alikas: Riia ajaloo- ja navigatsioonimuuseum

Pansionaat "Mežciems"

Pansionaat on üks esimesi Nõukogude aastate komplekse Mežciemest. Elanikkond hakkas siin elama 1970ndate teisel poolel.

Alikas: Läti Rahvusarhiiv Läti riik kinofotofono dokumentide arhiiv


Foto: Läti arhitektuurimuuseum

PROJEKTI EKSPERDID

Andris Kronbergs

Arhitekt

TEKSTI AUTOR

Andris Kārkluvalks

DELFI ajakirjanik

VIDEO AUTOR

Miks Siliņš

Videooperaator, "DELFI TV".